Tuttav maastik ei tähendanud, et oleks pidanud kaardilugemisega hakkama saama. Ja kohe üldse ei saanud. Seetõttu olid kõik võistlused pingevabad ja füüsiliselt kerged. Kohad protokolli tagumises pooles. Kuid rajad olid väga põnevad.
Pikka juttu ei tule, arhiveerin oma tegevuse.
Koduse kaardianalüüsi järgi oli plaan üsna selge, et ultraveteranide klassis on oluline säästlikult kogu rada läbida, võtmata alguses väga suuri tõuse ja seda palava päikese all. Just rogaini algusosas pidime olema säästlikud, et minul ei tekiks probleeme krampide ja Marjel energiatasemega. Tal on nö rasvavaru üsna olematu ja organism vajab pidevalt lisakütust. Palavaga aga süüa ei taha ja kui ei söö, siis varsti ei taha enam midagi.
Sama plaan oli ka Austraalia/Uus-Meremaa ülikogenud tiimil Vivid Dick (Robinson-Prince). Richard Robinson on olnud aastaid IRFi president.
Kahjuks lõppes nende võistlus 6. tunnil, kui Mati jõud sai täiesti otsa. Finišisse tuldi 14. tunnil, ultrajooksja Jaak pidi seekord piirduma kerge jalutuskäiguga.
Ragistasime võsas, kogudes korralikult tõusumeetreid.
Kuid sellega asi ei lõppenud vaid hoopis algas.
Etapil 41-31 panime lambid pähe. KP41-st väljudes pidasime liinialust teed (el liini polnud) meile vajalikuks teeks ja suundusime teede risti poole. Marje tahtis ühel hetke punkti lõigata, ehkki mulle tundus see mõttetu tegevusena. Saimegi lõikega tee peale, kus punkt pidi asuma. Läksime paremale, kuid KPd polnud. Päris jama. Siis jälle tagasi, kuni taipasin, et olime varasemalt olnud valel teel (mida kaardil polnud). Seejärel lõikasime jälle nõlvast üles teisele teele. Parempööre õnnestus ja vahva allikakaevu juures KP31 asuski.
KP78 oli pimedas täielik müstika, sest enne punktikohta jõudmist tuli ette kõrge kaljuriba. No mitte kusagilt polnud võimalik alla minna, seinte kõrgused ulatusid 10 m-ni. Seal oli mitmeid tiime, sh Vivid Dick. Lõpuks ütles Marje, et tüdrukud läksid kusagilt ja tagasi ei tulnud. Ning seejärel leidsime ka madalama koha, kus kadakapõõsasse hüpates sai kaljult alla.
Siin sai pulli meie ultraveteranidest meespaariga Tiit Tali - Maido Kaljur. Nad tulid teiselt poolt, ronisid mingisse koopasse kaljude vahele ja ei osanud öösel sealt enam välja tulla. Veetsid koopas/kanjonis 3 (!!!) tundi. Punkti kätte ei saanud.
Raskelt tuli ka järgmine - KP94. Ragistasime pikalt tihedas kadakavõsas, kuid lagedalt punkti ei leidnud. Läksime tagasi raja peale ja siis uuesti suunaga sisse. Lõpuks oli punkt mitte lageda servas vaid kusagil puude taga (metsas?). Nii see koht öösel paistis.
Uskumatu, kuid Marje, kes varasemalt on alati tahtnud, eriti öösel, minna kindlate orientiiride järgi, oli nõus liikuma otse mööda horisontaali punktist 94 punkti 71. Minna ju võib, aga ole mees ja pane end lõpus ka paika. Aga me mõlemad olime kõigest nii tuimad, et täitsa suva. Ehk veab.
Tõusul KP53 juurde olid meie ees ultrajooksja Irita Pukite ja Guntars Mankus. Guntarsi samm oli aeglane, varasemast jooksjast polnud enam palju järel. Kogu võistluse ajal olid nad teinud vaid ühe suurema vea, kuid medalitest XV klassis jäid seekord ilma.
Õnneks jäi Marje nõusse ja see oli üks paremaid otsuseid sellel rogainil. Samas olid konkurendid Vivid Dickist läinud seda KP-d enne meid otsima, hävisid täielikult ja kaotasid vähemalt tunni. Ning punkti ei leidnud (kollane joon skeemil).
Tõus mäeahelikku tippu oli mõnus - jahe, vaikne ja suur kuu taevas. Muidugi oleks ilusam olnud seal olla päeval, kuid ka öös on oma võlu.
Lihtsat punkti 113 kohe kätte ei saanud, sest kaldusin ikkagi tõusul punktist paremale ja läksime punkti otsima paremalt. Siis tulime pikalt tagasi ja punkti ikka ei leidnud. Mida pekki? Ja alles tagasiteel märkasin, et KP tähis oli pandud pisikese kuuse külge nõnda, et vastassuunast tulles ei näinud seda ka 2 m pealt.
Laskumine alla järvede äärde oli piki kitsast ja järsku seljandikku, kus tuli vastu paar Tali-Kaljur. Viimasel enam suusaorienteerumise kaardialust ees ei olnud, stardis üllatas selline vaatepilt päris kõvasti. Vanameistrid orienteerumises olid teinud igasugu trikke, sh Maido oli vahepeal ka ära kustunud. Lisaks siis veel see 3h koopas istumine. Kuid nali naljaks, nad said selle kõige peale hõbemedalid, nii nõrk oli seekord meeste ultraveteranide klass. Näiteks sega ultraveteranide 7. koht oleks meeste klassis saavutanud 3. koha. Kuid medal on medal ja see jääb ajalukku. Huvitav oli aga see, et seekord korraldajad medaleid ei jaganudki. Sokid ja plastikust rogainikaardi sain mälestuseks küll.
Edasi jätkus suurte vigade tegemine KP88-ga. Justkui lihtne, kuid mitte kuidagi ei saanud künkale pihta. Meid oli seal päris palju tiime, kõik väga hädas. Lõpuks läksin teede risti tagasi ja lugesin sammudega 250 m ning suunaga punktikünkale. Ikka sattusin valele künka peale, kuid kõrval paistsid tuled ja suundusime sinna.
Enne KP56 oli soov planeeritud ring ära teha, kuid selle, ülilihtsa KP-ga tegime jälle korraliku vea. Nimelt pöörasime tagasi 50 m enne KPd ja käisime pikalt tagasi-edasi. Ajagraafikust olime üle tunni maas ja mõlema 100-lise punkti võtmine tundus kahtlane.
Kui enne KP56 viga olime hommikuvärskust täis ja valmis kogu ringi ära tegema, siis nüüd oli mott parasjagu maas. Söömatus, iiveldus, tuimus tegid oma töö ja oli soov jõuda kiiremini lõppu. Liikusime nii kiiresti, et viimased kaks planeeritud tundi läbisime ühega ja jõudsime finišisse tunnikese varem.
Kas veel tahaksin 24h rogainile minna? Praegu küll mitte.
Kuid korraldajatele jagaksin vaid ülimat kiitust. See oli tõeliselt hästi tehtud MM, väga huvitava maastiku ja rajaga ning väga piduliku lõputseremooniaga. Kõik toimis, korraldajatel naeratused näol ja kõik väga abivalmid. Superseikluslik põnev võistlus, millest oli ka midagi kirja panna. Põnevaid lugusid rajalt oli veel, ka mõni edulugu tõi auhinnatseremoonial lausa pisara silma. Aga see selleks, ise räägivad kui tahavad.
Läbisime 25,4 km ja saime üldkokkuvõttes 17. koha. Omas klassis olime teised.
Üllatuslikult jäime seekord päris palju Reigo Teervalt'i kaamera ette (SIIN). Toredad pildid, lisan mõned ka siia.
Kui võistlusklassis (M65) on neli võrdse jalaga meest, siis on siililegi selge, et üks neist peab medalist ilma jääma.
Tiit Tali ütles juba stardis, et veatu jooksu korral läheb kõvaks sekundite mänguks. Ja nii ka oli.
Etapil 11-12 ei teinud ma kõige parema teevaliku, õige oleks olnud minna paremalt, kuid seda võimalust jooksu pealt ei näinud. Samuti tuli etapil 12-13 kõige kiirem aeg Maidol, kes jooksis otse.
Korralik apsakas tuli tagantjärele hinnates jooksul viimasesse punkti (14-15). Kaotasin 8 sekundit ja lõpusirget alustasin seistes selg ees. Kes tuli paremalt kaarega, nagu Mart ja Tiit, said lõpusirgele minna lendstardist.
Mart Külvik sai teenitud võidu, sest tegi esimese punktiga 30 sek viga, kuid jooksis selle tagasi.
Äge oli aga see, et Mardi M18 klassis jooksev poeg Pärtel Külvik tuli meeste põhiklassis teiseks! Võitja Jürgen Joonas on ka noor, kuid juba teenekas jooksja, tulnud korra sprindis Eesti meistriks. Mart on koos Pärteliga väisanud päris palju sprindi- jm maastikke välismaal, noorel poisil on kõrged eesmärgid.
Ka naiste klassis tuli võitjaks alles 19-aastane Lovise Harriette Koppel! Tõsi, Evely Kaasikut stardis polnud, samuti puudusid meestest Kenny Kivikas ja vennad Sillad. Kõik teised olid aga kohal.
Pühapäeval on teade Pühali Hea Elu Keskuses. Kaart 1:3000!
Sprinditeade
Peale vaatepunkti tõusis tempo vaatamata Maido hoiatusele ja saavutas maksimumi (pulss 162) kohe peale peale KP 12-76. Tuli vale suunaga väljajooks, samuti hindasin järgmise punkti asukohta palju kaugemaks, mistõttu panin kõvasti mööda, pea metsa serva. Mõõtkava oli ju 1:3000, nagu teostusjoonis, kus teed paar sammu ja oledki juba kohal.
Terve nädala olen vaevelnud hambavalu käes, mis, tänu antibiootikumidele ja valuvaigistile, on olnud veel suures osas talutav. Hea on selle juures asjaolu, et füüsilise tegevuse juures valu kaob. Nii ka orienteerumisel, ehkki baltikate pikal rajal andis jälle tunda niude-nimmelihase (?) valu.
Baltikate kaks päeva Ape lähedal olid ilmaolude poolest täiesti erinevad. Tavarada oli külm ja vihmane, lühirada aga päikeseline ja soe. Mis aga ei tähendanud, et jooks oleks erinenud - mõlemal päeval läks see täiesti nahka.
Milles siis põhjus?
Esiteks, ei saanud üldse suunajooksuga hakkama, mistõttu ostsin endale teiseks päevaks uue kompassi. Täiesti arusaamatuid suunatrikke on juba omajagu olnud ja seetõttu usaldus kompassi vastu kadunud. Teiseks, Läti maastik oli minu jaoks raske, just tehniliselt. Kaardil oli palju jooni, sookesi ja pätsikesi, kuid maastikul neid suures osas välja ei lugenud. Üheks põhjuseks ka see, et vale suunaga jooksmisel ei saanudki vajalikke pinnavorme ära tunda. Füüsiliselt polnud probleemi, sest ebaõnnestunud alguste järel ja ebakindluse tõttu polnudki vaja eriti suruda.
Tulemused (tavarada, lühirada)
Lühiraja finišilõik oli pikk ja jõhker - soomülkast üles künkale ja siis pikalt poris ja pehmel heinamaal lõpuni. Siin suutis põhiklassi teatejooksus Jürgen Joonas hoida oma nappi edumaad Läti esinumbri Uldis Upitise ees. Karm minek oli, millest sain eriti hästi aru siis, kui ise pidin seda lõiku jooksma.
Rein
