Ape 4h rogain Lätis

Kuna viibisin maal, siis Läti Ape asus lähedal, vaid 45 min autosõidu kaugusel. Vana hea konkurent Valters Kaminskis (pildil) korraldas seal rogaini, kus ise oli ka rajameister. Ape kant on vahva reljeefiga piirkond, metsad üsna inimlikud. Oli oodata nii teejooksu kui tõsist orienteerumist, nagu ühel heal rogainil ikka. Maasikaks tordil oli suurepärane ilm väikese plusskraadiga, kus maapind oli kergelt külmunud, härmas puu- ja sõnajalalehtede mustriga. 

Läksin roganile Mati Preitofiga, vana võitluskaaslasega. Konkurentsi ultraveteranide klassis eriti polnud, sama ka superveteranidega. Koht kohaks, sooritus ise oli ikka kõige tähtsam. 

Planeerisime linnulennuliselt 20 km (ca 26 km), kus selle tasemega võistlejatel palju erinevaid valikuid polnud. Lai Vaidava jõgi oli ees ja seal oli vaid 3 ületuskohta. 

Meie läksime päripäeva ringile ja lõppu jätsime teejooksud võistluskeskusest lõunas.

Esimesse KPsse (22) läks palju rahvast, kuid kõik tegid siia-sinna väikeseid vigu ja olime esimesed nii punktis 22 kui 24. 

Liikusime kenasti, ehkki vahepeal tundus, et Mati jaoks oli see natuke kiire. Nägu oli üsna higine. Me polnud ammu koos võistelnud, ta pidi ise oma tempot kontrollima ja sellega ka mind distsiplineerima.

Vigu ei teinud. Näiteks etapil 53-48 kasutasime alguses head teed, mida kaardil polnud. Teid puudus seal omajagu, värvid olid eestlastele ka natuke võõrad. Astangu märki polnud, seda asendasid tihedad punased kõrgusjooned. Soodest ei saanud hästi aru. Kuid rogaini jaoks oli kõik ok, peaasi, et suunda kontrollid ja liiga vara tõmbelma ei hakka.

Etapil 47-41 liikusime piki piiririba, mis kulges alguses pikalt mõõda sood. Vesi polnud üldse soe. Pilt on tehtud KP47-s (Taivo pildistas).

Ma ei tee endast peaaegu kunagi selfisid, kuid ühtäkki avastasin mobiilis sellise foto.

Tagantjärele võiks sellele panna nimeks "Rõõm külmast sooveest".

Nimelt tegin kaaslastest soos pildi ja kui avastasin, et objektiivi klaas polnud puhas, üritasin kiiresti teha uue. Miskipärast oli aga peal selfi režiim, mida ei saanud kuidagi külmunud sõrmedega ära vahetada.

Lõpuks õnnestus, kuid kaaslased olid juba minu juurde jõudnud. Tegin kiire spurdi edasi, komistasin, ja kukkusin korralikult vette. Palusin veel Matil pildi jaoks tagasi minna, kuid miskipärast ta ei teinud seda. (Pilt puhta objektiiviga)

Sõrmik kuivas varsti käes ära, jalalabad soojenesid liikudes samuti ja kõik oli tšill. Kuid see sooetapp, kus pidi kogu aeg tööd tegema, väsitas ära Mati. Kui peale metsaetappe jõudsime tee peale, siis oli selge, et sörki me täna enam eriti ei tee. 

KP27 juures olime veel oma plaanis kenasti kinni, kuid kõndimisega soovitud lõunapoolset ringi polnud võimalik teha. Võtsime väljaspool planeeritut 23 ja seejärel 26. Küsisin Matilt, kas võtame ka 21.

Tal oli väga raske olemine, kuid ütles, et lähme. Aega oli 20 min ja sörgi-kõnniga kergesti tehtav. Kahjuks sörki väga ei tulnud, kuid ta ei tahtnud ka varem finišisse pöörata, sest see võimalus oli kenasti olemas.

Peale 21 oli selge, et kui sörkima ei hakka, siis saame miinuseid. Mati proovis joosta, lükkasin teda tagant ja saime päris kiiresti edasi. Siis tuli jälle taastumiskõnd. Edasi lükkamisega sörk ja kõnd. Aega kulus, kuid olime juba peaaegu kohal. Veel oli aega ca 30 sek. Jõuame.

Kahjuks ei jõudnud, sest jäime 4 sek hiljaks. Sellega kaotasime superveteranide esikoha, sest  saime konkurentidega võrdselt punkte (66). Ultraveteranide klassi küll võitsime, kuid seal oli vist vaid 1 konkurent.

Kokku läbisime 23,7 km.

Imestan Mati suutlikkust. Hommikul vara sõitis Tallinnast läbi Vaabina Apesse (4h). Rogainil sai sellise kooma, et ei tahtnud peale jooksu süüagi. Taastus ja sõitis 4h tagasi Tallinna. Mina ei suudaks.

Tulemused (tulevad veel)