Spordilaager Valtus

Lapsepõlves olen päris palju erinevates spordilaagrites käinud, kuid nüüd, noore pensionärina, tuli selline võimalus jälle ära proovida. Millal siis veel sportlikult areneda kui mitte praegu :)

Orienteerumises on lagi saavutatud, igasugu füüsilist võimekust vajaval alal on võimalik allakäiku vaid veidi pidurdada. Kuid see ei tähenda, et need tegevused jätkuvalt rõõmu ei pakuks. 

Küll aga on praegu soov edasi minna lauatennises. Vana karu õpib uusi tantse väga visalt, kuid väike progress on siiski olemas. Siiani olen olnud iseõppija, nö õppinud mängides ja teiste mängu vaadates. Mitte kunagi pole ühegi treeneri ühtegi nõuannet kuulnud, erinevalt lapsepõlvest, kus sai paljude spordialade treenerite käe all tehnikat ja muid nippe harjutatud (blogipostitus Treenerid). Oskused, mida omandasin lapsepõlves, on jäänud alles siiani. 

Lauatennist olen toksinud juba päris noorelt, kuid põhilise mängukogemuse sain Eesti Geoloogia Valitsuses / Keskuses töötades. Seejärel tekkis ca 30 aastane paus, kuniks võtsin jälle reketi kätte Keilas, ca 8 aastat tagasi. Kord nädalas mängimine oli piisav vaheldus sportlikus tegevuses, vanad oskused tulid kiiresti tagasi ja toimus isegi väike areng. Võistlustest ei teadnud midagi, samuti ka reitingust. Siis tekkis jälle 3-4-aastane paus.

Peale 2 aastat tagasi saadud infarkti on lauatennisest saanud ehk isegi olulisem spordiala kui orienteerumine. Vähemalt kulub pinksi peale palju rohkem aega ja ka võistlustel olen sagedamini käinud. Arengut näitab Eesti reitingutabel, kus olen hetkel 336. kohal. Tulevase hooaja eesmärgiks on jõuda reitingus alla 300. Lisaks neile reitingunumbritele on lauatennis ka muidu lahe mäng ja seltskond selle juures samuti vahva. Naudin Haiba trenni, samuti Võrumaal Väimela ja Mooste mänguvõimalusi.

Erik Lindmäe käe all harjutava LTK Pingpong liikmete ja sõprade treeninglaager toimus eelmisel nädalal Valtus. Olen osalenud LTK Pingpong poolt korraldavatel Rahvapinksi seeriavõistluse etappidel ja sellega seoses paljude mängijatega tuttav. Endine töökaaslane Tarmo, kes käib Eriku trennis, edastas võimaluse osaleda selles, juba viiendat aastat toimuvas 5-päevalises treeninglaagris.

Seekord oli põhitreeneriks lätlane Viktor Tolkachev, kes on treeninud sportlasi erinevates välisriikides ja juhendanud enne koroonat ka Venemaa tippmängijaid. Ta on ise olnud Läti koondislane selle riigi lauatennise tippajal. 

Treeningutest pole mõtet eriti kirjutada, sest erinevaid harjutusi nii jalgadele, liikumisele, löögitehnikale, ajule, psüühikale jne oli päris palju. Valtu Spordimajas sai korralikult 3 korda päevas süüa, kuid lõpuks kaotasin kaalust ikkagi ca 1,5 kg. 

Paaril korral käisin ujumas basseinis, mis oli 25-aasta taguse basseiniga (1999) võrreldes hoopis teine tase.

Viimasel päeval toimus lisaks lühikesele 1,5-tunnisele treeningule 2 turniiri. Individuaalturniiril mängisin  5 mängu ja jäin 29 osaleja seas 18-ks. Tase oli väga erinev - Eesti tippudest tublide harrastajateni. Kõik oskasid korralikult lauatennist mängida, vastasel juhul poleks saanud ka treeniguid läbi viia. Seejärel toimus mälumäng 30 küsimusega, kus meie võistkonnal läks kehvasti. 

Kirsiks tordil oli aga öine paaristurniir, kus loosiga tõmbasin partneriks tugeva noormängija Erik Nüüdi (43. reitingus), kelle vanaisa Väinoga (143.) oleme mõlemad sünniaastaga 1960 ja Haiba trennis palju mänginud. 

Turniir, kus osales 12 paari ja kõik mängisid kõigiga läbi, algas kell 22 õhtul. Adrenaliinitase veres oli pidevalt väga kõrgel, mistõttu polnud mängimise kellaaeg üldse oluline. Mängud olid pingelised (2 võiduni), kuid meil õnnestus koostöö päris hästi ja saime vaid 2 kaotust. Ka Madis Moosi (Eesti reitingus 4.) tiim sai 2 kaotust, kuid omavahelises mängus jäime neile alla ja saime seega 2. koha.

Lisan tabeli, kus mängijate taga on nende reitingud, naistel N ehk koht naiste reitingus. Paarismäng tugevate sportlasega oli põnev mitmest aspektist - üritasid teha võimalikult vähe vigu, samas kõiki löögivõimalusi ära kasutada. Sest tugev vastane lööb lihtsad pallid kergelt punktiks. 

Põhiturniirile järgnes II turniir, kus osales 8 võistkonda (samad paarid). Seal võitsime Erikuga kõik mängud. Treener Erik Lindmäe (16.) tiim sai ühe kaotuse ja selle meie käest. Mäng õnnestus meil  nende vastu väga hästi, mistõttu vastasel võiduvõimalust ei tekkinudki.

Korraldati veel ka kolmas paaristurniir, kus osales 6 võistkonda. Sellest loobusin, sest mänguhasardist maharahunemiseks oli vaja enne magamajäämist parasjagu aega. Kell oli ka juba 3 öösel. 

Grupipilt

Siin veel mõni PILT.

Osula XT rogain ehk mitu korda sina ujusid? Muud ka

 Ootasin seda Osula 4h XT rogaini, sest maastikud on seal ümbruses huvitavad ja kaardi- ning rajameistriks oli Lauri Sild. Oli loota, et seekord on rogain huvitav just jooksjatele, sest vaevalt et Lauri väga palju rattameestele mõtleb. 

Ja nii oligi. Tore ka see, et Väimela/Mooste pinksitrenni kaaslane Annika Aust oli nõus kaasa lööma ja ilm oli samuti üle pika aja normaalne - vaid 20 kraadi sooja.

Lootust oli, et normaalse soorituse puhul oleks HD40 klassi poodium reaalne. Minu jooksuvorm oli juba enam-vähem, Annika põhialadeks aga jalgpall ja tõukeratas. Lühidalt - pidime hakkama saama.

Tegime punktitiheda, kuid rahuliku raja, pikki jooksuetappe kallite punktide juurde ei planeerinud. Tagantjärele peab tunnistama, et edukad  olid need, kes siiski läksid võtma punkte 53, 91 ja/või 71. Meie plaani see ei mahtunud. Kokku tuli 25,1 km, peale mida oli väga mõnus olemine.  

Planeeringus oli oluline vältida Võhandu jõe ületamist, mis oli veerohke ja kiirevooluline. Meil tuli korra ujuma minna, parimatel paar korda. Peale ujumist hakkas vihma sadama. "Pagan, nii võib ju märjaks saada", oli esimene mõte peale jõeületust.

Punktid olid tehniliselt huvitavates kohtades ja nii mõnelgi korral tuli väike viga sisse (82, 50, 43). 82 juures nägin kaardil vaid ühte seljandikku-nina, tegelikkuses sattusin esialgu siiski lõunapoolsele ninale.

Toftan tegi  KP32 juures tööd ka laupäeval, kolinat oli kõvasti.

Kõige suurem jama tekkis hoopis silla ülesleidmisega peale KP21. Läksime motokrossi rajalt liiga vara sisse (seal oli loha) ja läbisime hiljem räiget võsa, mida küll kellelegi soovitada ei tahaks. Sinna läks oma 10 min kindlasti.

Ostsin maastikujooksu jaoks uued tossud ja need läksid ka kohe testimisele. Reklaami ei tee, kuid head olid küll.

Nagu juba mainisin, nautisin seda päeva täiega. Seda nii orienteerumise, ilma, kui rogainikaaslase osas. Annika oli väga tubli.

Tulemused

Misso rogain

Seekord 24h Euroopa meistrivõistlustele ei lähe, ehk veel natuke vara ja vastavat ettevalmistust pole ka teinud. Väga tahtsin minna 6h TAOK rogainile, sest Misso on meile väga lähedane koht. 

Mari vanavanemad elasid seal ja ka meie pere (põhiliselt Mari lastega) on seal kunagi ammu mitmeid suvesid veetnud. 

Hino järve ümbrus ja sealsed metsad on paljude mälestustega seotud, Mari alustas oma metsavenna uuringuid ka just Misso metsavendadest.  

Pinksi treeninglaager

Rogainile ei lähe seetõttu, et järgmisel nädalal on 5 päeva kestev lauatennise laager. Ootan seda põnevusega, sest kunagi varem pole ma ühegi treeneri all oskusi lihvinud. Seekordne laager, mida veavad Erik Lindmäe ja Co, tõotab tulla üsna kurnav. Eks näis, kuidas kaks 2,5-tunnist trenni päevas ajule mõjuvad.

Viimasel ehk Misso rogainipäeval on trenn + kaks võistlust. Viimane on paaridele ja algab alles kell 22. Päris huvitav. 

Geoloogide Suvepäevadelt Viljandi Suvepinksile

Geoloogide Suvepäevad toimusid sellel aastal Vanaõue Puhkekeskuses. Kuna viimastel aastatel pole korraldamisega seotud olnud, siis sai tunda end vabalt ning pühapäeva hommikul võtta plaani ka väli-pinksiturniir Viljandis.

Vanaõue on tore koht, kuhu mahub palju rahvast. Ilm oli seekord kapriisne, ootamatud ja kohati väga võimsad äikesevalingud tegid välitegevuse vaheldusrikkaks. Siiski anti ka vihmavabu hetki, kus Siim ja Co said oma mitmevõistluse ära korraldada.

Enne seda tegime jalutuskäigu Balti jääpaisjärve (III staadiumi) luidetele, kus tarkust jagas Ene. 

Vihm oli selle lühikese matka märksõna. 

Pole ammu nii juhtunud, et vihmakaitseks polnud midagi kaasas. Nagu lapsepõlves. Samas nautisid väikesed lapsed nii sooja ilma ja kui tugevat vihma täiega. 

Seekordseks diskussiooniks kutsus Erik kohale Tõnu Lehtsaare ja Juhan Javoiši ning teemaks oli "Kas geoloogia ja teoloogia on omavahel vastuolus?“. Geoloogia- ja teoloogiateaduse omavaheliseks võrdlemiseks eriti ei läinud, kuid kristluse teemal arutati päris pikalt.

Ei puudunud ka Eriku mälumäng, kus küsimuste jõukohasus oli just parajalt piiripealne.

Pluuto poolt juhitud oksjon oli elav ja tulus ning kestis hiliste õhtutundideni. Suitsusaun jäigi proovimata.

Kuna alates septembrist on plaanis geoloogia teemadega jätkata, siis sai ka muidu asjalikku juttu rääkida.

Reedel käisin Mari Kalkuni ja jaapanlaste kontserdil Aigu Om küünis, kus üheks rütmikamaks looks oli "Magma". Huvitav kontsert ehkki mitte päris minu maitse.

Lauatennis

Avallone Suvepinksist Viljandis ei osanud midagi arvata. Tegemist on natuke teise alaga kui sisepinks - laud on madalam, reketid vindivabad ja tuimad, pall natuke raskem ja ka pisut lopergune.

Esialgu mängisime neljastes alagruppides ja seejärel play-offi kõikide kohtade väljaselgitamisega. Esimene vastane Rivo tundus olema kogenud mängija, ehkki teine sett läks juba huvitavaks, mille kaotasin 8:11 ja kogu mängu 0:2. Mainisin talle, et ta on vist varemgi seda mängu mänginud, kuid kui hiljem selgus, et tegemist oli turniiri võitjaga, siis vaatasin reitingut, mis oli 14. (!!!). Pildil mängib ta (paremal) kunagise Keila poisi Andrus Hiiemäega (47.).

Teised mängud alagrupis võitsin ja läksin kokku küllaltki tugeva mängijaga (Marko Kiivikas). Esimeses setis olin ees 10:8, kuid kaotasin 14:16. Teise seti võitsin 11:9, kuid kolmanda kaotasin 9:11. Väga põnev ja võitluslik mäng oli ja kui pärast sain teada, et tegemist oli olnud esisaja mehega (hetkel 125.), kes võitnud ka esikümne mehi, siis... Parem oli, et seda enne mängu ei teadnud.

Ülejäänud mängud võitsin ja sain 9. koha. Tulemuste ja piltide link veel tuleb.

Ilm oli pühapäeval fantastiline, Viljandi järveäärne puhkeala väga äge. Ainult inimesi oli sellise ilma kohta natuke vähe. 

Suvejooks Kreo kaardil Kõrvemaal

Maal elamisega peaks füüsiline vorm paranema ka ilma sportliku trennita (jooksu, rattasõidu või pinksita), kuid mingigi arvestatava vormi saavutamiseks peab siiski ka nö trenni tegema. "Nö" seepärast, et kurnavate trennidega ei taha enam tegeleda.

Olin vahepeal juba üsna heas seisus, kui tuli köva köha, mis kestis 1,5 nädalat. Selle sees jooksu ega ratast ei teinud. Enne Suvejooksu hakkasin jälle rea peale saama, kolmapäeval tegin rattaga tõusuderohke sõidu Lüllemäele (62 km) ja olemine oli juba enam-vähem. Samas puudus ülevaade konkurentide vormist.

Eelnevalt ma Kreo maastikust palju ei teadnud, sest eestikate öistel ei käinud ja rogainis on nii rada kui kaardilugemine hoopis teises mõõtkavas. Samas oleks võinud teha nii mõnegi parema teevaliku, kuid mõttetöö oli nagu oli. Hea töö rajameister Rünno poolt.

1. päev - vähe mõistust, vähe jõudu

Palav oli, +28 vähemalt. Kuid selliste Eestimaa suvedega olen juba harjunud.

Esimene KP oli suunaga nõlvajooks ja justkui midagi poleks tohtinud juhtuda. Kuid ühel hetkel hakkasin kauguse osas väristama ja nägin tüdrukut, kes jooksis (justkui) tee peal. Oi pagan, kuidas ma küll niimoodi ära kaldusin... Läksin vasakule ning tagasi parandust tegema. Õnneks kaotasin vaid 2 minutit ja selgus, et nähtud tüdruk oli enne täpselt punktis.

Tõsi, oleks võinud esimesse ka vasakult teed kaudu minna, nagu tegi seda Tiit Tali, kes sai hea aja.

Edasi tuli aga kaks vale teevalikut. 

Etapil 5-6 kaalusin ringiminekut mööda sihti, kuid otsustasin siiski ümber. See oli suur viga, sest sood olid kohati üsna raskelt läbitavad, sinna kulus palju aega ja veel rohkem jõudu. Tuli välja, et järve lõunakaldalt minev laudtee läks edasi ka üle soo, mis tegi selle teevaliku eriti lõbusaks. Ise olin aga rabaületuste järel päris pehme. Huvitaval kombel sain otseminekul 4. etapiaja (10:46), kaotades ringi jooksnud Tiidule 1:11. Aga nagu ütlesin, kurnasin end selle etapiga korralikult ära.

Täiesti pime ja rumal jooks oli etapil 14-15, kui arvasin, et otse ei-tea-kust-täpselt on parim variant. Ühel hetkel olingi lõputus risuses ja mättalises soos, kus joosta polnud võimalik ja vaid otsus kuiva maad põhja  poolt otsida tõi mind täpselt punkti juurde. Sellega vedas. Kaotasin ringi jooksnud Tiidule 51 sek ja parima aja saanud Mart Külvikule 1:14. Polnudki kõige hullem aeg vaevalise kõndimise kohta.

Tulemused 

2. päev - jõuab joosta küll, kuid...

Eriliste ootustega viitstarti ei läinud, sest medalikoht oli väga kaugel. Kuna Urmas Sulaoja oli 5.-ndana vaid minuti kaugusel, siis tema kinnipüüdmine oli reaalne. Andres Talver (4.) oli aga juba 4 minutit ees.

Vaadates splittide aegu, siis üllatav oli see, et teises punktis olin tänase päeva liider. Üldliider Mart Külvik võttis  vale 2. punkti ja seetõttu tema vaheaegu ei näe. Vähe sellest, lühikese etapi 1-2 lahendasin vähemalt pool minutit teistest kiiremini (!??).

Kuid siis tuli etapp 2-3, kus nägin ära raiesmiku servalt algavat kollast joont, mis suundus punkti juurde. Selge, sinna peab jooksma. Risuses metsas kaldusin aga liiga paremale, lausa nõlva alusesse, eriti rõvedasse tormimurdu. Sellega läks kaduma vähemalt 2(!) minutit. Võsas turnimisel ei pannud reljeefi tähelegi. Langesin 3. kohale. 

Etapil 3-4 nägin nõlval tuiamas Andres Talverit. Esialgu mõtlesin, et mis see eilse DSQ mees siin metsas juba teeb, kuid natuke hiljem jõudis ajusse kohale, et ta oli ju startinud 4 min minu ees. Kuna  ma polnud Sulaoja rajal näinud, siis võis oletada, et olin tõusnud 4.-ks. Ja nii oligi. Urmas hävis totaalselt nii kolmanda kui neljanda punktiga.

Alles palju hiljem, teiste träkke vaadates, nägin, et lõuna poolt oli lihtne jooks mööda sihti. Ise aga raiusin kohati üsna tiheda puistuga soost läbi kuivale maale ja veatu jooksuga kaotasin Tiidule 1:25 ning sain alles 8. etapiaja.

Olin kiireim lihtsatel jooksuetappidel 5-6 ja 6-7 ning tõusin jälle teiseks.

Kuid siis tuli eilne punkt 47, mis oli tõstetud natuke teise kohta ja tegin lisatiiru. Kuid hullem lugu juhtus järgmisega (9-51), kus hakkasin auku otsima ülivara. No mida küll aju sellel ajal tegi? Kaotasin 47 ja 51 vigadega üle 2,5 minuti ja langesin 6.-ks.

Liblika hajutuse eel nägin natuke ees olevat Andres Talverit ja orienteerumiseks vajalik keskendumine kadus. Kuidagi kandiliselt tegin need kaks liblikat ära, kaotasin kokku ca 2 minutit. 

Kokkuvõttes tulin Andrese järel 4.-ks. Hästi läks, muidu oleks pidanud veel pikalt autasustamist ootama. Kehvasti läks täna liider Mart Külvikul (DSQ), hästi jooksid aga Tõnu Ilves ja Mati Preitof.

Koondtulemused
Tänase jooksu vaheajad

Lauatennise ja lastehoiu nädal XT (ratta)rogainiga

Viiel päeval järjest mängisin pinksi, kusjuures 2 korda TT Cup'is. Põnevad ja pingelised miniturniirid olid, kus mängude tulemused täiesti ennustamatud. Raha ei oskaks küll selle pealt teenida.

Foto otsustavast setist, kus vastane võttis 10:9 eduseisul minutilise vaheaja (mängitakse 11 punktini). 

Oli mitmeid häid pallivahetusi, üks omapärasemaid SIIN.

Ühel päeval hoidsin Itit, teisel Haraldit ja Konradit. Esimest korda. Vanaisa sõitis kastirattaga, Iti sees, Kalevi staadionile. 

Harjutusväljakul oli palju erinevas vanuses lapsi, kes rääkisid kas inglise või vene keeles. Viimaste seas ukrainlased. 

Katsusime tartaani ära ja jalutasime suurel väljakul robot-muruniidukeid.

Pikkust on meil 99 cm. Kuid mõne päeva pärast saame 3 aastat vanaks ja siis ka 1 m pikaks.

Poisid on juba päris suured (6 ja 4 aastat) ja nendega tegime 3-tunnise jalutuskäigu vanalinnas. 

Orienteeruja on kõik nurgatagused läbi käinud, seetõttu valisime seikluslikke kohti. 

Üht-teist toimus ka linnas.

Ronisime Oleviste kiriku torni. Kes pole seal veel käinud, soovitan väga.

Täiesti juhuslikult kohtasime Pikal tänaval Tema Majesteet kuningas Kristian I-st, kes ei pidanud nüüd üksi lõunat sööma. Õhtul sõitis oma Torgu Kuningriiki kivilabürinti ehitama.

XT rogain Pirgus

No nii, lõpuks ka orienteerumisrajal. Ratast olen sõitnud, jooksnud veel mitte. Nüüd sai mõlemat proovida ja vasak säär ei teinud valu. Kas tõesti on lootust saada kaardiga metsa jooksma?!! Järgnev nädal peab näitama, kas õnnestub osaleda eestikate lühirajal Võrumaal Katõsilla metsas.

Raja planeerimine oli huvitav ülesanne. Valisin massist erineva suuna ja läksin kõigepealt kagusse. Päris pikalt sõitsin üksi nägemata ühtegi inimest. Mõnus oli, +28 kraadi, soe, päike, ilus roheline mets. Palavust ei andnud võrrelda Vietnamiga, kus oli 35-36 kraadi ja suur niiskus.

Bingopunkte oli seekord päris palju. Tõsisel rogainil oleks rajameister saanud kõva peapesu, kuid sellel üritusel oli see päris vahva. Rada ja maastik sobisid rattarogainiks kenasti. 

Esimene bingo-KP oli 50 - auk võsas. Margus Halliku abiga õnnestus see leida päris kenasti.

Järgmine KP45. Sõitsin mööda, tulin tagasi, käisin võsas tuhlamas, sõitsin joogipunkti. Seejärel järgnesin jooksutiimile, kellega tuhlasime võsas kivi päris kaua. Kive oli seal mitmeid, otsisin suurt eksemplari. Punkt oli aga nö kaljupinnasel, mida Soomes tähistatakse halli laiguna. See kaljupinnas oli mõni meeter lai.

Õnnestunud riskantne lõige oli elektriliini alt etapil 90-72. Rada ei olnud, kuid loha oli kenasti sisse joostud ja rattaga sai aeglaselt liikuda.

Korralik bingopunkt oli KP91. Ühelt jalgsivõistkonnalt sain vihje, et metsaveotee, mida kaardil polnud, viib punkti lähedale. Kohtusin Mahla-Kalmu tiimiga (Martti oli ka seal vist kolmandaks), kes natuke minu abiga ja mina nende abiga leidsime kenasti punkti. Koht metsas.

Mahla tiimile järgnedes sain ka KP51 kenasti kätte. Koht tõngermaal. Sarnane punkt oli varasemalt läbitud KP94.

Lõpuni oli veel 15 min aega, et rahulikult ära võtta tee kõrvalt KP93 ja seejärel 52. Kammisin pikalt puud metsas, kuid otsitavat mändi ei leidnudki. Aeg kadus ära, KP52 oli samuti natuke bingokas ja selle otsimiseks enam aega polnud. Hilinemise eest veel kaks miinuspunkti - seega kaotasin viimase 15 minutiga 16 punkti. Puu metsas (võsas) on päris hea leid :)

Lahe oli. Tänud korraldajatele ja rajameistrile ning muidugi peatreenerile külma õlle eest kolmada tunni alguses.

Tulemused
GPS-träkid