80 aastat Lükkä punkrilahingust

1945. aasta 28. detsembri hommikul kell 5 ründas NKVD üksus Lükkä punkrit. Väikesesse hoonesse, kus magas 12 meest, visati kõigepealt aknast sisse granaat, edasi avasid sisevägede sõdurid punkri pihta tule. Kolm meest sai kohe surma, teised üritasid majast väljudes vastu tulistada. Ümberläinud petrooleumilambist  süttinud hoone taustal oli pimedas metsas asuvatel sõduritel lihtne metsavendi tabada. 

Ometi sai sellest põrgust 3 meest põgenema ja üks neist, Kristjan Tuvikene, käis peale Siberi vangilaagrit veel kõrges vanuses Lükkä punkrikohas. Punkri asukoht suudeti tuvastada alles 43 aastat hiljem, 13. juulil 2008, kui Mart Roos Kalju Aaropi poolt saadud vihjetest selle koha tuvastas. Kolm aastat hiljem leidis Arnold Unt üles 2,5 mehe säilmed. Lihtsalt tundus üks madal pinnavorm punkrikoha juures natuke nurgeline ja kui sonkis seda jalaga ning käe turba sisse pistis, sai sealt kätte puusaluu.

Nüüd on punker taastatud ja Nursist on võimalik sinna juurde pääseda. 7 km sõitsime autoga ja 1,3 km läksime jala läbi soise metsa. Vett oli soos palju ja pole ka ime, sest tegemist oli Mustjõe ümbrusega. Juttude järgi oli selles piirkonnas tehtud soode taastamistöid ja kinni aetud kraave. 

Minu jaoks natuke arusaamatu piirkond sellise töö jaoks, sest Mustjõe lamm ongi üks suur soo igal pool. Aga ega geoloog ei peagi kõike taipama. 

Punker jääb Nursipalu harjutusväljale, päris igal ajal sinna vist minna ei tohi.

Indrek Hunt rääkis selgel kõlaval häälel punkri ajaloost, vedas kooslaulmist ja kõige lõpetuseks tulistati aupauke.

Ja tehti ka grupipilt.

Nursi mälestuskivi juures võtsid sõna mitmed inimesed, sh  Rõuge vallavolikogu poolt geograaf ja endine kõva matkaja Jaak Kärson. Teda mainisin kunagi Beluhha blogipostituses kui ühte esimestest eestlastest, kes talvel Beluhha tippu ronisid (1978). Heas sportlikus vormis on ta praegugi.

Mälestusüritus lõppes Nursi külakeskuses maitsva toidu, relvanäituse (Ivari Padar) ja ettekannetega. Esinejateks olid Arnold Unt, Meelis Mõttus (Metsavenna Talu) ja Mauri Kiudsoo.

Minu jaoks oli see esimene kord olla Lükkä mälestusüritusel, mis toimus juba 11-ndat korda. Suurim lugupidamine kõikidele eestvedajatele ja abilistele, see on väärikas pärastsõjaaegsete traagiliste sündmuste meelespidamine. 

Internetist leiab Lükkä punkri kohta nii mõndagi, näiteks Kaljo Aaropi artikkel 10. Rohelisest Partisanide Pataljonist. 

Kaljo Aarop, Mart Roos ja Indrek Hunt on välja andnud raamatu "Lükkä punkri lugu".

Lisan ka paar näituseteksti:

Lükka punkri langemine

Lükka punkri saladuse jälil

10. Roheline Partisanide pataljon

 

Ape 4h rogain Lätis

Kuna viibisin maal, siis Läti Ape asus lähedal, vaid 45 min autosõidu kaugusel. Vana hea konkurent Valters Kaminskis (pildil) korraldas seal rogaini, kus ise oli ka rajameister. Ape kant on vahva reljeefiga piirkond, metsad üsna inimlikud. Oli oodata nii teejooksu kui tõsist orienteerumist, nagu ühel heal rogainil ikka. Maasikaks tordil oli suurepärane ilm väikese plusskraadiga, kus maapind oli kergelt külmunud, härmas puu- ja sõnajalalehtede mustriga. 

Läksin roganile Mati Preitofiga, vana võitluskaaslasega. Konkurentsi ultraveteranide klassis eriti polnud, sama ka superveteranidega. Koht kohaks, sooritus ise oli ikka kõige tähtsam. 

Planeerisime linnulennuliselt 20 km (ca 26 km), kus selle tasemega võistlejatel palju erinevaid valikuid polnud. Lai Vaidava jõgi oli ees ja seal oli vaid 3 ületuskohta. 

Meie läksime päripäeva ringile ja lõppu jätsime teejooksud võistluskeskusest lõunas.

Esimesse KPsse (22) läks palju rahvast, kuid kõik tegid siia-sinna väikeseid vigu ja olime esimesed nii punktis 22 kui 24. 

Liikusime kenasti, ehkki vahepeal tundus, et Mati jaoks oli see natuke kiire. Nägu oli üsna higine. Me polnud ammu koos võistelnud, ta pidi ise oma tempot kontrollima ja sellega ka mind distsiplineerima.

Vigu ei teinud. Näiteks etapil 53-48 kasutasime alguses head teed, mida kaardil polnud. Teid puudus seal omajagu, värvid olid eestlastele ka natuke võõrad. Järsaku märki polnud, seda asendasid tihedad punased kõrgusjooned. Soodest ei saanud hästi aru. Kuid rogaini jaoks oli kõik ok, peaasi, et suunda kontrollid ja liiga vara tõmblema ei hakka.

Etapil 47-41 liikusime piki piiririba, mis kulges alguses pikalt mööda sood. Vesi polnud üldse soe. Pilt on tehtud KP47-s (Taivo pildistas).

Ma ei tee endast peaaegu kunagi selfisid, kuid ühtäkki avastasin mobiilis sellise foto.

Tagantjärele võiks sellele panna nimeks "Rõõm külmast sooveest".

Nimelt tegin kaaslastest soos pildi ja kui avastasin, et objektiivi klaas polnud puhas, üritasin kiiresti teha uue. Miskipärast oli aga peal selfi režiim, mida ei saanud kuidagi külmunud sõrmedega ära vahetada.

Lõpuks õnnestus, kuid kaaslased olid juba minu juurde jõudnud. Tegin kiire spurdi edasi, komistasin, ja kukkusin korralikult vette. Palusin veel Matil pildi jaoks tagasi minna, kuid miskipärast ta ei teinud seda. (Pilt puhta objektiiviga)

Sõrmik kuivas varsti käes ära, jalalabad soojenesid liikudes samuti ja kõik oli tšill. Kuid see sooetapp, kus pidi kogu aeg tööd tegema, väsitas ära Mati. Kui peale metsaetappe jõudsime tee peale, siis oli selge, et sörki me täna enam eriti ei tee. 

KP27 juures olime veel oma plaanis kenasti kinni, kuid kõndimisega soovitud lõunapoolset ringi polnud võimalik teha (foto: M. Galinovskis). Võtsime väljaspool planeeritut 23 ja seejärel 26. Küsisin Matilt, kas võtame ka 21.

Tal oli väga raske olemine, kuid ütles, et lähme. Aega oli 20 min ja sörgi-kõnniga kergesti tehtav. Kahjuks sörki väga ei tulnud, kuid ta ei tahtnud ka varem finišisse pöörata, sest see võimalus oli kenasti olemas.

Peale 21 oli selge, et kui sörkima ei hakka, siis saame miinuseid. Mati proovis joosta, lükkasin teda tagant ja saime päris kiiresti edasi. Siis tuli jälle taastumiskõnd. Edasi lükkamisega sörk ja kõnd. Aega kulus, kuid olime juba peaaegu kohal. Veel oli aega ca 30 sek. Jõuame.

Kahjuks ei jõudnud, sest jäime 4 sek hiljaks. Sellega kaotasime superveteranide esikoha, sest  saime konkurentidega võrdselt punkte (66). Ultraveteranide klassi küll võitsime, kuid seal oli vist vaid 1 konkurent.

Kokku läbisime 23,7 km.

Imestan Mati suutlikkust. Hommikul vara sõitis Tallinnast läbi Vaabina Apesse (4h). Rogainil sai sellise kooma, et ei tahtnud peale jooksu süüagi. Taastus ja sõitis 4h tagasi Tallinna. Mina ei suudaks.

Tulemused

Pildid (Mareks Galinovskis)

Raadiohäälena Kalvin Ringi äris Stockholmis, 1990

Vanade slaidide ümberpildistamisel on välja tulnud nii mõnigi huvitav foto. Nagu ka see pilt Kalvin Ringist oma poe tagaruumi raadiostuudios Stockholmi vanalinnas. Olime siis veel Nõukogude Liidu kodanikud, kellele polnud Stockholmis lubatud külastada kahte kohta - Stockholmi Eesti Maja ja Kalvin Ringi äri. Miks just see teine, selgus täiesti juhuslikult maikuu lõpus 1990.

Kuid veel enne, kui astusin kogemata Ringi poe uksest sisse, oli paari viimase päeva jooksul toimunud rida huvitavaid sündmusi. Üleüldse oli 1990 üks segapudru aasta, kus nõukogude võimu nõrgenemisega aktiviseerusid Eesti iseseisvuse mõtted ja liikumised, kuid millele vastukaaluks tekkis kõige selle lämmatamiseks Vene impeeriumitoetajatest Interrinne. Valitsus oli eestimeelne, kuid julgeolek ehk KGB toimetas endiselt ja parlamendis istusid impeeriumimeelsed saadikud, kes Interrinde tegevust koordineerisid ja juhtisid.

Olin saanud kuuajalise Rootsi Instituudi stipendiumi mustade kiltade uurimiseks Rootsis ja seda eelkõige tänu prof. David G. Gee'le, kellest kirjutasin SIIN. Ei mäleta, et asjaajamine Rootsi minekuks oleks väga keeruline olnud. Raha ma siitpoolt ei vajanud ja ka olud olid varasemaga võrreldes leebemad.

Ostsin laevapileti Tallinnast Stockholmi, mis sisaldas õhtust laevasõitu Georg Ots-ga Tallinnast Helsingisse ja järgmise päeva õhtul Silja Line-iga Stockholmi. Esimese öö pidin veetma parvlaeva Georg Ots kajutis, teise aga Silja Line-is, kusagil tekil.

Päeval, mil Georg Ots pidi väljuma, viidi Tallinna sadamas Interrinde poolt ässitatuna läbi tööliste streik. Sadamas oli paras segadus, ei puudunud ka punalipud. Kõige selle tulemusel ei väljunud väljamüüdud Georg Ots.

Parvlaeva reis tuli järgmisel õhtul, kuid kuna ka selleks päevaks olid kõik laevakohad välja müüdud, asus laevale topeltkogus rahvast. Loomulikult polnud minul enam kajutikohta, mistõttu ööbimine Helsingis oli suure küsimärgi all. Polnud ühtegi vaba istekohta, kuid põrandapinda jagus.

Laevas oli päris palju noori, kes läksid Rootsi mingisugusesse usuteemalisse laagrisse. Kohtasin seal mitmeid tuttavaid (n Erik Rannajõe ja kunagine geoloogia tudeng Õnne Pärl). Ma polnud kindel, et just usk neid sinna Rootsi viis, kuid tasuta vahva reisi said nad sellega seoses küll. Kuid sellest seltskonnast oli mulle suur abi, sest sain öömaja lõunasadama lähedal asuvas kirikus. Järgmisel päeval oli ühes teises kirikus palvus, vahepeal üritasin tänaval kaasavõetud viina maha müüa. Ülejäänud aja veetsin koos Õnnega Helsingis linna peal jalutades.

Stockholmis pidin käima Rootsi Instituudis mingeid pabereid võtmas-viimas ja kuna plaanisin Uppsalasse sõita alles õhtul, siis läksin tutvuma vanalinna ehk Gamla Stan-iga. Polnud seal varem käinud, nagu ka Kuningapalee ees vahisõdurite vahetust näinud.

Kõmpisin vanalinna tänavatel ringi, kui äkki nägin ühe väikese elektroonika(?)poe vaateaknal sini-must-valget lippu! Tohoh. Läksin sisse, kus teleka ekraanil tuli film Tallinna laulupeost??!

Tuli üks vanamees ja julgesin vist ka eesti keeles küsida, et mis pood see selline on ja kust see laulupidu siia ekraanile sai. 

Rääkisime mõni aeg omavahel, kuni lõpuks viis ta mind poe tagaruumi, kus oli magnetofon, mikrofon ja hirmus palju lintkassette. Ring ütles, et tal on täna üks kaastööline haigeks jäänud ja kas ma ei tahaks Stockholmi (Rootsi?) Eesti raadios teateid ja uudiseid ette lugeda. Pilt SIIT.

No miks mitte, ehkki ma polnud kunagi sellist asja teinud. Tegemist oli lihtsate kohalike uudistega, mida püüdsin elavalt ja energiliselt ette kanda. Kujutasin ette, et diktorid peavadki niimoodi rääkima. Vanamees vaatas mind vist küll natuke imelikult, kuid jäi ilmselt loetuga rahule. Matusekuulutuste juures võtsin hoogu maha.

Töö tehtud ja sättisin end minekule, kui poe uksest astus sisse Mart Laar. Oleme ühe aasta mehed, Tartu Ülikooli samast lennust (tema ajaloo-, mina geoloogiatudengina) ja ka mingi aeg koos viibinud Telšiai sõjaväelaagris peale ülikooli. Tema oli seal kehva silmanägemise tõttu lühikest aega. 

Ring tiris Mardi stuudiosse ja palus tal rääkida värskest Eesti Kongressi II istungjärgust, mis toimus 25. mail. Mart pani lennult ja soravalt pika jutu maha, vaatasin ja imetlesin seda eakaaslast. 

Natuke varem, 15. mail, ründasid sajad vihased interliikujad Tallinnas parlamendihoonet. Kuulsaks sai Savisaare appikutse:  «Ma kordan, Toompead rünnatakse!»". Olin teise päeva varahommikul ka parlamendihoone õues valvel, kuid õnneks uut rünnakut ei tulnud. Ometi oli olukord pingeline, sest oodata võis kõike. Kui püüdsin sellest sündmusest mõned nädalad hiljem Lundi Eesti majas väliseestlastele rääkida, siis mõistsin, et Eesti pöördelised ja pingelised sündmused ei jõudnud neile  hästi kohale. Kuid usun, et tänu Kalvin Ringi raadiole said nad siiski palju infot juurde (vbl mitte Lundi eestlased).

Lühike ülevaade Kalvin Ringist (SIIT)