1945. aasta 28. detsembri hommikul kell 5 ründas NKVD üksus
Lükkä punkrit. Väikesesse hoonesse, kus magas 12 meest, visati kõigepealt aknast sisse granaat, edasi avasid sisevägede sõdurid punkri pihta tule. Kolm meest sai kohe surma, teised üritasid majast väljudes vastu tulistada. Ümberläinud petrooleumilambist süttinud hoone taustal oli pimedas metsas asuvatel sõduritel lihtne metsavendi tabada.
Ometi sai sellest põrgust 3 meest põgenema ja üks neist,
Kristjan Tuvikene, käis peale Siberi vangilaagrit veel kõrges vanuses Lükkä punkrikohas. Punkri asukoht suudeti tuvastada alles 43 aastat hiljem, 13. juulil 2008, kui
Mart Roos Kalju Aaropi poolt saadud vihjetest selle koha tuvastas. Kolm aastat hiljem leidis
Arnold Unt üles 2,5 mehe säilmed. Lihtsalt tundus üks madal pinnavorm punkrikoha juures natuke nurgeline ja kui sonkis seda jalaga ning käe turba sisse pistis, sai sealt kätte puusaluu.
Nüüd on punker taastatud ja
Nursist on võimalik sinna juurde pääseda. 7 km sõitsime autoga ja 1,3 km läksime jala läbi soise metsa. Vett oli soos palju ja pole ka ime, sest tegemist oli Mustjõe ümbrusega. Juttude järgi oli selles piirkonnas tehtud soode taastamistöid ja kinni aetud kraave.
Minu jaoks natuke arusaamatu piirkond sellise töö jaoks, sest Mustjõe lamm ongi üks suur soo igal pool. Aga ega geoloog ei peagi kõike taipama.
Punker jääb
Nursipalu harjutusväljale, päris igal ajal sinna vist minna ei tohi.
Indrek Hunt rääkis selgel kõlaval häälel punkri ajaloost, vedas kooslaulmist ja kõige lõpetuseks tulistati aupauke.
Ja tehti ka grupipilt.
Nursi mälestuskivi juures võtsid sõna mitmed inimesed, sh Rõuge vallavolikogu poolt geograaf ja endine kõva matkaja
Jaak Kärson. Teda mainisin kunagi
Beluhha blogipostituses kui ühte esimestest eestlastest, kes talvel Beluhha tippu ronisid (1978). Heas sportlikus vormis on ta praegugi.
Mälestusüritus lõppes
Nursi külakeskuses maitsva toidu, relvanäituse (
Ivari Padar) ja ettekannetega. Esinejateks olid
Arnold Unt,
Meelis Mõttus (
Metsavenna Talu) ja
Mauri Kiudsoo.
Minu jaoks oli see esimene kord olla Lükkä mälestusüritusel, mis toimus juba 11-ndat korda. Suurim lugupidamine kõikidele eestvedajatele ja abilistele, see on väärikas pärastsõjaaegsete traagiliste sündmuste meelespidamine.
Internetist leiab Lükkä punkri kohta nii mõndagi, näiteks Kaljo Aaropi artikkel 10. Rohelisest Partisanide Pataljonist.
Kaljo Aarop, Mart Roos ja Indrek Hunt on välja andnud raamatu "Lükkä punkri lugu".
Lisan ka paar näituseteksti:
Lükka punkri langemine
Lükka punkri saladuse jälil
10. Roheline Partisanide pataljon
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar