Jüri Tarmaku Aastalõpuvõistlusele sai täna mindud erilise võitlusvaimuta. Polnud ju kindel, kas kinesioteip imet teeb ja jalg võistluse vastu peab. Eile proovisin drenažööril joosta 23min ja ei mingit probleemi. Seega oli väike ime juba sündinud.
Stardinimekirja vaadates leidsin meile
Marje Viirmann'iga MN95+ klassis siiski parajad konkurendid –
Tenno Alamaa ja
Rein Rooni. See aga tähendas, et tuli Marjega lahingusse minna ja jalg oli sel puhul juba teisejärguline. Aga et sellest lahingust
Waterloo tuli ... st
Waterloo Napoleoni jaoks, lahingu alguses veel ei teadnud.
1. vahetusWaterloo: Lahingu algus /---/ Umbes kella ühe ajal tulid prantslased uuesti rünnakule, tormates majade ja aedade suunas, üritades ronida aeda ümbritsevale müürile, ära kasutades pargipuid. Siiski laskmine nende suunas ajas nad minema ning nad taganesid kõikidest positsioonidest./---/
Alguses panin hooga trepist üles, kuid kuna esimese punkti juures oli palju kõrvalpunkte, kahtlustasin micro-O-d, mistõttu kohe oma KP-d nr.35 ära ei võtnud. Jäin Tennost 30m ja
Maido Kaljurist 15m meetrit maha.
Etapil 3-4 panin hooga asfaltteest alla, mõeldes pea igal sammul, et millal üle barjääri hüpata ja vajalikule tänavale pöörata. Kuid kõik eesolijad panid otse ja nii minagi, kuni suusaraja kaugema pöördekohani, ca 150m vajalikust kohast mööda. Olin parajalt segaduses, nagu ka Maido ja Tenno, kes seisid ja uurisid kaarti. Kohas, kus olen olnud sadu kordi ja võiksin ka öösel silmad kinni joosta... ja nüüd selline lugu!??
Probleem oli selles, et autoteed, millest laskusime, polnud võimalik kaardilt näha. Kas see on sprindi-O leppemärkide omapära? Igatahes oli see rajameistril väga hea etapp.
Järgmine huvitav etapp oli 5-6. Jooksin KP5-st peaaegu otse tuldud teed tagasi suusarajale ning tõusu ülaosas lõikasin punkti poole. See oli kiirem kui otsevariant läbi soise rohelise ja seal sain Tennost ning Maidost parajalt ette.
Kirti Rebane oli ca 50m ees.
2. vahetusWaterloo: Prantsuse jalaväe rünnak /---/ Kui prantslased ründasid, lahkusid Bijlandti brigaadi sõdurid lahinguväljalt, jättes sinna 7. Belgia pataljoni. /---/ Prantslased tulistasid vastu ning liitlaste kaitse oligi sisuliselt kokku kukkumas /---/. Marje läks välja enne Reinu. Mingil hetkel sai Rein temast natuke mööda, kuid lõpuosas tehtud lisakaar tõi prantslased ehk meid siiski jälle ette.
3. vahetusWaterloo: Briti raskeratsaväe vasturünnak /---/ Briti ratsaväe rünnak suutis siduda umbes 20 000 meest. See läks Napoleonile kalliks maksma – peale tapetute, haavatute ja vangide kaotas ta ka kõige kallima, mida ta vajas, aja. Ajakaotus tähendas, et lahingu selle faasi (massrünnak liitlaste tsentrile) lõpuks hakkasid Preisi väeosad jõudma Napoleoni paremale tiivale, kus ei olnud mingit kaitset./---/
See oli trikitamise etapp, valgel kaardil vaid punktikohad. Tenno jõudis mulle mäe peal esimeses punktis järele. Edasi panime koos väikeste veakestega. KP4 ei õnnestunud mul 10m kauguselt näha, Tenno sai ette. Viies ehk järgmine KP tuli nii kiiresti, et esimese hooga jooksin punkti kõrvalt mäest alla, ca 15m. Nägin, kui Tenno märkis punkti, kuid pidasin seda hajutuseks. Hoolikamalt kaarti vaadates silmasin aga hulga kõrgusjooni ja pöörasin otsa ringi, seega tuli joosta tagasi üles. Tenno ehk Briti ratsavägi läks rünnakule ja vajutas lõpuni nii nagu torust tuli.
4.vahetusWaterloo: Saabub Preisi IV Korpus /---/ ... väga kogenud eliitsõduritest kaardiväelaste vastas asus vabatahtlikest koosnev Maakaitsevägi. Siiski tegid ka prantslased taktikalise möödalaskmise. Tagaajamisel liiguti külast välja, sattudes loomulikult avatud väljale. Tegevusse asus Preisi suurtükivägi, lüües nüüd prantslased omakorda tagasi. Prantslased saatsid täpsuslaskjaid suurtükiväge kimbutama ning sellega oli rünnakulaine läbi. /---/Vahelduva eduga lahing Marje ja Reinu vahel, Rein saabus vahetusalasse siiski enne. Vahe oli väike, ca 30m.
5. vahetusWaterloo: Keiserlik Kaardivägi ründab
/---/ Vahepeal, kui Wellingtoni tsenter oli lagunemas La Haye Sainte all ning Plancenoit' olukord oli hetkel stabiliseerunud, kasutas Napoleon viimast võimalust Wellingtoni murdmiseks, paisates lahingusse kuulsaima väeosa – kangelasliku ja murdmatu Keiserliku Kaardiväe. See, tõeline professionaalne eriüksus – üks kuulsaimaid sõjaajaloos, /---/
Pikk lõpulahing (3,5km), kus polnud vahet, kes jookseb ja kui palju. Peaasi, et pulk ehk lahingulipp käest kätte liigub.
Kohe alguses ründasin Napoleonina Tennot ehk preislaste Blücherit ja üritasin talle järgi jõuda. Hõikasin kaugelt selja taha Marjele, et oota siin. Lauset kuulis vaid „vaenlane“ Rein, kes aga edastas sõnumi Marjele! Fair Play! Waterlool??
Tenno sain kätte ja möödusin 2.punkti juures. Tekkis mõte minna lõunast, kuid siiski keerasin põhjapoolse variandi juurde tagasi. Olime Tennoga koos. Ja siis lõi järsku valu paremasse säärde. Oi-oi, nii kauaks siis valuta olekut jätkus. Aga sedagi polnud vähe. Vajutasin valuga Tennoga võrdselt ja KP7 juures andsime oma SI-pulgad paarilistele üle. Marje võitles edasi Reinuga, vastased olid võrdsed.
Ehkki säärelihase seis oli kehv, lugesin siiski võimaliku vahetuskoha ette ja siirdusin KP13 juurde. Seal ootas juba Kirti, kes polnud samuti 100% kindel, kas asub õiges kohas. Kuid rahustas see, et olime kahekesi. Tenno aga seda võimalust ette ei lugenud ja nüüd tekkis hoopis meil šanss: puhanud kuid vigane mina versus väsinud Rein.
Ja see võimalus tekkis. Marje jäi trepist ettevaatliku laskumise tõttu Reinust ca 25m maha, kogemata pillas maha veel ka pulga nii, et pidime 4-5m tagasi jooksma. Kuid adrenaliin (loe: tapahimu) pulbitses juba organismis, valu surusin maha ja lähenesin jõudsalt Reinule. Juba olingi teda kätte saamas, vahe vaid 5m, kui ...
Waterloo: Prantsuse armee lagunemine ja Napoleoni alistumine Blücher koondas oma vägesid ja ründas uuesti. Seekord oli rünnak otsustava tähtsusega. Aeg jooksis ning preislased ei tahtnud Napoleonile lisavõimalusi pakkuda.Ja siis, vasakpöördel KP15 poole ilmus ootamatult preislaste väeosa Blücheri juhtimisel. Viimane oli minu puudumist võistluskeskuses märganud ja aimas halba ning tuli Wellingtonile, st Reinule appi. Jõudsin veel kaks korda öelda, et „Nii pole aus, nii pole aus“, kui tundsin eriti lõikavat valu paremas sääres, millele järgnes, või hoopis eelnes lootusetuse tunne võitluses ülekaaluka vaenlase vastu.
Andsin alla, Waterloo lahing oli kaotatud!
Aga meeleolu oli suurepärane. Järgnes väike õlu, väike saun, väike praad ja suur tore seltskond – kõik oli väga meeldiv.
Tänud
Jüri ja Juta Tarmakule ja
Co-le ning rajameistrile
Sergei Rjabõškinile
(pildil). Rajad olid suurepärased, sees mitmeid huvitavaid teevalikuid ja kavalaid tillikaid.
Ja lumi ka täna!
No näed siis,
veel sajabki lund,
kuid see sulab ära,
siis jälgi ei näe...
Kena aastalõppu!
Ilm oli natuke külm, kusagil 12-13 miinuskraadi, väike tuul ka. Mõnel tekkis enne starti mõte, et võiks ratast 5 asemel 3 ringi teha, külma pärast. Aga jäi nii nagu oli, ehkki oleks võinud lühendada lumeraja pärast.
gel punasest. Hullult kiiresti pandi alguses ajama, hoidsin 5 positsiooni, nii ka lõpetasin. Mehi oli kokku vast 15. Vahed venisid meeste vahel üsna pikaks. Minust palju maha ei jäänud Rain Vellerind, umbes 70m.
2. Ratas ehk ebameeldiv lumeporno
Peale 3 ringi lasin kummid tühjemaks. Ratas ei liikunud tee peal üldse. Ja siis tuli tagumine kumm veljelt maha. Liiga tühjaks lasin. 200m tagasi keskusesse ja sain peakorraldaja Urmas Paejärv'e ratta, vana rondi, üks käik töötas, korvid pedaalidel peal! Aga rehvid olid head - laiad ja talvised. Ikkagi tuli jooksu omajagu, väsimus?. Enamus võistlejaid oli juba mööda läinud, aega kulus rattale vähemalt 2/3 kogu ajast (hiljem on tulemustest näha).
3. Suusk ehk reiekrampide porno
Värske õhu ehk O2 normi täitmine sai sellel nädalavahetusel loodetavasti uue tõusu. Esimene jooks peale aastavahetuse orienteerumist sai teoks laupäeval Valgehobusemäe kaardil, kus keegi ungarlane oli planeerinud huvitava raja. Ungarlane ei osanud aga ette näha, et põlveni lumes võttis ka lühikese ehk 6,2km-se raja läbimine 1.20h.
Reede õhtul sõitsin Kallisaba turismitallu, kus ees ootas hulk noori orienteerujaid ning EOLi juhatuse liikmed. Arutelu läks poole kaheni öösel, peale mida jätkus mitteametlik o-teemaline vestlus saunas.
... siis osalen järgmisel laupäeval, 28.jaanuari Keila talitriatlonil (juhend).
Hea, et jala pärast Winter Xdreamile võistlema ei läinud, mingi imelik haigusevimm on viimastel päevadel sees istunud ja hommikul oleks tahtnud ainult teki all olla.
(Arvi pilt, töödeldud ja töötlemata)
Ei suutnud uskuda oma kõrvu, kui Doktori-koertetiimi endised eliidimehed keerasid enne lõppu 43-44 vahel mingi soga kokku ja pudenesid 2.kohalt (?) neljandaks. Vist. Segased olid need, kes lollides kohtades läbi sügava vee panid.
Selle peale pole aga tuldud, et orienteerumise NOKIA on peidetud sõna "orienteerumine" päritolusse (loe Orienteeruja artiklit)
Veel 60-ndatel oldi enam-vähem vanade traditsioonide kütkeis ... ja ala oli atraktiivne.
Seekord siis sõber Sulevi juubelil Tartus. Tore on käia sünnipäeval, kus saab kingitusi. Nagu "Kääbikus". Kõik said pildinäituselt kaasa pildi endast.
Uue hooaja esimene küsimus:
Jüri Tarmaku Aastalõpuvõistlusele sai täna mindud erilise võitlusvaimuta. Polnud ju kindel, kas kinesioteip imet teeb ja jalg võistluse vastu peab. Eile proovisin drenažööril joosta 23min ja ei mingit probleemi. Seega oli väike ime juba sündinud.
Alguses panin hooga trepist üles, kuid kuna esimese punkti juures oli palju kõrvalpunkte, kahtlustasin micro-O-d, mistõttu kohe oma KP-d nr.35 ära ei võtnud. Jäin Tennost 30m ja Maido Kaljurist 15m meetrit maha.
See oli trikitamise etapp, valgel kaardil vaid punktikohad. Tenno jõudis mulle mäe peal esimeses punktis järele. Edasi panime koos väikeste veakestega. KP4 ei õnnestunud mul 10m kauguselt näha, Tenno sai ette. Viies ehk järgmine KP tuli nii kiiresti, et esimese hooga jooksin punkti kõrvalt mäest alla, ca 15m. Nägin, kui Tenno märkis punkti, kuid pidasin seda hajutuseks. Hoolikamalt kaarti vaadates silmasin aga hulga kõrgusjooni ja pöörasin otsa ringi, seega tuli joosta tagasi üles. Tenno ehk Briti ratsavägi läks rünnakule ja vajutas lõpuni nii nagu torust tuli.
Pikk lõpulahing (3,5km), kus polnud vahet, kes jookseb ja kui palju. Peaasi, et pulk ehk lahingulipp käest kätte liigub.
Tänud Jüri ja Juta Tarmakule ja Co-le ning rajameistrile Sergei Rjabõškinile (pildil). Rajad olid suurepärased, sees mitmeid huvitavaid teevalikuid ja kavalaid tillikaid.
Sellise pealkirjaga pisiloo leidsin 2001 aasta maikuu Orienteerujast". Keegi meenutas 1987 aasta Ilvesteadet. Mina seal polnud, kes oli, teab isegi. Hea, et Ilvesteadet selle aasta detsembris polnud.
Kas keegi mäletab, kes oli XX Sajandi Orienteeruja Eestis? Mees ja naine ning mitmes oli naine üldjärjestuses?
Jalaga peaks nüüd selge olema - lestlihas. Möödunud laupäeval sai jälle joosta vaid 12min. Eks näis, kas Aastalõpujooksul kinesioteip aitab ja jalg penskarite raja vastu peab? Jaanuaris XDreamile.
