Raadiohäälena Kalvin Ringi äris Stockholmis, 1990

Vanade slaidide ümberpildistamisel on välja tulnud nii mõnigi huvitav foto. Nagu ka see pilt Kalvin Ringist oma poe tagaruumi raadiostuudios Stockholmi vanalinnas. Olime siis veel Nõukogude Liidu kodanikud, kellele polnud Stockholmis lubatud külastada kahte kohta - Stockholmi Eesti Maja ja Kalvin Ringi äri. Miks just see teine, selgus täiesti juhuslikult maikuu lõpus 1990.

Kuid veel enne, kui astusin kogemata Ringi poe uksest sisse, oli paari viimase päeva jooksul toimunud rida huvitavaid sündmusi. Üleüldse oli 1990 üks segapudru aasta, kus nõukogude võimu nõrgenemisega aktiviseerusid Eesti iseseisvuse mõtted ja liikumised, kuid millele vastukaaluks tekkis kõige selle lämmatamiseks Vene impeeriumitoetajatest Interrinne. Valitsus oli eestimeelne, kuid julgeolek ehk KGB toimetas endiselt ja parlamendis istusid impeeriumimeelsed saadikud, kes Interrinde tegevust koordineerisid ja juhtisid.

Olin saanud kuuajalise Rootsi Instituudi stipendiumi mustade kiltade uurimiseks Rootsis ja seda eelkõige tänu prof. David G. Gee'le, kellest kirjutasin SIIN. Ei mäleta, et asjaajamine Rootsi minekuks oleks väga keeruline olnud. Raha ma siitpoolt ei vajanud ja ka olud olid varasemaga võrreldes leebemad.

Ostsin laevapileti Tallinnast Stockholmi, mis sisaldas õhtust laevasõitu Georg Ots-ga Tallinnast Helsingisse ja järgmise päeva õhtul Silja Line-iga Stockholmi. Esimese öö pidin veetma parvlaeva Georg Ots kajutis, teise aga Silja Line-is, kusagil tekil.

Päeval, mil Georg Ots pidi väljuma, viidi Tallinna sadamas Interrinde poolt ässitatuna läbi tööliste streik. Sadamas oli paras segadus, ei puudunud ka punalipud. Kõige selle tulemusel ei väljunud väljamüüdud Georg Ots.

Parvlaeva reis tuli järgmisel õhtul, kuid kuna ka selleks päevaks olid kõik laevakohad välja müüdud, asus laevale topeltkogus rahvast. Loomulikult polnud minul enam kajutikohta, mistõttu ööbimine Helsingis oli suure küsimärgi all. Polnud ühtegi vaba istekohta, kuid põrandapinda jagus.

Laevas oli päris palju noori, kes läksid Rootsi mingisugusesse usuteemalisse laagrisse. Kohtasin seal mitmeid tuttavaid (n Erik Rannajõe ja kunagine geoloogia tudeng Õnne Pärl). Ma polnud kindel, et just usk neid sinna Rootsi viis, kuid tasuta vahva reisi said nad sellega seoses küll. Kuid sellest seltskonnast oli mulle suur abi, sest sain öömaja lõunasadama lähedal asuvas kirikus. Järgmisel päeval oli ühes teises kirikus palvus, vahepeal üritasin tänaval kaasavõetud viina maha müüa, ülejäänud aja veetsin koos Õnnega Helsingis linna peal jalutades.

Stockholmis pidin käima Rootsi Instituudis mingeid pabereid võtmas-viimas ja kuna plaanisin Uppsalasse sõita alles õhtul, siis läksin tutvuma vanalinna ehk Gamla Stan-iga. Polnud seal varem käinud, nagu ka Kuningapalee ees vahisõdurite vahetust näinud.

Kõmpisin vanalinna tänavatel ringi, kui äkki nägin ühe väikese elektroonika(?)poe vaateaknal sini-must-valget lippu! Tohoh. Läksin sisse, kus teleka ekraanil tuli saade Tallinna laulupeost??!

Tuli üks vanamees ja julgesin vist ka eesti keeles küsida, et mis pood see selline on ja kust see laulupidu siia ekraanile sai. 

Rääkisime mõni aeg omavahel, kuni lõpuks viis ta mind poe tagaruumi, kus oli magnetofon, mikrofon ja hirmus palju lintkassette. Ring ütles, et tal on täna üks kaastööline haigeks jäänud ja kas ma ei tahaks Stockholmi (Rootsi?) Eesti raadios teateid ja uudiseid ette lugeda. Pilt SIIT.

No miks mitte, ehkki ma polnud kunagi sellist asja teinud. Tegemist oli lihtsate kohalike uudistega, mida püüdsin elavalt ja energiliselt ette kanda. Kujutasin ette, et diktorid peavadki niimoodi rääkima. Vanamees vaatas mind vist küll natuke imelikult, kuid jäi ilmselt loetuga rahule. Matusekuulutuste juures võtsin hoogu maha.

Töö tehtud ja sättisin end minekule, kui poe uksest astus sisse Mart Laar. Oleme ühe aasta mehed, Tartu Ülikooli samast lennust (tema ajaloo-, mina geoloogiatudengina) ja ka mingi aeg koos viibinud Telšiai sõjaväelaagris peale ülikooli. Tema oli seal kehva silmanägemise tõttu lühikest aega. 

Ring tiris Mardi stuudiosse ja palus tal rääkida värskest Eesti Kongressi II istungjärgust, mis toimus 25. mail. Mart pani lennult ja soravalt pika jutu maha, vaatasin ja imetlesin seda eakaaslast. 

Natuke varem, 15. mail, ründasid sajad vihased interliikujad Tallinnas parlamendihoonet. Kuulsaks sai Savisaare appikutse:  «Ma kordan, Toompead rünnatakse!»". Olin teise päeva varahommikul ka parlamendihoone õues valvel, kuid õnneks uut rünnakut ei tulnud. Ometi oli olukord pingeline, sest oodata võis kõike. Kui püüdsin sellest sündmusest mõned nädalad hiljem Lundi Eesti majas väliseestlastele rääkida, siis mõistsin, et Eesti pöördelised ja pingelised sündmused ei jõudnud neile  hästi kohale. Kuid usun, et tänu Kalvin Ringi raadiole said nad siiski palju infot juurde (vbl mitte Lundi eestlased).

Lühike ülevaade Kalvin Ringist (SIIT)

Küprose geoloogiast lühidalt

Tavaliselt ma erialaseid teemasid siin blogis ei kajasta, kuid kuna grupp sportlikke ja tuttavaid inimesi läheb järgmise aasta märtsis Kahe Apelsini treeninglaagrisse Küprosele, keskusega Lefkaras, siis tuli mõte natuke selgitada saare maastike teket. Vaevalt, et tavaturistid ja sportlased selle üle palju pead murravad, et kuidas on tekkinud saarele mäed, miks osa kivimeid on tumedad, teised jälle helevalged, kuidas on tekkinud sügavad ja kitsad kanjonid jms.

Alguses oli...geoloogia. Geoloogiliste protsesside tulemusel on tekkinud mäed, orud ja tasandikud, mis koosnevad väga erinevatest kivimitest ja millele juba omakorda, vastavalt pinnase tüübile ja klimaatilistele tingimustele, on kasvanud peale taimestik.

Küprosel on 2 mäemassiivi - Troodos saare lääne- ja Kyrenia ehk Pentadaktylose mäeahelik põhjaosas. Viimane jääb Küprose Türgi alale. Nende kahe massiivi vahel asub Mesaoria tasandik.

Oma koostiselt on mõlemad mäemassiivid väga erinevad - Troodos koosneb ultraaluselistest ja aluselistest magmakivimitest, Kyrenia aga suuremas osas settekivimitest - lubjakividest ja dolomiitidest. 

Küprose ja mägede teke on seotud laamtektoonikaga, kui 90-92 mln aastat tagasi tungis vahevöö ultraaluseline magma 60 km sügavuselt (transform)murrangute kaudu Neotethyse ookeanis välja ja kasvatas sellega ookeanilist maakoort. Selle tulemusel hakkas Aafrika laam liikuma Euraasia laama alla (subduktsioon). Tänapäeval toimub selline maakoore kasvamise protsess näiteks Atlandi ookeani keskahelikul. 

Ligikaudu 70 mln a tagasi hakkas Troodose piirkond sügaval ookeanis kerkima, tõsi küll, juba järgnevate laamade liikumise tulemusel - Araabia laam põrkus Euraasia laamaga, tekkis Troodose minilaam jne. Nõlvadel moodustusid merelised peeneteralised kriidi- ja ränisetted ja hiljem, kui mere sügavus vähenes, tuli setetesse rohkem maismaalt pärit nö. terrigeenset materjali (savi, liiva jm). Ca 10 mln a tagasi tõusis Toodos merest ja koos pideva kerkega toimus samaaegselt magmakivimeid katvate settekivimite kulutus.

Tänapäeval koosneb Troodose mägi nn ofioliitidest - teatud kompleksist aluselistest ja ultraaluselistest ookeanilise maakoore kivimitest nagu harzburgiit, duniit, kihilised daikid  kuni padilaavadeni. Küporos on maailmas üsna unikaalne koht tervikliku ofioliitse kompleksi vaatamiseks-uurimiseks.

Ofioliitide läbilõige ja levik Troodose mäemassiivis.

Tumedat harzburgiiti ja duniiti kohtab Troodose matkaradadel, kuhu on nii mõnigi auk rajatud kromiidi kaevandamiseks (pildil Hadjipavlou kaevanduskäik Atalantise matkarajal). 

Kuna juttu oli magmakivimite "aluselisusest", siis paar lauset ka selle kohta. Mida vähem on kivimis SiO2 (räni), seda aluselisem (mafic) on kivim. Ultramafic tähendab seega ultraaluselist. Felsic ehk happelisi magmakivimeid kohtame palju Eestis (n graniit). Sellel skeemil on eraldi välja toodud plutoonilised ehk süva- ja vulkaanilised ehk purskekivimid. 

Esimesed on moodustunud maa sees, teised aga maa pinnal. Erinevus on selles, et maa sees jahtuvad kivimid aeglasemalt ja seal saavad tekkida suuremad kristallid. Vulkaanilised ehk purskekivimid aga jahtuvad kiiresti, mistõttu on suures osas peitkristalsed või amorfsed, sisaldades vaid üksikuid suuremaid (feno)kristalle (fotol basalt). 

Sügaval maa all olevas magmakabris toimus aja jooksul magma diferentseerumine, kus Mg- ja Fe-ühendid jahenemisel kristalliseerusid, mistõttu ülemine osa rikastus Si ehk räniga ja kivim muutus natuke happelisemaks. Sellest tekkisid gabbrod ja neist veel rohkem räni sisaldavad plagiograniidid.

Plagiograniite võib kohata vaid mõnes paljandis, kuid ehituskivina on neid kasutatud näiteks sammaste valmistamiseks. Kui muud hooned on aja jooksul lagunenud kas ilmastiku, sõdade või ka maavärina tagajärjel, siis plagiograniidist sambaid võib kohata paljude antiikasulate varemetes. Pilt on Kourioni arheoloogiliselt alalt Limassoli lähedalt.

Kui magma tungis maapinnale ja ookeaniline maakoor lükati kahes suunas laiali, tekkisid laienevasse maakoorde lõhed, mis täitusid omakorda intrusiivse magmaga, kus viimane jahtus lõhedes maapinnale tulemata. Tekkis nn kihiliste daikide kiht, mis on kenasti jälgitav näiteks Teisia Tis Madaris'e matkarajal.

Siin on see matkarada Google kaardil, kus tagapool paistab suur Amiantos asbesti kaevandus Mount Olympose mäetipu lähedal. Kaevandus töötas aastatel 1904-1988. Asbest ehk krüsotüül tekkis (ultra)aluseliste kivimite moondumise protsessis, kui kuumad hüdrotermid tungisid lõhede kaudu kivimitesse. Protsessi nimetatakse serpendiniidistumiseks ja kivimit serpendiniidiks.

Ofioliitide ülemises ehk nooremas osas paljanduvad padilaavad (pillow lavas). Kui basaltne (vedel) laava välljus mere põhja, siis tekkisid padjakujulised magmapätsid. Kõrvaloleval fotol on padilaavade kiht, kuhu on sisse tunginud üksikud intrusioonid ehk daikid. Viimased koosnevad põhiliselt diabaasist.

Padilaavasid on kaks kihti - alumine ja ülemine. Nende piirialal on toimunud intensiivne sulfiidne maagistumine, kus peamiseks maavaraks on vask (Cu), mida on kaevandatud ja töödeldud üle 5000 aasta. Küpros on väidetavalt oma nime saanudki vasest, ladina nimega cuprum-ist. Tegemist on nn VMS (volcanic massive sulphide) maagistumise tüübiga, kus kaevandused asuvad padilaavade avamusalal.

Näitena foto Kokkinopezoula vasekaevandusest (1953-1966).

Settekivimid

Settekivimid on moodustunud meres erinevatel sügavustel ja nende osas Küpros eriliselt silma ei paista. Sügavamal vees moodustusid Lefkara kihistu valged kriidid ja ränikivid ja nende peal juba madalamas meres settinud kollakamad Pakhna kihistu savikad kriidid ja merglid (kõik taamal).

Siin on veel näide Lefkara kriidi ja ränikivimite kihtidest. 

Mõnes kõrgemas kohas avanevad ka korallriffide lubjakivid ning biohermid, samas eriti ilmekad on need hoopis Ayia (Agia) Napa rannikukoobaste matkarajal.

Korallubjakivide vahelt on meri purdsetted ära uhtunud ja maapind on käimiseks üsna auguline.

Kaart ja kirjeldatud settekivimite levikualad. 

Ayia Napa matkarajalt ei saa ära minna selle vaateta.

Põhja-Küpros (Türgi)

Aafrika ja Euraasia laamade omavahelisel nügimisel lükati osa kivimikihte lõuna suunas üles Kyrenia mäeahelikuks. Viimane koosneb peamiselt Triiase ja Alam-Juura vanusega lubjakividest ning dolomiitidest, kuid esineb ka nooremaid settekivimeid - ränikivi, merglit, liivakivi jm. Ei puudu ka vulkaanilised kivimid (basalt, rüoliit).

Troodose ja Kyrenia mäemassiivide vahele jääv Mesaoria piirkond on tasasem ja kaetud kuni paari miljoni aasta vanade settekivimite ja setetega, mis on sinna kantud eelpool nimetatud aladelt. Hilisemad settekivimid koosnevad merglitest ja kalkareniitidest ehk jämedateralistest lubjakividest.

14 aastat Medalijahti

Orienteerujate Eesti MV medalite kogumise võistlus ehk Medalijaht oli sellel aastal juba 14. korda. Tõenäoliselt poleks ilma viimaste aastate supertoetaja Jaanus Reha'ta nii kaua vastu pidanud. Algusest peale on varjatud toetajaks olnud Meelis Atonen, kõiki teisi ei hakka siinkohal üles lugema, äkki mõni veel ununeb.

Igal aastal on medalite kogumise üldvõitja auhinnaks olnud 5-grammine kuldplaat, 2020. aastast lisandus Jaanuse soovil ka põhiklassi individuaalmedalite arvestus. Kaks kuldplaati ja võitjale konkurentsi pakkunud orienteerujate untsised hõbemündid olid kulu, mille suurus on paaril viimasel aastal oluliselt kasvanud. Kulla hind teeb maailma poliitilise ebakindluse ja kasvavate majanduslike pingete tõttu rekordilist kasvu. 

Sellel hinnarallil on nii hea kui halb külg. Hea on see, et kullaplaatide omanike "vara" väärtus on oluliselt tõusnud, halb aga see, et selle aasta Medalijaht jäi ilmselt viimaseks. Puhta kulla ja hõbeda jagamine parimatele oli sarja omaette kaubamärk, millegi muuga neid auhindu asendada ei taha. 

Medalijahi üheks eesmärgiks oli tuua enam osalejaid vähemharrastatavate alade juurde, milleks olid siis suusa- ja rattaorienteerumine, kuid ka aasta viimase alana orienteerumisjooksu pikk rada. Mitte vähem tähtis polnud parimate, eriti noororienteerujate esiletoomine orienteerujate listis. 

Kogu info eelnevate aastate tulemustest on toodud EOLi kodulehel SIIN. Enim kuldplaate (4) on võitnud Marje Viirmann, põhiklassis on Eleri Hirv kogunud 3 plaati. Kaks võitu on Airi Alnekil ja Ingrit Kalal.

Medalijahi 14 aasta jooksul on enim medaleid kogunud Marje Viirmann (117, neist 80 kulda). Saima Värton (107/33) on küll alati olnud esikoha konkurentsis, kuid üldvõitu pole õnnestunud saada. Üldmedalite arvestuses ei suuda noored veteranidega võistelda, sest noorte ja juunioride klassis võistlemine ei kesta kaua. 

Kokku on 14 aasta jooksul medaleid saanud 968 erinevat orienteerujat ja neile on kaela riputatud 11347 medalit.

ALTAI MASO 1984. Beluhha avantüür

Altai 1984 suusamatka eelmisest postitusest jäid välja need 2 päeva, mil käisime Beluhha (4506 m) tipus. Ametliku suusamatka sees ei tohtinud sellist asja teha, sest tegemist oli alpinismi valdkonda kuuluva ettevõtmisega. Ometi oli nii meil kui ka teisel Eesti grupil, kes liikus meie jälgedes mitu päeva tagapool, just üheks suureks eesmärgiks sinna tippu jõudmine. 

Bio-geo matkad olid tänapäeva mõistes sageli avantüristlikud. Isegi kui matkale mindi ametlikult, kõiki nõudmisi täites ja vastava kvalifikatsiooniga pabereid omades, tehti aeg-ajalt ikka midagi lubamatut. Vähe sellest, et Alvar Soesoo grupp poleks oma III kategooria matkal tohtinud tippu minna, oli neil veel nö fiktiivne grupijuht, kellel oli küll õigus sellist matka juhtida, kuid keda matkal kaasas polnud. Alvaril oli suusamatka juhtimise kogemusi palju, kuid pabereid mitte. Matkalt tagasi ülikooli saabudes anti Alvarile eksmatt ja saadeti kaheks aastaks Vene kroonu.

Julguse talvel Beluhha otsa ronida andis ilmselt 4 aastat varem tehtud õnnestunud tipputõus geogeo'laste Mihkel Merimaa, Arvo Raudsepa ja Jaak Kärsoni poolt. Peale Mihkli, kes 1984. aasta suusamatkal tõusis teist korda tippu, olid grupis veel Aulis Saarnits, Andero Saar ja Alvar Soesoo. Need tõusud tehti kahe Beluhha tipu vahele jäävalt liustikuplatoolt. Laskumisel Beluhha sadulalt liustikule läks Aulis järsul firninõlval lahti ja lendas keereldes ning õhus ringe tehes suurel kiirusel 400+ m alla. Oli suur ime, et pääses eluga ja lausa vigastusteta!

Ka meil juhtus, kuid sellest järgnevalt. 

Liustikul sai esialgu tõusta paremast servast. 

Vasakule jäi võimas jäämurd suurte lõhede ja serakkidega. 

Telgi jaoks leidsime ühe tasasema koha kaljuribi all. 

5. veebruar 1984 - Beluhhale

Temperatuur:

    hommikul   -34°C

    päeval         -20°C

    õhtul            -28°C

Enne veel, kui toon ära Pille Oolupi (nüüd Aavik) jutu sellest päevast, lisan siia ühe foto, mis võiks hästi iseloomustada meie päeva.

Kui me tõusime hommikul kahes kolmeses sidemes ülespoole ja ületasime ühe 30 cm laiuse liustikuprao, viskasin end kõhuli prao kohale ja vaatasin alla. Lõhe laius oli mitu meetrit ja selle põhja ei näinud. Alt tuli sooja tuuleõhku, mis polnud ka ime, sest väljas oli 30 külmakraadi.

Kui me pimedas laskumisel jälle seda lõhet ületasime, ilma julgestuseta ja Pille kogu raskusega mu õlale toetumas, ütlesin lause, mille ta oma tekstis ka välja tõi.

Pille lugu

Terve see päev sai läbi elatud mingis kentsakas, võiks öelda et isegi tuimavõitu rahulikus meeleolus, mistõttu tagantjärele tundub toimunu ebatõenäolise ja uskumatuna. Aga nii see kõik ometi oli ja järgnevalt saagu siis kirja 5.veebruar 1984 minu pilgu läbi.

Külm oli igati soliidne - termomeeter liustikul näitas -34°C kui hommikul sentimeetripaksuse härmatisega kaetud telgi alt ägisedes välja ronisime. Eelmisel päeval jääga kattunud kassid ei tahtnud kuidagi varvaste otsa pugeda ja üleüldse nõudis iga liigutus tahtepingutust. Pool kümme asus esimene nöörikolmik - Sven, Jürka, Ets hirmsa kiiruga üles- ja päikesesoojuse poole kribima, meie topeltrepsuga ühendatud grupike (Jack, Ats, Pille) visalt kannul püsimas. Kassirada viis ülespoole ja meie ikka selle kannul. Ilm oli briljantne ja nii võisime enam-vähem rahunenult jätta tõbise Heli telki valvama ja magamiskotte jääst lahti sulatama.

Keskpäeva paiku jõudsime sadula alla, millest meid lahutasid poolemeetrise laiuse ja (õnneks) tuvastamata sügavusega bergsrund ning poolsada meetrit järsku firni. Jürka julgestas ja suure ähmiga said kõik praost ilusti üle. Firnil tuli jätkata tõusu ikka sidemes tolle õnnetu sassimineva ja kõigile kooskukkumist kindlustava repsuga. Kui me lõpuks sadulale jõudsime ja tigedalt kirudes end puntras abinöörist vabastasime, olid teised juba tuurikirja(!) läbi lugenud ja tuvastanud, et oleme karu p.....  Jäljed, mida mööda tulime, viisid üle kuru (TKT - 4115 m, raskuselt 3B). Tipule tuli seega minna mööda marsruuti, mida tavaliselt ei kasutata. Jürka ohkas ja teatas, et tema on lootuse kaotanud. Kell oli üks.

Tuli otsustada. Jürka, Sven ja Ets - edasi. Ats ja Jack - kõhklevad veidi ja siis loobuvad. Mida teha? Ühelt poolt jõudu ja tahtmistki oleks, teiselt poolt - võin äkki meestele käki keerata. Samas tean, et kui nüüd minna, siis tuleb seda teha lõpuni. Let's go!

Firn - jäine ja 45°. Varustus - kassid, suusakepid ja kamba peale üks kirka. Seljakotis on peidus veel köis, jäänael, halvaa, glükoos ja Muchi šokolaad. Mitte alla vaadata. Õnneks seda tahtmist ei teki või kui tekib, siis jälgid kurule peesitama jäänud ja üha väiksemaks jäävaid Atsi ja Jacki. Vahetevahel lipsab pilk siiski ka sügavikule alla - liustik, jäälõhed, firn, kaljud. Oo-jaa! Ilus pikk kukkumine oleks. Jõuame kaljudeni. Edasi juba vaheldumisi mööda firni ja kaljusid, mis üha järsemaks muutuvad.

Kassidega läheb kaljuronimine üllatavalt hästi, kildad pakuvad ka kätele häid nukke. Liigume, aga mida edasi, seda järsemaks (kohati 50-60°, kaljudel rohkem) ja muidugi ka ohtlikumaks asi läheb. Suusakepid tolgendavad ja segavad hirmsamal kombel. Mingi moment avastan, et vasaku käe kinnas on kadunud. Villane sõrmkinnas soojendab küll üllatavalt tõhusalt, kuid järgmisel päeval ilmub augu kohale siiski üüratu külmavill, mis küll dekoratiivne aga ka tülikas on.

Ets ja Sven kaovad vaateväljalt. Jürkagi kaoks vist, aga kuhu ta ilma minuta... Seome end köiega kokku ja edasi läheb juba tuntud lauluga: "/---/  ja naabri Jürka ees ja mina järele /---/". Aeg-ajalt kaotame eesminejate jäljed ja siis tuleb alla tagasi turnida. Nii kaotame aega. Lõpuks oleme harjal. Puhh! Ligi 200m pikkune kohati noastuv kaljude riba. Harja läbinud Ets ja Sven alustavad samal ajal viimast tõusu. Jürka vajub moraalselt lõplikult kokku. Nüüd nad siis lähevad ja tema ei jõua. Ei, seda ma endale ei andesta vist kunagi. Sõiman natuke vaest Põrgupõhjat ja siis alustame nukravõitu lootusekübemekesega turnimist. Just nagu kassid aia otsas - vilksab mõte läbi pea. Ainult et sellelt aialt oleks ühele poole kukkuda pool kilomeetrit, teisele poole pisut vähem.

Köis on siiski tubliks toeks. Ja lõppude lõpuks oleme juba harjunud ega imesta enam mitte millegi üle. Mul on täiesti ükskõik, kas jõuame tippu või ei. Lõppude lõpuks tuleb täna veel ka laskuda.

Kell on pool neli. S&E on tipus ja hakkavad laskuma, meie oleme sadulal ja hakkame ka igaks juhuks tasapisi ülespoole tatsama. Jürka läheb veidi ees, ta seisab veidi aega longus päi, kuulates allatulijaid ... ja läheb siis edasi! Hurraa! Veidi aja pärast saan ka ise Sveni käest matsu: “Kurat, pärast sellist masot 100 meetrit enne tippu tagasi pöörduda! Ootame teid kasvõi pimedani." Süda läheb soojaks, tunnen, et jõudu veel jätkub. Edasi, üles. Vahetevahel natuke ähkida, aga üldiselt tundub see sile firninõlv pärast eelnenud ronimisi lausa jalutusrajana. Jürka on veerand tunniga jõudnud kogu tipu läbi tatsata, aga tuuri juurde jõuame siiski koos. Kivihunnik, mälestustahvel, kentsakas Lenini metallkujuke,  mille taustal kiiruga vastastikku pildi jaoks cheesitame.

Jõuan vaevu märgata, et tipp on lai ja lame firniplats, kui juba laskumegi, kõrvus põhjaseinalt allaveereva laviini kolin.

Viiepaiku sadulal, harja varjust tuleb Sven. Etsi ei ole. Ta on (koos kirkaga) läinud laugemat laskumisteed otsima. Seda pole. 200 meetrit 45°-st jäist firni, all on näha suur berks. Ets alustab laskumist eemal harja all. Tagasipöördumise kutsele ei reageeri. Meil pole aega ka tema juurde minna. Nöör välja, sest suusakepid on kehvad abilised ja meil on iga minut arvel.

Algul julgestus üle kaljunukkide. Jürka ees, mina vahepeal, Sven toob nööri alla. Oh kui aeglaselt see asi läheb! Ets läheb kirka najal nagu noor jumal (kassid on tal all teist korda elus - ilmselt on nõukogude alpinismile kaduma läinud teine Eduard Mõslovski). Äkki karje: "Kukun" ja elutu näoga Jürka jääb nagu kaltsunukk nööri otsa rippu. Sveni julgestus oli raudne. Jürka kogub end kiiresti ja punnib kuidagi lähimate kaljudeni, müts aga kaob hüpeldes all haigutava prao poole. Hüüan Jürkale: "Kapuuts pähe!".  Suusakepid on ta mööda lennates kavalalt kaljunuki taha torganud. 

Oleks ime kui pärast sellist matsu inimene rahulik oleks. Tuleb minul ees minna. Üritan jäänaela firni keerata (kaljusid enam ei ole), aga see logiseb ning ei ärata usaldust. Suures tegutsemistuhinas lendab nõlvast alla paar suusakeppe. Minu omi. Ets on juba all ja otsib meile praoületamiseks sobivat kohta. Nii, on aeg see jant lõpetada. Köis kokku ja poole nõlva peal algab klassikaline laskumine kassidel. Ikka pooleldi sillas ja nõdravõitu suusakepp toeks. Oh need vaesed kepsud! Kui nad ainult vastu peaksid. Tundub, et ei pea. Aga elu on armas ja nii saab tehtud ka kahemeetrine hüpe üle bergsrundi. Prillid lendavad eest ja känts on vägev, aga pehme lumi pidurdab. Ets tagastab Jürkale mütsi, peagi pillab too aga vasaku käe kinda, mida ei leita. Ka minu üks suusakepp leiab jälle omaniku. Beluhhale jäävad ohvriks kolm vasaku käe kinnast (Jürka, minu ja Sveni), üks suusakepp. Aga sellega veel asi ei piirdu...

Kiiresti-kiiresti. On juba hämar ja suurem osa laskumisest, pealegi ilma rajata osa ees. Joostes alla. Stopp! Praod. Sven ja Ets köies ees, meie Jürkaga järel. Hopp ja üle. Edasi. Jälle pragu. Hopp ja Sven maandub peaaegu kolm meetrit allpool ning jääb imelikult kägaras veidi enne järsaku serva pidama. Ägiseb vaevu: "Hüpake vasakule!". Ets. Maandub õnnelikult. Tunnen, et see lugu ei lõpe hästi, aga kui ma kohe ei hüppa, siis läheb veel halvemini. Lend ja õudne valu. Järgnevaist minuteist ei mäleta ma suurt midagi. Karjun ja röögin ja vintsklen vist hirmsal kombel. Keegi küsib: "Kas selgroog?", keegi: "Pille, ära nuta". Minule on aga kogu maailm ainult üks suur valu, mille kese on koondunud vasakusse jalga. 

Viimaks saabub moment, kus ma suudan oma mõtteid veidi koguda. Kuid pruugib ainult liigutada ja ma ulun jälle täiest kõrist. Sven on vait. Mehed ikkagi ei nuta. Veelgi enam, ta jätkab oma rajaleidja ametit. Kuidas ta küll suudab? Mina ronin abituna Etsi turjale, aga 65 kiloga turjal palju ei liigu. Istun maha ja mõtlen elu üle. Luumurdu vist ei ole, valu taandub sedavõrd, et saan kah kargu alla. Ets haigetoetajana kõrval, komberdan kuidagi edasi. Pimedus võtab maad. Kus on taskulamp? Täitsa olemas, aga patarei jäi Atsi taskusse. Milline hea juhus, et tagavarapatarei on just minu käes! 

Lõpuks ometi hommikune rada! Kõige hullem on möödas. Nüüd ainult vastu pidada. Ees ootav külm ja härmas telk liustikul tundub tõeliselt hubase koduna. Mida küll teised võivad mõelda. Kell saab juba kaheksa. Taevas on noorkuu sirp.

Ets: "See oleks maailma suurim ülekohus, kui me NÜÜD VEEL prakku kukuksime". 

Kodus! Heli on meil vastas, supp on valmis ja teegi läheb kohe.

Aitäh Sulle, Beluhha! Mida loevad nihestatud jalad ja külmavillis sõrmed, mõned kadunud asjad kõikide meeletute vedamiste kõrval.

Pille

Beluhha kõrvalorust.

 

/---/

Võib kindlalt väita - Beluhha oli raskeim ja ohtlikeim minu seni võetud tippudest. Algus kuni TKT kuruni kulges üsna ladusalt, kuid kuna kurule jõudsime väga hilja, kadus mul tippu jõudmise lootus juba siin. Kui pärast rasket masot Pillega sadulale jõudsime, oli kell juba neli ning olin absoluutselt veendunud, et kõrgemale enam ei saa. Olin lausa hämmingus, kui Sven siiski lubas mul tippu minna... Mingit võidurõõmu tipus ei tundnud. Sadulalt laskumine tundus algul üpris lihtne, aga pärast mu õnnetut lahtikukkumist algas lausa põrgu, mis minu jaoks lõppes esimesest praost ülehüppamisega. Seiklused pimeduses võtsid vahepeal üsna terava pöörde, kui Pille oma jala välja väänas. Õnneks oli Beluhha meie vastu siiski armuline ja nii jäid meie kaotused siiski väikesteks võrreldes selle suure saavutusega, mille poole nii paljud on püüelnud, aga mis nii vähestel on õnnestunud.

Om mani padme hum!

Jüri (Jüri Vilismäe)

/---/

Polnud sellist tunnet, et peab tippu minema. Lihtsalt eelnevate päevade pidev mõte sellele tegi asja enesestmõistetavaks. TKT kurult paistis tõus olevat riskantne, kuid kahtlusi ei tekkinud. Ka kaljuronimine sobis, oli ju teadmine, et tagasiteed pole, sest oli liialt järsk laskumiseks. Sisemine kell kontrollis kahekordse tähelepanuga, kuid ikkagi tuli liialt palju riskantseid samme. Ime, et keegi meist alla ei sadanud. Julgestust ju polnud. Polnud mingit välist tiivustust, ka tipus tuli endale peale sundida võidurõõmu saavutatust. Kas tuli tõesti liiga kergesti?

Rõõm oli suur alles laagris. Milline tore tunne suruda teistel kätt.

Ets (Eduard Pukkonen)

/---/

Ei saa salata - me olime valmistunud selleks ja valmis minema täie panga peale (teiste eest ütlen vaid niipalju, kui arvan end võimeline olevat tajuma üldist meeleolu). Alpinistlikus mõttes oli see kahtlemata minu senises elus raskeim marsruut, pealegi selline, mida oleks kahtlemata kogu ulatuses pidanud läbima köies. Jah, see oli üks suur avantüür, kus sündmustest just eriti puudu ei tulnud. Ta oli raske, ohtlik, ilus, kõikvõimas - nii abitud on kõik need sõnad tegelikkuse ees. Ma kuulasin seda häält, mis mind sinna üles ajas ja ma ei kahetse.

Beluhha - Sa oled ilusaim tipp, kuhu ma jõudnud olen.

Sven (Sven Mäses)

    

Mariaga Seiklushundi 3h Palu rogainil

Seiklushundi kahe viimase rogaini jaoks otsisin kaaslast Facebookist. Arvo Ambel'iga jooksime Võrus ja nüüd Maria Suurna'ga (end. Jänese) Palul. Mõlemad põhiklassis.

Tunnen Mariat tütre ja tema sõprade kaudu ammu ja kunagi lugenud huviga peastmaria.blogspot.com blogi (hetkel seda sellelt aadressilt ei leia). Tegemist on tõelise trennisõltlase ja enesepiitsutajaga, mille tulemusel tegi Eesti naiste rekordi täispikas triatlonis (Tallinnas 9:28, Hawail näit 10:04). Tõsi küll, seda juba 6 aastat tagasi, kuid noor on veel endiselt ja vana rasva kõvasti. (Foto: A. Toome)

Seetõttu planeerisin raja pigem jooksmisele kaardi põhjaosas kui võsa raiumisele lõuna pool. Niimoodi kirjeldas rajameister Arvi Anton lisainfos maastiku läbitavust, mistõttu tegin planeerimisnööri lausa 22 km jaoks. 

Üllatuseks läks stardist suurem osa hoopis lõuna poole, kus olid kallid punktid. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et need tiimid said kokku rohkem punkte kui põhja poole suundujad. Tiit Tali ütles, et sai vaid kõndida, ometi kogus abikaasaga 95 punkti. Meil tuli vaid 80 ja me jooksime heas tempos päris palju.

Aga tegime ka mitu suuremat viga. Üks oli etapil 54-62, kus tekkis mingi parvaju laadne efekt. Kaldusime mitme tiimiga liialt läände tihedasse noorendikku, kuid ei saanud sellest aru. Maido Mäoma tuiskas hoogsalt ringi, tulemuseta. Tuleb pattu tunnistada, et lõpuks saime punkti kätte kaasvõistlejate abiga. Kuid etapp võttis aega 22(!) min, viga kusagil 10+ min. Kuid vigu tehti seal omajagu ka teiste poolt.

Nüüd kadus edu planeeringu ees ja tuli nii suur miinus, et pidime ära jätma kirdepoolsed 3 punkti.

Oma ülesannet ei teinud me lihtsamaks punktidega 58-64, mille paljud tugevamad tiimid välja jätsid. Läbitavus oli kehv, aega kulus kõvasti. Käisime korraks ka kaardist väljas, ei saanud aru uutest ja vanadest teedest ning nende ristumistest. 

Jälle tuli korralik ajakadu planeeringu suhtes, mistõttu pidime välja jätma igal juhul võetavad kagupoolsed kallid punktid. Vaid 69-38 vahel nägin sellist metsa, mille järgi planeerisin raja pikkust.

Kokku läbisime 18,7 km. 

Maria oli asjalik, positiivne ja muidugi tugev. Pidin mitmetel tõusudel ta hoogu maha võtma, kuid millised ta tegelikud võimed rogainil on - see vajab veel testimist kõvemates tiimides. (Foto: A. Toome)

Varsti peale lõpetamist küsis, et millal ja kus järgmine rogain toimub? :)

Tulemused

GPS träkid
Pilti tegi Maria.