Keila poolmaraton – positiivsete emotsioonidega

Keila poolmaraton on minu jaoks üks tähtis jooks - ikkagi koduukse taga, mõnusa koduse raja, hea korralduse ja piisava konkurentsiga.

Ootasin duelli Peeter Vennikasega, kuid see jäi kahjuks ära. Vennikas oli nädal tagasi Mulgi maratonil reielihase rebestanud, kus oli poolel maal veel ajaga 1.33 kenas graafikus. Vaatamata järgnenud vigastusele sörkis maratoni siiski lõpuni!

Rajal vaatasin, et mingi jalgrattur lehvitas. Ära ei tundnud, lehvitasin viisakalt vastu. Lõppude lõpuks ei pea ma ka kõiki rattap..sid tundma. Kuid nagu hiljem selgus, polnudki tegemist rattamehega (vt pilti).



Stardis oli üle 100 poolmaratoonari. Sattusin esiritta, kõrval üks sinise särgiga jooksumees.











Matkakaaslane Ülo ütles, et see on sinu konkurent, plaanib samuti 1.26-1.27 joosta. Aimasin, et tegemist on Lauri Valdmaa’ga, keda olen varem tavaliselt võitnud.

Stardist võtsin rahulikuma tempo, ei tahtnud korrata eelmise aasta viga, kui reielihased läksid kangeks juba esimese 5km-ga. Vaatamata madalale pulsile (esimesed 2km keskmiselt 147) oli kiirus üsna korralik – täpselt 4min/km. Peale 3 km läks Stamina mees Alar Savastver eest ära, talle järgnes üks must särk (Peeter Ojasaar?). Hoidsin endale sobivat tempot, sest organism polnud veel päris töövalmis.

Peale 5km (aeg 20.12) tundsin, et mootor töötab. Vajutasin natuke juurde (tegelikkuses hoidsin tempot ca 4.05 min/km), sain kätte Savastveri ja möödusin. Ilm oli üsna mõnus (22-23°C), tuul puhus küljelt-tagant. Varsti hakkas tagant samme kostma ja kohal ta oligi – Siim Vinter. Tore, järelikult oli Siim viimase aastaga jooksus kõva arengu teinud. Pani oma jõulise suusataja sammuga edasi ja varsti kadus koos musta särgiga mehega silmapiiri taha.

10km aeg oli 40.33, seega natuke üle 4min/km. Süda tuksus 160 juures. Palju jooksjaid tuli pöördepunktist vastu, vahtisin neid huviga. Järelikult oli selleks jõud olemas. Vastujooksnud MAVESe Madis innustas edasi võitlema.

Pöördepunktis oli aeg 42.55, enam-vähem graafikus. Tempo oli ca 4.10min/km, mis kestis lõpuni. Raskem osa oli ees - rohkem ülesmäge ja tuul.






Tagasitee algas ühtlase pingelise surumisega. Pilk läks asfaldile, aeg-ajalt tuli trotsida tugevamat vastutuult, mõnes tuulevaikses kohas oli jällegi palav. Kestev normaalne kannatamine, kus ka pulsikella nupule vajutamine väsitas tublisti.

Aeglaselt hakkasid kaugel eespool olevad seljad lähenema. Tegelikult üliaeglaselt, kuid kümnete minutite jooksul siiski märgatavalt. Karjaküla surnuaia juures (16km) sain kätte musta särgi, kes ütles, et pane aga edasi, esimene naine paistab. Nooruke Julia Bulina Sillamäelt oli ca 50m ees ja hoidis head tempot. Samas aga lähenes tagant üks tundmatu kollane särk (Kaido Ogulas), kes möödus Mudaaugu teel ja vedas ka mind Juliale lähemale. Evelin Kärnerit jooksmas polnud. Julia piinles kõvasti, pakkusin abi, et kõrvuti ühes rütmis lõpuni tempot hoida. Mina sain sellest tublisti jõudu juurde, kuid tema ei suutnud kaasa tulla. Lõpuni jäi ca 2km, ees vastik betoonaia-äärne tõus. Viimane tõus.

Kuid asi sellega veel ei lõppenud, nagu ka aasta tagasi.

Lähenes sinine särk, Lauri Valdmaa. Selge, Lauri oligi konkurent ja üritas seda tõestada. Tõstis tempot, vahe oli 20m. Ka mina lisasin tempot, et väikest vahet hoida. Tema tõstis veel, mina ka. 700m enne lõppu sain kätte ühe noore jooksja (Villu Eller, geoloog Eiki poeg), Valdmaa oli natuke tagapool. Algkooli juures tegin kiirenduse, et kohe-kohe lõpuspurdile minna. Kuid vaatasin pöördekohta valesti (kodukant :) ja pidin veel 200m mööda Pargi tn jooksma. Oi kui valus. Lasksin korraks tempo alla, et siis uuesti kiirendada. Ma ei teadnud, kes täpselt seljataga on, keerasin lauluväljaku poole ja vajutasin nagu jõudsin. Veel see 100m...

15m enne lõppu heitsin kiire pilgu tagasi. Oi-oi, seal oli tegemist kellegi hirmsa spurdiga. Panin kõik mängu ja võitsin Villu ees 1 sekundiga. Lauri Valdmaa jäi maha 5 sek.
Pulsikell näitas 180 (minu max on 179!), hing oli kinni. Aga hakkama sain.

Pildil laiutab Valdmaa käsi: "No ei saanud järele". Paremal noor orienteeruja Arvi Alamaa (esimene poolmaratoni kogemus)






M50 esikolmik: kaks geoloogi ja ... (ei vaja vist tutvustamist)








Kokkuvõtteks

Oli hea ülesehitusega jooks, vaid väikese tempolangusega 2.pooles ja ühtlaselt kõrgeneva pulsiga. Lõpp oli küll väga valus, kuid edukas. Traditsiooniline tasuta pääse Tervisekeskusesse oli taastumiseks super – saun, ujula, mullivann. Lobisemine.
Kunagine ammune konkurent alla 4min/km aegadel, 52-aastane Galina Bernat, kes jooksis täna 1.32-ga (!), kiitis väga Keila rada.

Vennikas rääkis ka põnevaid lugusid (ta peaks hakkama blogi pidama).
Näiteks seda, et on sellel aastal juba 3 ultrajooksu teinud (see on siis 24h või 44h vm distantsi). Põhiline start tuleb Spartathlonil (246km), 2 nädalat peale Sügisjooksu maratoni. Kreekas tahavad ka perede arvestuses tugeva tulemuse teha. Mistõttu tegi tema abikaasa sel ajal, kui Peeter ise mõnules Tervisekeskuses, lisaks Keila poolmaratonile veel 27km otsa.
Vennikal endal on üks 26km jooksuring Keila-Joa ja Tornimäe kandis. Ühel päeval tegi ringi, siis teise ja kolmandagi. Ja veel natuke peale, et ikka 80km täis saaks...
Mul vedas, sest talle poleks ma täna kuidagi vastu saanud. Liiga hea nägi välja, st heas vormis olevaks, ehkki vigastuse tõttu on nüüd mingi aeg sunnitud ratta selga jääma.

Ja veel. Tore, et Keilas on nüüd üks tugev pikamaajooksja - Priit Aus, kes sai üldkokkuvõttes 3.koha. Ammusest ajast mäletan, kui Keila 5km linnajooksul tegi "come-back'i" Sergei Ustintsev, kunagine väga andekas jooksumees. Ka nüüd nägin teda laululava vallil kõndimas, jooksumehe hing ei anna rahu.

Aeg: 1.27.10
Koht: 14.
Keskm. pulss: 159
Tulemused

Fotod: Valdur Vacht (va esimene).
.