ALTAI MASO 1984. Beluhha avantüür

Altai 1984 suusamatka eelmisest postitusest jäid välja need 2 päeva, mil käisime Beluhha (4506 m) tipus. Ametliku suusamatka sees ei tohtinud sellist asja teha, sest tegemist oli alpinismi valdkonda kuuluva ettevõtmisega. Ometi oli nii meil kui ka teisel Eesti grupil, kes liikus meie jälgedes mitu päeva tagapool, just üheks suureks eesmärgiks sinna tippu jõudmine. 

Bio-geo matkad olid tänapäeva mõistes sageli avantüristlikud. Isegi kui matkale mindi ametlikult, kõiki nõudmisi täites ja vastava kvalifikatsiooniga pabereid omades, tehti aeg-ajalt ikka midagi lubamatut. Vähe sellest, et Alvar Soesoo grupp poleks oma III kategooria matkal tohtinud tippu minna, oli neil veel nö fiktiivne grupijuht, kellel oli küll õigus sellist matka juhtida, kuid keda matkal kaasas polnud. Alvaril oli suusamatka juhtimise kogemusi palju, kuid pabereid mitte. Matkalt tagasi ülikooli saabudes anti Alvarile eksmatt ja saadeti kaheks aastaks Vene kroonu.

Julguse talvel Beluhha otsa ronida andis ilmselt 4 aastat varem tehtud õnnestunud tipputõus geogeo'laste Mihkel Merimaa, Arvo Raudsepa ja Jaak Kärsoni poolt. Peale Mihkli, kes 1984. aasta suusamatkal tõusis teist korda tippu, olid grupis veel Aulis Saarnits, Andero Saar ja Alvar Soesoo. Need tõusud tehti kahe Beluhha tipu vahele jäävalt liustikuplatoolt. Laskumisel Beluhha sadulalt liustikule läks Aulis järsul firninõlval lahti ja lendas keereldes ning õhus ringe tehes suurel kiirusel 400+ m alla. Oli suur ime, et pääses eluga ja lausa vigastusteta!

Ka meil juhtus, kuid sellest järgnevalt. 

Liustikul sai esialgu tõusta paremast servast. 

Vasakule jäi võimas jäämurd suurte lõhede ja serakkidega. 

Telgi jaoks leidsime ühe tasasema koha kaljuribi all. 

5. veebruar 1984 - Beluhhale

Temperatuur:

    hommikul   -34°C

    päeval         -20°C

    õhtul            -28°C

Enne veel, kui toon ära Pille Oolupi (nüüd Aavik) jutu sellest päevast, lisan siia ühe foto, mis võiks hästi iseloomustada meie päeva.

Kui me tõusime hommikul kahes kolmeses sidemes ülespoole ja ületasime ühe 30 cm laiuse liustikuprao, viskasin end kõhuli prao kohale ja vaatasin alla. Lõhe laius oli mitu meetrit ja selle põhja ei näinud. Alt tuli sooja tuuleõhku, mis polnud ka ime, sest väljas oli 30 külmakraadi.

Kui me pimedas laskumisel jälle seda lõhet ületasime, ilma julgestuseta ja Pille kogu raskusega mu õlale toetumas, ütlesin lause, mille ta oma tekstis ka välja tõi.

Pille lugu

Terve see päev sai läbi elatud mingis kentsakas, võiks öelda et isegi tuimavõitu rahulikus meeleolus, mistõttu tagantjärele tundub toimunu ebatõenäolise ja uskumatuna. Aga nii see kõik ometi oli ja järgnevalt saagu siis kirja 5.veebruar 1984 minu pilgu läbi.

Külm oli igati soliidne - termomeeter liustikul näitas -34°C kui hommikul sentimeetripaksuse härmatisega kaetud telgi alt ägisedes välja ronisime. Eelmisel päeval jääga kattunud kassid ei tahtnud kuidagi varvaste otsa pugeda ja üleüldse nõudis iga liigutus tahtepingutust. Pool kümme asus esimene nöörikolmik - Sven, Jürka, Ets hirmsa kiiruga üles- ja päikesesoojuse poole kribima, meie topeltrepsuga ühendatud grupike (Jack, Ats, Pille) visalt kannul püsimas. Kassirada viis ülespoole ja meie ikka selle kannul. Ilm oli briljantne ja nii võisime enam-vähem rahunenult jätta tõbise Heli telki valvama ja magamiskotte jääst lahti sulatama.

Keskpäeva paiku jõudsime sadula alla, millest meid lahutasid poolemeetrise laiuse ja (õnneks) tuvastamata sügavusega bergsrund ning poolsada meetrit järsku firni. Jürka julgestas ja suure ähmiga said kõik praost ilusti üle. Firnil tuli jätkata tõusu ikka sidemes tolle õnnetu sassimineva ja kõigile kooskukkumist kindlustava repsuga. Kui me lõpuks sadulale jõudsime ja tigedalt kirudes end puntras abinöörist vabastasime, olid teised juba tuurikirja(!) läbi lugenud ja tuvastanud, et oleme karu p.....  Jäljed, mida mööda tulime, viisid üle kuru (TKT - 4115 m, raskuselt 3B). Tipule tuli seega minna mööda marsruuti, mida tavaliselt ei kasutata. Jürka ohkas ja teatas, et tema on lootuse kaotanud. Kell oli üks.

Tuli otsustada. Jürka, Sven ja Ets - edasi. Ats ja Jack - kõhklevad veidi ja siis loobuvad. Mida teha? Ühelt poolt jõudu ja tahtmistki oleks, teiselt poolt - võin äkki meestele käki keerata. Samas tean, et kui nüüd minna, siis tuleb seda teha lõpuni. Let's go!

Firn - jäine ja 45°. Varustus - kassid, suusakepid ja kamba peale üks kirka. Seljakotis on peidus veel köis, jäänael, halvaa, glükoos ja Muchi šokolaad. Mitte alla vaadata. Õnneks seda tahtmist ei teki või kui tekib, siis jälgid kurule peesitama jäänud ja üha väiksemaks jäävaid Atsi ja Jacki. Vahetevahel lipsab pilk siiski ka sügavikule alla - liustik, jäälõhed, firn, kaljud. Oo-jaa! Ilus pikk kukkumine oleks. Jõuame kaljudeni. Edasi juba vaheldumisi mööda firni ja kaljusid, mis üha järsemaks muutuvad.

Kassidega läheb kaljuronimine üllatavalt hästi, kildad pakuvad ka kätele häid nukke. Liigume, aga mida edasi, seda järsemaks (kohati 50-60°, kaljudel rohkem) ja muidugi ka ohtlikumaks asi läheb. Suusakepid tolgendavad ja segavad hirmsamal kombel. Mingi moment avastan, et vasaku käe kinnas on kadunud. Villane sõrmkinnas soojendab küll üllatavalt tõhusalt, kuid järgmisel päeval ilmub augu kohale siiski üüratu külmavill, mis küll dekoratiivne aga ka tülikas on.

Ets ja Sven kaovad vaateväljalt. Jürkagi kaoks vist, aga kuhu ta ilma minuta... Seome end köiega kokku ja edasi läheb juba tuntud lauluga: "/---/  ja naabri Jürka ees ja mina järele /---/". Aeg-ajalt kaotame eesminejate jäljed ja siis tuleb alla tagasi turnida. Nii kaotame aega. Lõpuks oleme harjal. Puhh! Ligi 200m pikkune kohati noastuv kaljude riba. Harja läbinud Ets ja Sven alustavad samal ajal viimast tõusu. Jürka vajub moraalselt lõplikult kokku. Nüüd nad siis lähevad ja tema ei jõua. Ei, seda ma endale ei andesta vist kunagi. Sõiman natuke vaest Põrgupõhjat ja siis alustame nukravõitu lootusekübemekesega turnimist. Just nagu kassid aia otsas - vilksab mõte läbi pea. Ainult et sellelt aialt oleks ühele poole kukkuda pool kilomeetrit, teisele poole pisut vähem.

Köis on siiski tubliks toeks. Ja lõppude lõpuks oleme juba harjunud ega imesta enam mitte millegi üle. Mul on täiesti ükskõik, kas jõuame tippu või ei. Lõppude lõpuks tuleb täna veel ka laskuda.

Kell on pool neli. S&E on tipus ja hakkavad laskuma, meie oleme sadulal ja hakkame ka igaks juhuks tasapisi ülespoole tatsama. Jürka läheb veidi ees, ta seisab veidi aega longus päi, kuulates allatulijaid ... ja läheb siis edasi! Hurraa! Veidi aja pärast saan ka ise Sveni käest matsu: “Kurat, pärast sellist masot 100 meetrit enne tippu tagasi pöörduda! Ootame teid kasvõi pimedani." Süda läheb soojaks, tunnen, et jõudu veel jätkub. Edasi, üles. Vahetevahel natuke ähkida, aga üldiselt tundub see sile firninõlv pärast eelnenud ronimisi lausa jalutusrajana. Jürka on veerand tunniga jõudnud kogu tipu läbi tatsata, aga tuuri juurde jõuame siiski koos. Kivihunnik, mälestustahvel, kentsakas Lenini metallkujuke,  mille taustal kiiruga vastastikku pildi jaoks cheesitame.

Jõuan vaevu märgata, et tipp on lai ja lame firniplats, kui juba laskumegi, kõrvus põhjaseinalt allaveereva laviini kolin.

Viiepaiku sadulal, harja varjust tuleb Sven. Etsi ei ole. Ta on (koos kirkaga) läinud laugemat laskumisteed otsima. Seda pole. 200 meetrit 45°-st jäist firni, all on näha suur berks. Ets alustab laskumist eemal harja all. Tagasipöördumise kutsele ei reageeri. Meil pole aega ka tema juurde minna. Nöör välja, sest suusakepid on kehvad abilised ja meil on iga minut arvel.

Algul julgestus üle kaljunukkide. Jürka ees, mina vahepeal, Sven toob nööri alla. Oh kui aeglaselt see asi läheb! Ets läheb kirka najal nagu noor jumal (kassid on tal all teist korda elus - ilmselt on nõukogude alpinismile kaduma läinud teine Eduard Mõslovski). Äkki karje: "Kukun" ja elutu näoga Jürka jääb nagu kaltsunukk nööri otsa rippu. Sveni julgestus oli raudne. Jürka kogub end kiiresti ja punnib kuidagi lähimate kaljudeni, müts aga kaob hüpeldes all haigutava prao poole. Hüüan Jürkale: "Kapuuts pähe!".  Suusakepid on ta mööda lennates kavalalt kaljunuki taha torganud. 

Oleks ime kui pärast sellist matsu inimene rahulik oleks. Tuleb minul ees minna. Üritan jäänaela firni keerata (kaljusid enam ei ole), aga see logiseb ning ei ärata usaldust. Suures tegutsemistuhinas lendab nõlvast alla paar suusakeppe. Minu omi. Ets on juba all ja otsib meile praoületamiseks sobivat kohta. Nii, on aeg see jant lõpetada. Köis kokku ja poole nõlva peal algab klassikaline laskumine kassidel. Ikka pooleldi sillas ja nõdravõitu suusakepp toeks. Oh need vaesed kepsud! Kui nad ainult vastu peaksid. Tundub, et ei pea. Aga elu on armas ja nii saab tehtud ka kahemeetrine hüpe üle bergsrundi. Prillid lendavad eest ja känts on vägev, aga pehme lumi pidurdab. Ets tagastab Jürkale mütsi, peagi pillab too aga vasaku käe kinda, mida ei leita. Ka minu üks suusakepp leiab jälle omaniku. Beluhhale jäävad ohvriks kolm vasaku käe kinnast (Jürka, minu ja Sveni), üks suusakepp. Aga sellega veel asi ei piirdu...

Kiiresti-kiiresti. On juba hämar ja suurem osa laskumisest, pealegi ilma rajata osa ees. Joostes alla. Stopp! Praod. Sven ja Ets köies ees, meie Jürkaga järel. Hopp ja üle. Edasi. Jälle pragu. Hopp ja Sven maandub peaaegu kolm meetrit allpool ning jääb imelikult kägaras veidi enne järsaku serva pidama. Ägiseb vaevu: "Hüpake vasakule!". Ets. Maandub õnnelikult. Tunnen, et see lugu ei lõpe hästi, aga kui ma kohe ei hüppa, siis läheb veel halvemini. Lend ja õudne valu. Järgnevaist minuteist ei mäleta ma suurt midagi. Karjun ja röögin ja vintsklen vist hirmsal kombel. Keegi küsib: "Kas selgroog?", keegi: "Pille, ära nuta". Minule on aga kogu maailm ainult üks suur valu, mille kese on koondunud vasakusse jalga. 

Viimaks saabub moment, kus ma suudan oma mõtteid veidi koguda. Kuid pruugib ainult liigutada ja ma ulun jälle täiest kõrist. Sven on vait. Mehed ikkagi ei nuta. Veelgi enam, ta jätkab oma rajaleidja ametit. Kuidas ta küll suudab? Mina ronin abituna Etsi turjale, aga 65 kiloga turjal palju ei liigu. Istun maha ja mõtlen elu üle. Luumurdu vist ei ole, valu taandub sedavõrd, et saan kah kargu alla. Ets haigetoetajana kõrval, komberdan kuidagi edasi. Pimedus võtab maad. Kus on taskulamp? Täitsa olemas, aga patarei jäi Atsi taskusse. Milline hea juhus, et tagavarapatarei on just minu käes! 

Lõpuks ometi hommikune rada! Kõige hullem on möödas. Nüüd ainult vastu pidada. Ees ootav külm ja härmas telk liustikul tundub tõeliselt hubase koduna. Mida küll teised võivad mõelda. Kell saab juba kaheksa. Taevas on noorkuu sirp.

Ets: "See oleks maailma suurim ülekohus, kui me NÜÜD VEEL prakku kukuksime". 

Kodus! Heli on meil vastas, supp on valmis ja teegi läheb kohe.

Aitäh Sulle, Beluhha! Mida loevad nihestatud jalad ja külmavillis sõrmed, mõned kadunud asjad kõikide meeletute vedamiste kõrval.

Pille

Beluhha kõrvalorust.

 

/---/

Võib kindlalt väita - Beluhha oli raskeim ja ohtlikeim minu seni võetud tippudest. Algus kuni TKT kuruni kulges üsna ladusalt, kuid kuna kurule jõudsime väga hilja, kadus mul tippu jõudmise lootus juba siin. Kui pärast rasket masot Pillega sadulale jõudsime, oli kell juba neli ning olin absoluutselt veendunud, et kõrgemale enam ei saa. Olin lausa hämmingus, kui Sven siiski lubas mul tippu minna... Mingit võidurõõmu tipus ei tundnud. Sadulalt laskumine tundus algul üpris lihtne, aga pärast mu õnnetut lahtikukkumist algas lausa põrgu, mis minu jaoks lõppes esimesest praost ülehüppamisega. Seiklused pimeduses võtsid vahepeal üsna terava pöörde, kui Pille oma jala välja väänas. Õnneks oli Beluhha meie vastu siiski armuline ja nii jäid meie kaotused siiski väikesteks võrreldes selle suure saavutusega, mille poole nii paljud on püüelnud, aga mis nii vähestel on õnnestunud.

Om mani padme hum!

Jüri (Jüri Vilismäe)

/---/

Polnud sellist tunnet, et peab tippu minema. Lihtsalt eelnevate päevade pidev mõte sellele tegi asja enesestmõistetavaks. TKT kurult paistis tõus olevat riskantne, kuid kahtlusi ei tekkinud. Ka kaljuronimine sobis, oli ju teadmine, et tagasiteed pole, sest oli liialt järsk laskumiseks. Sisemine kell kontrollis kahekordse tähelepanuga, kuid ikkagi tuli liialt palju riskantseid samme. Ime, et keegi meist alla ei sadanud. Julgestust ju polnud. Polnud mingit välist tiivustust, ka tipus tuli endale peale sundida võidurõõmu saavutatust. Kas tuli tõesti liiga kergesti?

Rõõm oli suur alles laagris. Milline tore tunne suruda teistel kätt.

Ets (Eduard Pukkonen)

/---/

Ei saa salata - me olime valmistunud selleks ja valmis minema täie panga peale (teiste eest ütlen vaid niipalju, kui arvan end võimeline olevat tajuma üldist meeleolu). Alpinistlikus mõttes oli see kahtlemata minu senises elus raskeim marsruut, pealegi selline, mida oleks kahtlemata kogu ulatuses pidanud läbima köies. Jah, see oli üks suur avantüür, kus sündmustest just eriti puudu ei tulnud. Ta oli raske, ohtlik, ilus, kõikvõimas - nii abitud on kõik need sõnad tegelikkuse ees. Ma kuulasin seda häält, mis mind sinna üles ajas ja ma ei kahetse.

Beluhha - Sa oled ilusaim tipp, kuhu ma jõudnud olen.

Sven (Sven Mäses)

    

Mariaga Seiklushundi 3h Palu rogainil

Seiklushundi kahe viimase rogaini jaoks otsisin kaaslast Facebookist. Arvo Ambel'iga jooksime Võrus ja nüüd Maria Suurna'ga (end. Jänese) Palul. Mõlemad põhiklassis.

Tunnen Mariat tütre ja tema sõprade kaudu ammu ja kunagi lugenud huviga peastmaria.blogspot.com blogi (hetkel seda sellelt aadressilt ei leia). Tegemist on tõelise trennisõltlase ja enesepiitsutajaga, mille tulemusel tegi Eesti naiste rekordi täispikas triatlonis (Tallinnas 9:28, Hawail näit 10:04). Tõsi küll, seda juba 6 aastat tagasi, kuid noor on veel endiselt ja vana rasva kõvasti. (Foto: A. Toome)

Seetõttu planeerisin raja pigem jooksmisele kaardi põhjaosas kui võsa raiumisele lõuna pool. Niimoodi kirjeldas rajameister Arvi Anton lisainfos maastiku läbitavust, mistõttu tegin planeerimisnööri lausa 22 km jaoks. 

Üllatuseks läks stardist suurem osa hoopis lõuna poole, kus olid kallid punktid. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et need tiimid said kokku rohkem punkte kui põhja poole suundujad. Tiit Tali ütles, et sai vaid kõndida, ometi kogus abikaasaga 95 punkti. Meil tuli vaid 80 ja me jooksime heas tempos päris palju.

Aga tegime ka mitu suuremat viga. Üks oli etapil 54-62, kus tekkis mingi parvaju laadne efekt. Kaldusime mitme tiimiga liialt läände tihedasse noorendikku, kuid ei saanud sellest aru. Maido Mäoma tuiskas hoogsalt ringi, tulemuseta. Tuleb pattu tunnistada, et lõpuks saime punkti kätte kaasvõistlejate abiga. Kuid etapp võttis aega 22(!) min, viga kusagil 10+ min. Kuid vigu tehti seal omajagu ka teiste poolt.

Nüüd kadus edu planeeringu ees ja tuli nii suur miinus, et pidime ära jätma kirdepoolsed 3 punkti.

Oma ülesannet ei teinud me lihtsamaks punktidega 58-64, mille paljud tugevamad tiimid välja jätsid. Läbitavus oli kehv, aega kulus kõvasti. Käisime korraks ka kaardist väljas, ei saanud aru uutest ja vanadest teedest ning nende ristumistest. 

Jälle tuli korralik ajakadu planeeringu suhtes, mistõttu pidime välja jätma igal juhul võetavad kagupoolsed kallid punktid. Vaid 69-38 vahel nägin sellist metsa, mille järgi planeerisin raja pikkust.

Kokku läbisime 18,7 km. 

Maria oli asjalik, positiivne ja muidugi tugev. Pidin mitmetel tõusudel ta hoogu maha võtma, kuid millised ta tegelikud võimed rogainil on - see vajab veel testimist kõvemates tiimides. (Foto: A. Toome)

Varsti peale lõpetamist küsis, et millal ja kus järgmine rogain toimub? :)

Tulemused

GPS träkid
Pilti tegi Maria.

ALTAI MASO 1984 ehk üks keskmisest raskem suusamatk. Avantüüriga.

Meie IV kategooria suusamatk Altais, nagu hiljuti grupijuhi Sven Mäsesi käest kuulsin, võitis samal aastal (1984) Eesti meistrivõistlused kõige raskemate suusa-mägimatkade kategoorias ning talle kui grupijuhile anti tunnustusena suusamatkaveteranide ja Eldor Orupõllu rändkarikas. 

Ise ristisime selle maso-matkaks, sest matk oli pikk (19 päeva), ilm eriliselt külm, grupivarustus kehv (ühekihiline nailontelk ja vilets ahi), mistõttu tuli külmööbimisi ette ka metsavööndis. Sündmused Beluhhal (4506 m) võtsid vahepeal üsna terava pöörde, kuid kõik lõppes siiski õnnelikult. Loomulikult ei saanud Beluhha tipuvallutust matkaaruandes kajastada, sest siis oleks meid lihtsalt diskvalifitseeritud. 

Sõit matka alguspunkti Tjunguri külla Altais võttis 7 päeva. Kui Moskvast Barnauli saime rongiga 3 päevaga, siis viimase lõigu – Gorno-Altaiskist Tjunguri läbisime Tjunguri Ekspressis 2 päevaga (ööbimisega Ust-Kani võõrastemajas). Tegemist oli PAZ tüüpi bussiga, kus vihatud matkajad kupatati koos suurte kottidega tagumisse ossa. Väga kitsas oli, liigutada end eriti ei saanud, aknast välja ka ei näinud, sest aknaklaasid olid jääs. Õues oli 40 miinuskraadi. Atsil külmus varvas valgeks, kõva hõõrumisega saadi lõpuks veri liikuma.

Matk enne Beluhhat

Tjunguri külas oli veel külmem, kohalikud rääkisid -45 kraadist. Ööbisime kohalikus kultuurimajas, õhtul hämaras ronisin veel künka nõlvale külast pilti tegema. 

Matk algas 28. jaanuari hommikul. Alguses liikusime põhiliselt piki jõge ülesvoolu. Kivide vahel minek, raske (35 kg) kott seljas, nööriga taga Salvo kelk (13 kg). 

Vahepeal läksime mööda hobuserada, kuid see viis valesse orgu.  Tagasisaamiseks lõikasime mäenõlva, tuli võtta tõusu. Allpool jäime laagrisse. Ahi ajas korralikult vingu sisse, mistõttu lõpetasime kütmise. Esimene külmööbimine, hommikul oli -31°C. 

Järgmisel päeval liikusime kuni kanjoniteni. Sealt läbiminek oli paras ukerdamine suuskadel ja võimalusega vette kukkuda (Sveni pilt). Läks siiski õnneks. Jürka tundis end haiglasena, õhtul ka Pille. 

Kuid vahepeal saime ka suusatada, pikalt üle Kutšerla järve.

Edasi liikusime Koni-Airõ orgu, kus oli ees veel mitmeid kanjone. Mõnest möödusime kõrgelt ülevalt piki nõlva. 

Radiaali tegime Koni-Airõ kurule (2A). 

Meie Sveni ja Jürkaga võtsime enne ka samanimelise tipu (3300 m). Viimane tõusuosa oli päris järsk ja pudedas lumes polnud lumeseinas kolmandal mehel enam kuhugi astmeid teha. Kuid üles saime, laskumisel kasutasime köit.

Tipus olid ilusad vaated, seda nii Beluhhale kui järgmise päeva Kutšerla liustiku tõusule.

Kui tõusul Kutšerla kurule oli raskusi haigena liikuval Jürkal, siis laskumisel paksus lumes tekkisid terviseprobleemid Helil. Raskete kottide ja salvokatega oli pöörete tegemine poolde reide ulatuvas lumes väga kurnav ja Heli tundis seal probleeme südamega. Võtsin tema seljakoti kõhu peale ja proovisin nii alla saada. Salvokas sõitis tagant otsa ja kukkumine paksus lumes oli küll pehme, kuid kogu varustuse ülesleidmine, selga ja kõhu peale tagasipanek ning taha veel kelgu sidumine võttis omajagu jõudu ja energiat. Alla me kuidagi saime ja koos Heliga, kes nüüd oma kotti ise kandis, liikusime  orus aeglaselt teistest tükk maad tagapool. Lõpuks jõudsime metsapiiri, kus valmistuti laagerdamiseks. 

Olin ahjumees, mis tähendas, et kõvade külmakraadidega (sel õhtul -27°C) tuli pigitunud metalltorusid üksteise seest välja tirida ja kokku panna paljakäsi. Sõrmed olid mul tavalisest 2x paksemad ja veel 2 aastat peale matka külmatundlikud (hakkasid kergelt valutama).

3. veebruari laagripaika peitsime lume sisse suurema osa oma matkatoidust, kaasa võtsime vaid vajaliku koguse Beluhha tipuringi jaoks. Siin tegin pildi juustest, mida sai kenasti sarvedeks keerata. Mõne päeva pärast algas juustes isepuhastumine ja matka lõpus hõljusid nagu oleks äsja saunast tulnud. Väike lugu matkal pesemisest ja higistamisest on SIIN.

Beluhha

Beluhha tõusust ehk avantüürist, mis algas 4. veebruaril, on postitus SIIN. Paljud on seda veebis lugenud, uuendan vaid pilte ja skeeme, lisan ka mõne kommentaari.

Matk peale Beluhhat

7. veebruari hommikul oli väljas -34°C. Vaatamata Pille ja Sveni raskelt vigastatud hüppeliigestele otsustati siiski üle Verhnij Sedlo (Ülemise Sadula) kuru ronida. Ats suutis hommikuse maisipudru korralikult üle soolata ja sisse ei läinud rohkem kui üks lusikatäis. Kakao ja saiakuivikud andsid küll täiskõhu tunde, kuid vähe energiat.

Päev pidi tulema keskmise raskusega, kuid juhtus nii, et head tõusukohta ei leidnud ja seetõttu ronisime kolmekesi Jürka ja Atsiga üle väikese tipu, tükk maad kurusadulast kõrgemalt. Vahepeal tahtsin, suusad seljas, järsemat nõlva lõigata, kuid lumi oli paks ja asi tundus liiga laviiniohtlik. Keerasin tagasi.

Pildil Jürka kurusadula kohal

Laskumine kurult oli mõnus suusaslaalom. All orus leidsime ühe mahajäetud jahionni ja sättisime end sinna ööbima. Kahjuks ahi ei tõmmanud jälle ja valida jäi suitsu ning külma vahel. Valisime viimase. Kuigi keegi jättis onni ukse öösel lahti, oli magada soe. 

Edasi liikusime Nižnij Lageri (Alumise Laagri) poole, mis koosnes paarikümnest mahajäetud palkmajast ja vaid ühest, külmavintsutatud ja nälgivale matkajale tõelist mugavust ehk soojust pakkuvast hoonest. Tegemist oli kunagise (1941-1956) volframikaevandajate asulaga.

Vaade Beluhha mäemassiivile Nižnij Lagerist.  

Ats kirjutab:

„Algasid hoogsad argiaskeldused, üle hulga aja võis inimeste suust kuulda naeru ja naljatusi, taas kiskus seltsijutt filosoofia avaratele lehekülgedele ja kõhud olid meeldivas hämmingus saadust. Hubane küünlavalgus, prõksuv ahi, ammu kuivad hilbud, paranevad rebendid ja haavad – oh kaunis hetk, sa viibi veel“.

Ja veel:

„Tendents, mille algus oli täna, on aplus söögilaua taga. Isu ja toitumine on siin suurem kui ühelgi telgiasemel. Loogiliselt mõeldes jätkub nagu kõike, aga ometi tõstab kiskja meis pead.".

Peale ainsat puhkepäeva tegime radiaali Tihij ehk Vaiksele kurule. See oli vajalik kerge liigutamine, et keha liiga kangeks ei jääks, valmistumaks matka lõpufaasiks ehk veel kolme kuru ületuseks. Siinkohal peab mainima, et Pille alustas igal hommikul liikumist pisaratega, jalg mahtus vaevalt saapasse. Hiljem Tartus leiti hüppeliigeses luumurd. Olime aga piirkonnas, kus abi polnud loota ja pidi igal juhul omal jõul matkarajoonist välja minema. 

Mul valutasid külmast igal hommikul ligi tund aega varbad, siis soojenesid üles ja edasi oli mõnus õhtuni. Riidematerjal oli samuti ajastule kohane – puuvill ja vill. Paljudel olid iseõmmeldud sulejoped, mina sain selle Tallinna matkavarustuse laenutusest. Väike ja õhuke oli, kuid asja ajas ära.

Pildil varustuse näide.

11.- 14. veebruaril ööbisime vaid kurudevahelistel liustikel. Mul vedas, ahju polnud vaja lahti-kokku võtta. Ilus oli, raske oli, ja soe ka, sest temperatuur ei langenud alla -25°C. 

Telgi ülespanek liustikul.

Tõuseme kurule, Heli ees.

Laskume kurult.

Jaak ja Sven kurul.

Lõpuks ometi laskusime viimasest Družba kurust (3050 m, 1B) Ak-Kemi orgu, otse Beluhha põhjaseina alla. Oli kergelt tunda matka lõppu, ehkki tagasi Tjunguri külla oli minna veel kaks päeva. 

Ööbisime Ak-Kemi meteojaamas, seal võeti vist kõiki matkajaid sõbralikult vastu. Aitasime teha puid ja saime soojas toas magada. 

Edasi palju ei juhtunud, vaid Sven vigastas puude raiumisel silma ning järgmisel öö veetsime ühe tusase vanamehe elamises. Ma olin juba tõusnud poole tee peale Mineperse kurule ja hõredas matkaonnis ahju kokku pannud, kui tuli altpoolt teade, et grupp ööbib hoopis all. Tuli tagasi minna.

Eredalt on meeles esimene külapood, kust ostsin 2 kg kaeraküpsiseid ja sõin need korraga ära. 

Matka sümboolne lõpp oli Katuni jõge ületaval sillal. 

Sven kirjutab:

„Otsin kotist välja mõlemad fotoaparaadid. Kaua ootama ei pea, sealt tulebki meie võidukas naispaarisrakend Heli-Pille. Paar klõpsu ja on nemadki finišis. Edasi tulevad Ets, Ats ja Jack. Paraadi lõpetab Jürka, kes olukorra pidulikkust tajudes tulebki paraadsammul. Moodustame spaleeri. Nagu saatuse pilkena jäävad Jürka suusad veel viimasel meetril silla põiktalasse kinni. 

Pinged vabanevad, keegi ei suuda naeru tagasi hoida. Pille istub kõveras maas. Väike Jürkalik rabelemine ja ongi kõik kohal. Matk on lõppenud.“

Matka kõrgusgraafik koos temperatuuridega.

Matkapäevik on üles laetud tervikuna FIRNI kodulehel: SIIN

Ats tegi 8 mm filmi. Lõikasin seda ja panin muusika taha: SIIN (YouTube)

90-ndate alguse matkamisest räägib mõnusalt Raivo Plumer saates Jäljed Gloobusel.

Otsingumootorite jaoks:

Suusamatk (IV kategooria): Tjungur – Kutšerla jõgi – Koni-Airõ jõgi – radiaal Koni-Iirö kurule (talvel 2A) ja tipule 3330 m – Koni-Airõ liustik – Kaptšali kuru (1B) – Kaptšali liustik – Kaptšali jõgi – Katuni jõgi – Katuni liustik – TKT kuru (talvel 3B) – Beluhha traavers – Beluhha idatipp 4506 m (3A) – Katuni jõgi – Ülemise Sadula kuru (1A) – Valge Berelli jõgi – Alumine Laager Kok-Koli jõel – radiaal Tihij kurule (1A) – Malöi Kok-Koli jõgi – Kok-Koli kuru (1B) – Kurkure liustik – Turistide kuru (2A) – Mensu liustik – Družba kuru (1B) – Ak-Kemi liustik – Ak-Kemi jõgi – MP kuru – Kutšerla jõgi – Tjungur.

Osalejad; Heli Talvik, Pille Oolup, Sven Mäses, Eduard Pukkonen, Jüri Vilismäe, Andres Tõnisson, Jaak Palumets.