80 aastat Lükkä punkrilahingust

1945. aasta 28. detsembri hommikul kell 5 ründas NKVD üksus Lükkä punkrit. Väikesesse hoonesse, kus magas 12 meest, visati kõigepealt aknast sisse granaat, edasi avasid sisevägede sõdurid punkri pihta tule. Kolm meest sai kohe surma, teised üritasid majast väljudes vastu tulistada. Ümberläinud petrooleumilambist  süttinud hoone taustal oli pimedas metsas asuvatel sõduritel lihtne metsavendi tabada. 

Ometi sai sellest põrgust 3 meest põgenema ja üks neist, Kristjan Tuvikene, käis peale Siberi vangilaagrit veel kõrges vanuses Lükkä punkrikohas. Punkri asukoht suudeti tuvastada alles 43 aastat hiljem, 13. juulil 2008, kui Mart Roos Kalju Aaropi poolt saadud vihjetest selle koha tuvastas. Kolm aastat hiljem leidis Arnold Unt üles 2,5 mehe säilmed. Lihtsalt tundus üks madal pinnavorm punkrikoha juures natuke nurgeline ja kui sonkis seda jalaga ning käe turba sisse pistis, sai sealt kätte puusaluu.

Nüüd on punker taastatud ja Nursist on võimalik sinna juurde pääseda. 7 km sõitsime autoga ja 1,3 km läksime jala läbi soise metsa. Vett oli soos palju ja pole ka ime, sest tegemist oli Mustjõe ümbrusega. Juttude järgi oli selles piirkonnas tehtud soode taastamistöid ja kinni aetud kraave. 

Minu jaoks natuke arusaamatu piirkond sellise töö jaoks, sest Mustjõe lamm ongi üks suur soo igal pool. Aga ega geoloog ei peagi kõike taipama. 

Punker jääb Nursipalu harjutusväljale, päris igal ajal sinna vist minna ei tohi.

Indrek Hunt rääkis selgel kõlaval häälel punkri ajaloost, vedas kooslaulmist ja kõige lõpetuseks tulistati aupauke.

Ja tehti ka grupipilt.

Nursi mälestuskivi juures võtsid sõna mitmed inimesed, sh  Rõuge vallavolikogu poolt geograaf ja endine kõva matkaja Jaak Kärson. Teda mainisin kunagi Beluhha blogipostituses kui ühte esimestest eestlastest, kes talvel Beluhha tippu ronisid (1978). Heas sportlikus vormis on ta praegugi.

Mälestusüritus lõppes Nursi külakeskuses maitsva toidu, relvanäituse (Ivari Padar) ja ettekannetega. Esinejateks olid Arnold Unt, Meelis Mõttus (Metsavenna Talu) ja Mauri Kiudsoo.

Minu jaoks oli see esimene kord olla Lükkä mälestusüritusel, mis toimus juba 11-ndat korda. Suurim lugupidamine kõikidele eestvedajatele ja abilistele, see on väärikas pärastsõjaaegsete traagiliste sündmuste meelespidamine. 

Internetist leiab Lükkä punkri kohta nii mõndagi, näiteks Kaljo Aaropi artikkel 10. Rohelisest Partisanide Pataljonist. 

Kaljo Aarop, Mart Roos ja Indrek Hunt on välja andnud raamatu "Lükkä punkri lugu".

Lisan ka paar näituseteksti:

Lükka punkri langemine

Lükka punkri saladuse jälil

10. Roheline Partisanide pataljon

 

Ape 4h rogain Lätis

Kuna viibisin maal, siis Läti Ape asus lähedal, vaid 45 min autosõidu kaugusel. Vana hea konkurent Valters Kaminskis (pildil) korraldas seal rogaini, kus ise oli ka rajameister. Ape kant on vahva reljeefiga piirkond, metsad üsna inimlikud. Oli oodata nii teejooksu kui tõsist orienteerumist, nagu ühel heal rogainil ikka. Maasikaks tordil oli suurepärane ilm väikese plusskraadiga, kus maapind oli kergelt külmunud, härmas puu- ja sõnajalalehtede mustriga. 

Läksin roganile Mati Preitofiga, vana võitluskaaslasega. Konkurentsi ultraveteranide klassis eriti polnud, sama ka superveteranidega. Koht kohaks, sooritus ise oli ikka kõige tähtsam. 

Planeerisime linnulennuliselt 20 km (ca 26 km), kus selle tasemega võistlejatel palju erinevaid valikuid polnud. Lai Vaidava jõgi oli ees ja seal oli vaid 3 ületuskohta. 

Meie läksime päripäeva ringile ja lõppu jätsime teejooksud võistluskeskusest lõunas.

Esimesse KPsse (22) läks palju rahvast, kuid kõik tegid siia-sinna väikeseid vigu ja olime esimesed nii punktis 22 kui 24. 

Liikusime kenasti, ehkki vahepeal tundus, et Mati jaoks oli see natuke kiire. Nägu oli üsna higine. Me polnud ammu koos võistelnud, ta pidi ise oma tempot kontrollima ja sellega ka mind distsiplineerima.

Vigu ei teinud. Näiteks etapil 53-48 kasutasime alguses head teed, mida kaardil polnud. Teid puudus seal omajagu, värvid olid eestlastele ka natuke võõrad. Järsaku märki polnud, seda asendasid tihedad punased kõrgusjooned. Soodest ei saanud hästi aru. Kuid rogaini jaoks oli kõik ok, peaasi, et suunda kontrollid ja liiga vara tõmblema ei hakka.

Etapil 47-41 liikusime piki piiririba, mis kulges alguses pikalt mööda sood. Vesi polnud üldse soe. Pilt on tehtud KP47-s (Taivo pildistas).

Ma ei tee endast peaaegu kunagi selfisid, kuid ühtäkki avastasin mobiilis sellise foto.

Tagantjärele võiks sellele panna nimeks "Rõõm külmast sooveest".

Nimelt tegin kaaslastest soos pildi ja kui avastasin, et objektiivi klaas polnud puhas, üritasin kiiresti teha uue. Miskipärast oli aga peal selfi režiim, mida ei saanud kuidagi külmunud sõrmedega ära vahetada.

Lõpuks õnnestus, kuid kaaslased olid juba minu juurde jõudnud. Tegin kiire spurdi edasi, komistasin, ja kukkusin korralikult vette. Palusin veel Matil pildi jaoks tagasi minna, kuid miskipärast ta ei teinud seda. (Pilt puhta objektiiviga)

Sõrmik kuivas varsti käes ära, jalalabad soojenesid liikudes samuti ja kõik oli tšill. Kuid see sooetapp, kus pidi kogu aeg tööd tegema, väsitas ära Mati. Kui peale metsaetappe jõudsime tee peale, siis oli selge, et sörki me täna enam eriti ei tee. 

KP27 juures olime veel oma plaanis kenasti kinni, kuid kõndimisega soovitud lõunapoolset ringi polnud võimalik teha (foto: M. Galinovskis). Võtsime väljaspool planeeritut 23 ja seejärel 26. Küsisin Matilt, kas võtame ka 21.

Tal oli väga raske olemine, kuid ütles, et lähme. Aega oli 20 min ja sörgi-kõnniga kergesti tehtav. Kahjuks sörki väga ei tulnud, kuid ta ei tahtnud ka varem finišisse pöörata, sest see võimalus oli kenasti olemas.

Peale 21 oli selge, et kui sörkima ei hakka, siis saame miinuseid. Mati proovis joosta, lükkasin teda tagant ja saime päris kiiresti edasi. Siis tuli jälle taastumiskõnd. Edasi lükkamisega sörk ja kõnd. Aega kulus, kuid olime juba peaaegu kohal. Veel oli aega ca 30 sek. Jõuame.

Kahjuks ei jõudnud, sest jäime 4 sek hiljaks. Sellega kaotasime superveteranide esikoha, sest  saime konkurentidega võrdselt punkte (66). Ultraveteranide klassi küll võitsime, kuid seal oli vist vaid 1 konkurent.

Kokku läbisime 23,7 km.

Imestan Mati suutlikkust. Hommikul vara sõitis Tallinnast läbi Vaabina Apesse (4h). Rogainil sai sellise kooma, et ei tahtnud peale jooksu süüagi. Taastus ja sõitis 4h tagasi Tallinna. Mina ei suudaks.

Tulemused

Pildid (Mareks Galinovskis)

Raadiohäälena Kalvin Ringi äris Stockholmis, 1990

Vanade slaidide ümberpildistamisel on välja tulnud nii mõnigi huvitav foto. Nagu ka see pilt Kalvin Ringist oma poe tagaruumi raadiostuudios Stockholmi vanalinnas. Olime siis veel Nõukogude Liidu kodanikud, kellele polnud Stockholmis lubatud külastada kahte kohta - Stockholmi Eesti Maja ja Kalvin Ringi äri. Miks just see teine, selgus täiesti juhuslikult maikuu lõpus 1990.

Kuid veel enne, kui astusin kogemata Ringi poe uksest sisse, oli paari viimase päeva jooksul toimunud rida huvitavaid sündmusi. Üleüldse oli 1990 üks segapudru aasta, kus nõukogude võimu nõrgenemisega aktiviseerusid Eesti iseseisvuse mõtted ja liikumised, kuid millele vastukaaluks tekkis kõige selle lämmatamiseks Vene impeeriumitoetajatest Interrinne. Valitsus oli eestimeelne, kuid julgeolek ehk KGB toimetas endiselt ja parlamendis istusid impeeriumimeelsed saadikud, kes Interrinde tegevust koordineerisid ja juhtisid.

Olin saanud kuuajalise Rootsi Instituudi stipendiumi mustade kiltade uurimiseks Rootsis ja seda eelkõige tänu prof. David G. Gee'le, kellest kirjutasin SIIN. Ei mäleta, et asjaajamine Rootsi minekuks oleks väga keeruline olnud. Raha ma siitpoolt ei vajanud ja ka olud olid varasemaga võrreldes leebemad.

Ostsin laevapileti Tallinnast Stockholmi, mis sisaldas õhtust laevasõitu Georg Ots-ga Tallinnast Helsingisse ja järgmise päeva õhtul Silja Line-iga Stockholmi. Esimese öö pidin veetma parvlaeva Georg Ots kajutis, teise aga Silja Line-is, kusagil tekil.

Päeval, mil Georg Ots pidi väljuma, viidi Tallinna sadamas Interrinde poolt ässitatuna läbi tööliste streik. Sadamas oli paras segadus, ei puudunud ka punalipud. Kõige selle tulemusel ei väljunud väljamüüdud Georg Ots.

Parvlaeva reis tuli järgmisel õhtul, kuid kuna ka selleks päevaks olid kõik laevakohad välja müüdud, asus laevale topeltkogus rahvast. Loomulikult polnud minul enam kajutikohta, mistõttu ööbimine Helsingis oli suure küsimärgi all. Polnud ühtegi vaba istekohta, kuid põrandapinda jagus.

Laevas oli päris palju noori, kes läksid Rootsi mingisugusesse usuteemalisse laagrisse. Kohtasin seal mitmeid tuttavaid (n Erik Rannajõe ja kunagine geoloogia tudeng Õnne Pärl). Ma polnud kindel, et just usk neid sinna Rootsi viis, kuid tasuta vahva reisi said nad sellega seoses küll. Kuid sellest seltskonnast oli mulle suur abi, sest sain öömaja lõunasadama lähedal asuvas kirikus. Järgmisel päeval oli ühes teises kirikus palvus, vahepeal üritasin tänaval kaasavõetud viina maha müüa. Ülejäänud aja veetsin koos Õnnega Helsingis linna peal jalutades.

Stockholmis pidin käima Rootsi Instituudis mingeid pabereid võtmas-viimas ja kuna plaanisin Uppsalasse sõita alles õhtul, siis läksin tutvuma vanalinna ehk Gamla Stan-iga. Polnud seal varem käinud, nagu ka Kuningapalee ees vahisõdurite vahetust näinud.

Kõmpisin vanalinna tänavatel ringi, kui äkki nägin ühe väikese elektroonika(?)poe vaateaknal sini-must-valget lippu! Tohoh. Läksin sisse, kus teleka ekraanil tuli film Tallinna laulupeost??!

Tuli üks vanamees ja julgesin vist ka eesti keeles küsida, et mis pood see selline on ja kust see laulupidu siia ekraanile sai. 

Rääkisime mõni aeg omavahel, kuni lõpuks viis ta mind poe tagaruumi, kus oli magnetofon, mikrofon ja hirmus palju lintkassette. Ring ütles, et tal on täna üks kaastööline haigeks jäänud ja kas ma ei tahaks Stockholmi (Rootsi?) Eesti raadios teateid ja uudiseid ette lugeda. Pilt SIIT.

No miks mitte, ehkki ma polnud kunagi sellist asja teinud. Tegemist oli lihtsate kohalike uudistega, mida püüdsin elavalt ja energiliselt ette kanda. Kujutasin ette, et diktorid peavadki niimoodi rääkima. Vanamees vaatas mind vist küll natuke imelikult, kuid jäi ilmselt loetuga rahule. Matusekuulutuste juures võtsin hoogu maha.

Töö tehtud ja sättisin end minekule, kui poe uksest astus sisse Mart Laar. Oleme ühe aasta mehed, Tartu Ülikooli samast lennust (tema ajaloo-, mina geoloogiatudengina) ja ka mingi aeg koos viibinud Telšiai sõjaväelaagris peale ülikooli. Tema oli seal kehva silmanägemise tõttu lühikest aega. 

Ring tiris Mardi stuudiosse ja palus tal rääkida värskest Eesti Kongressi II istungjärgust, mis toimus 25. mail. Mart pani lennult ja soravalt pika jutu maha, vaatasin ja imetlesin seda eakaaslast. 

Natuke varem, 15. mail, ründasid sajad vihased interliikujad Tallinnas parlamendihoonet. Kuulsaks sai Savisaare appikutse:  «Ma kordan, Toompead rünnatakse!»". Olin teise päeva varahommikul ka parlamendihoone õues valvel, kuid õnneks uut rünnakut ei tulnud. Ometi oli olukord pingeline, sest oodata võis kõike. Kui püüdsin sellest sündmusest mõned nädalad hiljem Lundi Eesti majas väliseestlastele rääkida, siis mõistsin, et Eesti pöördelised ja pingelised sündmused ei jõudnud neile  hästi kohale. Kuid usun, et tänu Kalvin Ringi raadiole said nad siiski palju infot juurde (vbl mitte Lundi eestlased).

Lühike ülevaade Kalvin Ringist (SIIT)

Küprose geoloogiast lühidalt

Tavaliselt ma erialaseid teemasid siin blogis ei kajasta, kuid kuna grupp sportlikke ja tuttavaid inimesi läheb järgmise aasta märtsis Kahe Apelsini treeninglaagrisse Küprosele, keskusega Lefkaras, siis tuli mõte natuke selgitada saare maastike teket. Vaevalt, et tavaturistid ja sportlased selle üle palju pead murravad, et kuidas on tekkinud saarele mäed, miks osa kivimeid on tumedad, teised jälle helevalged, kuidas on tekkinud sügavad ja kitsad kanjonid jms.

Alguses oli...geoloogia. Geoloogiliste protsesside tulemusel on tekkinud mäed, orud ja tasandikud, mis koosnevad väga erinevatest kivimitest ja millele juba omakorda, vastavalt pinnase tüübile ja klimaatilistele tingimustele, on kasvanud peale taimestik.

Küprosel on 2 mäemassiivi - Troodos saare lääne- ja Kyrenia ehk Pentadaktylose mäeahelik põhjaosas. Viimane jääb Küprose Türgi alale. Nende kahe massiivi vahel asub Mesaoria tasandik.

Oma koostiselt on mõlemad mäemassiivid väga erinevad - Troodos koosneb ultraaluselistest ja aluselistest magmakivimitest, Kyrenia aga suuremas osas settekivimitest - lubjakividest ja dolomiitidest. 

Küprose ja mägede teke on seotud laamtektoonikaga, kui 90-92 mln aastat tagasi tungis vahevöö ultraaluseline magma 60 km sügavuselt (transform)murrangute kaudu Neotethyse ookeanis välja ja kasvatas sellega ookeanilist maakoort. Selle tulemusel hakkas Aafrika laam liikuma Euraasia laama alla (subduktsioon). Tänapäeval toimub selline maakoore kasvamise protsess näiteks Atlandi ookeani keskahelikul. 

Ligikaudu 70 mln a tagasi hakkas Troodose piirkond sügaval ookeanis kerkima, tõsi küll, juba järgnevate laamade liikumise tulemusel - Araabia laam põrkus Euraasia laamaga, tekkis Troodose minilaam jne. Nõlvadel moodustusid merelised peeneteralised kriidi- ja ränisetted ja hiljem, kui mere sügavus vähenes, tuli setetesse rohkem maismaalt pärit nö. terrigeenset materjali (savi, liiva jm). Ca 10 mln a tagasi tõusis Toodos merest ja koos pideva kerkega toimus samaaegselt magmakivimeid katvate settekivimite kulutus.

Tänapäeval koosneb Troodose mägi nn ofioliitidest - teatud kompleksist aluselistest ja ultraaluselistest ookeanilise maakoore kivimitest nagu harzburgiit, duniit, kihilised daikid  kuni padilaavadeni. Küporos on maailmas üsna unikaalne koht tervikliku ofioliitse kompleksi vaatamiseks-uurimiseks.

Ofioliitide läbilõige ja levik Troodose mäemassiivis.

Tumedat harzburgiiti ja duniiti kohtab Troodose matkaradadel, kuhu on nii mõnigi auk rajatud kromiidi kaevandamiseks (pildil Hadjipavlou kaevanduskäik Atalantise matkarajal). 

Kuna juttu oli magmakivimite "aluselisusest", siis paar lauset ka selle kohta. Mida vähem on kivimis SiO2 (räni), seda aluselisem (mafic) on kivim. Ultramafic tähendab seega ultraaluselist. Felsic ehk happelisi magmakivimeid kohtame palju Eestis (n graniit). Sellel skeemil on eraldi välja toodud plutoonilised ehk süva- ja vulkaanilised ehk purskekivimid. 

Esimesed on moodustunud maa sees, teised aga maa pinnal. Erinevus on selles, et maa sees jahtuvad kivimid aeglasemalt ja seal saavad tekkida suuremad kristallid. Vulkaanilised ehk purskekivimid aga jahtuvad kiiresti, mistõttu on suures osas peitkristalsed või amorfsed, sisaldades vaid üksikuid suuremaid (feno)kristalle (fotol basalt). 

Sügaval maa all olevas magmakabris toimus aja jooksul magma diferentseerumine, kus Mg- ja Fe-ühendid jahenemisel kristalliseerusid, mistõttu ülemine osa rikastus Si ehk räniga ja kivim muutus natuke happelisemaks. Sellest tekkisid gabbrod ja neist veel rohkem räni sisaldavad plagiograniidid.

Plagiograniite võib kohata vaid mõnes paljandis, kuid ehituskivina on neid kasutatud näiteks sammaste valmistamiseks. Kui muud hooned on aja jooksul lagunenud kas ilmastiku, sõdade või ka maavärina tagajärjel, siis plagiograniidist sambaid võib kohata paljude antiikasulate varemetes. Pilt on Kourioni arheoloogiliselt alalt Limassoli lähedalt.

Kui magma tungis maapinnale ja ookeaniline maakoor lükati kahes suunas laiali, tekkisid laienevasse maakoorde lõhed, mis täitusid omakorda intrusiivse magmaga, kus viimane jahtus lõhedes maapinnale tulemata. Tekkis nn kihiliste daikide kiht, mis on kenasti jälgitav näiteks Teisia Tis Madaris'e matkarajal.

Siin on see matkarada Google kaardil, kus tagapool paistab suur Amiantos asbesti kaevandus Mount Olympose mäetipu lähedal. Kaevandus töötas aastatel 1904-1988. Asbest ehk krüsotüül tekkis (ultra)aluseliste kivimite moondumise protsessis, kui kuumad hüdrotermid tungisid lõhede kaudu kivimitesse. Protsessi nimetatakse serpendiniidistumiseks ja kivimit serpendiniidiks.

Ofioliitide ülemises ehk nooremas osas paljanduvad padilaavad (pillow lavas). Kui basaltne (vedel) laava välljus mere põhja, siis tekkisid padjakujulised magmapätsid. Kõrvaloleval fotol on padilaavade kiht, kuhu on sisse tunginud üksikud intrusioonid ehk daikid. Viimased koosnevad põhiliselt diabaasist.

Padilaavasid on kaks kihti - alumine ja ülemine. Nende piirialal on toimunud intensiivne sulfiidne maagistumine, kus peamiseks maavaraks on vask (Cu), mida on kaevandatud ja töödeldud üle 5000 aasta. Küpros on väidetavalt oma nime saanudki vasest, ladina nimega cuprum-ist. Tegemist on nn VMS (volcanic massive sulphide) maagistumise tüübiga, kus kaevandused asuvad padilaavade avamusalal.

Näitena foto Kokkinopezoula vasekaevandusest (1953-1966).

Settekivimid

Settekivimid on moodustunud meres erinevatel sügavustel ja nende osas Küpros eriliselt silma ei paista. Sügavamal vees moodustusid Lefkara kihistu valged kriidid ja ränikivid ja nende peal juba madalamas meres settinud kollakamad Pakhna kihistu savikad kriidid ja merglid (kõik taamal).

Siin on veel näide Lefkara kriidi ja ränikivimite kihtidest. 

Mõnes kõrgemas kohas avanevad ka korallriffide lubjakivid ning biohermid, samas eriti ilmekad on need hoopis Ayia (Agia) Napa rannikukoobaste matkarajal.

Korallubjakivide vahelt on meri purdsetted ära uhtunud ja maapind on käimiseks üsna auguline.

Kaart ja kirjeldatud settekivimite levikualad. 

Ayia Napa matkarajalt ei saa ära minna selle vaateta.

Põhja-Küpros (Türgi)

Aafrika ja Euraasia laamade omavahelisel nügimisel lükati osa kivimikihte lõuna suunas üles Kyrenia mäeahelikuks. Viimane koosneb peamiselt Triiase ja Alam-Juura vanusega lubjakividest ning dolomiitidest, kuid esineb ka nooremaid settekivimeid - ränikivi, merglit, liivakivi jm. Ei puudu ka vulkaanilised kivimid (basalt, rüoliit).

Troodose ja Kyrenia mäemassiivide vahele jääv Mesaoria piirkond on tasasem ja kaetud kuni paari miljoni aasta vanade settekivimite ja setetega, mis on sinna kantud eelpool nimetatud aladelt. Hilisemad settekivimid koosnevad merglitest ja kalkareniitidest ehk jämedateralistest lubjakividest.

14 aastat Medalijahti

Orienteerujate Eesti MV medalite kogumise võistlus ehk Medalijaht oli sellel aastal juba 14. korda. Tõenäoliselt poleks ilma viimaste aastate supertoetaja Jaanus Reha'ta nii kaua vastu pidanud. Algusest peale on varjatud toetajaks olnud Meelis Atonen, kõiki teisi ei hakka siinkohal üles lugema, äkki mõni veel ununeb.

Igal aastal on medalite kogumise üldvõitja auhinnaks olnud 5-grammine kuldplaat, 2020. aastast lisandus Jaanuse soovil ka põhiklassi individuaalmedalite arvestus. Kaks kuldplaati ja võitjale konkurentsi pakkunud orienteerujate untsised hõbemündid olid kulu, mille suurus on paaril viimasel aastal oluliselt kasvanud. Kulla hind teeb maailma poliitilise ebakindluse ja kasvavate majanduslike pingete tõttu rekordilist kasvu. 

Sellel hinnarallil on nii hea kui halb külg. Hea on see, et kullaplaatide omanike "vara" väärtus on oluliselt tõusnud, halb aga see, et selle aasta Medalijaht jäi ilmselt viimaseks. Puhta kulla ja hõbeda jagamine parimatele oli sarja omaette kaubamärk, millegi muuga neid auhindu asendada ei taha. 

Medalijahi üheks eesmärgiks oli tuua enam osalejaid vähemharrastatavate alade juurde, milleks olid siis suusa- ja rattaorienteerumine, kuid ka aasta viimase alana orienteerumisjooksu pikk rada. Mitte vähem tähtis polnud parimate, eriti noororienteerujate esiletoomine orienteerujate listis. 

Kogu info eelnevate aastate tulemustest on toodud EOLi kodulehel SIIN. Enim kuldplaate (4) on võitnud Marje Viirmann, põhiklassis on Eleri Hirv kogunud 3 plaati. Kaks võitu on Airi Alnekil ja Ingrit Kalal.

Medalijahi 14 aasta jooksul on enim medaleid kogunud Marje Viirmann (117, neist 80 kulda). Saima Värton (107/33) on küll alati olnud esikoha konkurentsis, kuid üldvõitu pole õnnestunud saada. Üldmedalite arvestuses ei suuda noored veteranidega võistelda, sest noorte ja juunioride klassis võistlemine ei kesta kaua. 

Kokku on 14 aasta jooksul medaleid saanud 968 erinevat orienteerujat ja neile on kaela riputatud 11347 medalit.