Öös on asju. Valgamaa öised

Tavaliselt treeningutest ei kirjuta, kuid Valgamaa MV öistest, mis olid laupäevase Eesti MV öiste eelmänguks, tuleb paar rida küll. Eelkõige seepärast, et kusagil pärapõrgus, kohas, kus Telialt tuleb teade moblasse: "Tere tulemas Lätti", tehakse päevakut ja ka öist orienteerumist. Vinge värk AARAINilt, sest rohkearvulist osalemist sellises kohas loota pole.

Regasin end küll varem ära, kuid üksi sinna vist sõitma poleks hakanud. Õnneks tuli Mart Külvik veel kaugemalt, lausa Obinitsa kandist, ja võttis mind möödaminnes maakodust peale. Seltsis segasem.

Seltsis oli segasem ka öises metsas. Start oli justkui muinasjutuline oaas pimeda kruusakarjääri servas, kuid metsas olid ainsateks valgusallikateks võimsad pealambid. Ometigi ei saanud eriti aru, kas olid lagedal või poollagedal või valges või rohelises metsas. Kaardil oli valget metsa palju, tegelikkuses...

Teel esimesse punkti käisin muldvalli otsas, et vaadata, kas üle tumekollase lageda saab lõigata. Isu lõikamiseks kadus kohe. Esimene KP oli trikikas, kuid mul vedas, sain pihta ja kokku nii Tõnu Ilvese (+2 min) kui Antti Roosega (+4 min). Teise punkti sai Antti paremini kätte ja kolmanda eel kadus mul arusaamine asukohast. Õnneks oli Tõnu paigas ja punkt tuli kenasti. 

Neljandasse lõikasin erinevalt teistest üle lageda raiesmiku, kuid Antti ja Tõnuga saime punktis ikkagi kokku. Olin selles KPs liider, sest Mart oli teinud kolmandaga 3 min viga.

Ja siis tuli see saatuslik KP5. Läksime kõik kolmekesi liiga vara sisse, sest poollage sai otsa. Antti liikus liiga paremale, kuid me Tõnuga kammisime oletatavat punktipiirkonda üsna kaua (viga 13-14 min!). Vahepeal tuli ka punkt, mille Tõnu ära võttis ja järgmisse liikuma hakkas, kuid punktinumbri kontrollimisel selgus, et tegemist oli hoopis päevaku punktiga. Lõpuks läksime tagasi sihile ja panime seal ennast paika.

Etapil 5-6 otsesihti ei näinud ja sattusime tee peale. Enne seda tuli vastu Maido Kaljur (!??). Minu ja Tõnuga ühinenud Jüri Vanaveski teadis täpselt, kus KP6 oli, sest käis valges päevakul. Ja selle teadmisega me mööda põrutasimegi. Päevakul oli punkt siiski kaugemal, aukude juures.

Üsna kurnava ja kohati võsase sooetapi 6-7 keskel kuulsime äkki ühe võistleja hüüatust: "Hei oodake,  mul on lamp kustunud". Tegemist oli Andrus Rämmanniga, kes järgnes meile punktidesse 7, 8 ja 9 ning oli nendes 3. kohal. Edasi Jüri teda järgi ei oodanud ja Andrus kadus pimedusse.

Olin rahul pikkadel sooetappidel 4-5 ja 6-7 tehtud PT suunamuutustega ja sealt edasi ka kõikide teiste etappidega. Hakkas juba mingi öine tunnetus tekkima.

Äge seiklus.

Tulemused
Vaheajad

Tühjad pihud. Ratta-o EMV ja Rahvapinks

Laupäeval oli Mooste kandis rattaorienteerumise Eesti MV lühirada ja õhtul Mammastes-Põlvas sprint. Pühapäeva hommikul toimus aga Kristiine spordihallis Rahvapinksi 150+ I etapp, mistõttu jäi sõitmata ratta-o tavarada.

Mitme hobi teenimine on tore, kuid võistluskalendris kipuvad need alad sageli kattuma. Seega tuleb teha valusaid valikuid. 

Selle nädalavahetuse jagasin siiski kahe ala vahel ära, kuid järgmisel saab tähtsamaks EMV öises orienteerumises (pinksi Eesti veteranide KV asemel). Füüsiline vorm on tõusuteel, vigastusi pole, seetõttu on metsaalad jälle rohkem fookuses. Ehkki olulisem treening möödub pinksilaua taga.

Ratta-o lühirada - sekundite mäng ja viimase punkti fiasko

Siia tulin eelmise aasta tiitlit kaitsma, kuid nüüd oli konkurents medalitele märksa suurem, sest kohal olid ka Tõnu Tänav ja Martti Parve. Konkurentsi pakkusid veel tugevad lätlased, M60 klassis oli kokku 18 (!) võistlejat.

Rada oli lihtne ja tuli vaid usinalt pedaalidele vajutada. See mulle sobis, sest pole rattaorienteerumist  sellel aastal teinud ja kasutada oli poisi hea ratas. Polnud õrna aimugi, mis tasemel konkurendid sõidavad, seetõttu ei tohtinud rajal unelema jääda.

Etapil 1-2 valisin täisnurkse variandi mööda paremaid teid. Polnud paha, ehkki lõuna poolt minek oli vist mõned sekundid kiirem. 

Etapi 2-3 lahendasin natuke valesti - jooksin üles mäe peale ja siis sõitsin piki liivast sihti alla. Oleks võinud ka otse minna või alt orust sihi peale liikuda. Ometi oli mul 3. etapiaeg (!??).

Ka 4-5 oli vist põhja poolt parem kui lõunast. Läks hästi. (Foto: Edith Madalik).

Kuni 8. KP-ni ajasin taga 2 minutit varem startinud Urmas Tammemäed. Sain ta selles punktis kätte ja järgneval tõusul jätsin selja taha. Olin selles KP-s liider (!), kuid vaid 2 sek ees Martti Parvest ja 3 sek Raul Oleskist. Etapi 8-9 sõitsin omast arust normaalselt, kuid millegipärast sain alles 10. etapiaja, kaotades 51 sek Didzis Čakursile, kes tõusis 15 sekundiga liidriks. Üle poole minuti kaotasin ka selle distantsi põhikonkurentidele (Tänav,  Olesk ja Parve). Kas tõesti oli asi klippides, mida ma ei kasuta, sest etapil oli üks liivane jupp ja järsem tõus, sh ka KP 9 juurde, kus kõndisin üles.

Eelviimase ehk KP10 juures oli seis intrigeeriv - medalikonkurentidest olid Parve 11 sek ja Tänav ning Olesk 9 sek ees. Lätlane Čakurs oli aga neist kõigist 40 sek ees.  

Ja siis toimus. Sõitsin etapil 10-11 vajalikust kohast mööda, teede ristis panin end paika teisele ristile, lõpuks jooksin rattaga läbi võsa finiši juurde ja sealt KP11-sse. Viga kokku pea 2 minutit ja kõik oli mudas. Ei lohutanud ka see, et suveräänne liider Čakurs tegi vist sama ja kukkus lõpuks viiendaks. 

Tulemused
Vaheajad

Sprint

Eelmisel aastal mängisin hõbeda (ja ka medali) viimase punktiga väga-väga rumalalt maha. Kui läheb vajutamiseks, siis hägustub totaalselt kaardilugemine ja ruulivad kinnisideed.

Selles sprindis läks kõik kenasti 3. KP-ni, kus olin liider - 5 sek Tänava ja 13 sek Parve ees.

Etapil 3-4 vaatasin, et hoovist saab läbi. Aga ei saanud. Tiirutasin natuke ringi, kuid läbipääsu polnud. Ma polnud selle veaga ainuke. Küll aga leidis Tõnu Tänav kusagilt lahtise värava ja tegi parima etapiaja, lausa 15 sek järgmisest kiiremini.

Mott ja keskendumine olid suuresti läinud, sest taoline viga on sprindis katastroof. 

Asi läks lõpus lausa nii jamaks, kaotasin kontakti kaardiga. Sõitsin etapil 6-7 vajalikust pöördest mööda (kuidas???) ja seejärel ei saanud enam aru, kus asun. Kuid sellel polnud ka enam tähtsust, ehkki seekordne sprint tuli väga vigaderohke.

Tulemused
Vaheajad

Rahvapinksi 150+ I etapp

Ei läinud ka seal hästi, sest kaotasin tasavägistes mängudes 2 esimest matši ja kukkusin tabeli alumisse ossa, st 33. kohast allapoole. Seal küll võitsin 3 mängu järjest (huvitavad needki), kuid viimase kohamängu sain tappa ja kokkuvõttes kaotasin ka reitingupunkte. Järgmisest etapist ei saa vist osa võtta, sest samal ajal on EMV pikk rada. Eks näis.

Tulemused

Spordilaager Valtus

Lapsepõlves olen päris palju erinevates spordilaagrites käinud, kuid nüüd, noore pensionärina, tuli selline võimalus jälle ära proovida. Millal siis veel sportlikult areneda kui mitte praegu :)

Orienteerumises on lagi saavutatud, igasugu füüsilist võimekust vajaval alal on võimalik allakäiku vaid veidi pidurdada. Kuid see ei tähenda, et need tegevused jätkuvalt rõõmu ei pakuks. 

Küll aga on praegu soov edasi minna lauatennises. Vana karu õpib uusi tantse väga visalt, kuid väike progress on siiski olemas. Siiani olen olnud iseõppija, nö õppinud mängides ja teiste mängu vaadates. Mitte kunagi pole ühegi treeneri ühtegi nõuannet kuulnud, erinevalt lapsepõlvest, kus sai paljude spordialade treenerite käe all tehnikat ja muid nippe harjutatud (blogipostitus Treenerid). Oskused, mida omandasin lapsepõlves, on jäänud alles siiani. 

Lauatennist olen toksinud juba päris noorelt, kuid põhilise mängukogemuse sain Eesti Geoloogia Valitsuses / Keskuses töötades. Seejärel tekkis ca 30 aastane paus, kuniks võtsin jälle reketi kätte Keilas, ca 8 aastat tagasi. Kord nädalas mängimine oli piisav vaheldus sportlikus tegevuses, vanad oskused tulid kiiresti tagasi ja toimus isegi väike areng. Võistlustest ei teadnud midagi, samuti ka reitingust. Siis tekkis jälle 3-4-aastane paus.

Peale 2 aastat tagasi saadud infarkti on lauatennisest saanud ehk isegi olulisem spordiala kui orienteerumine. Vähemalt kulub pinksi peale palju rohkem aega ja ka võistlustel olen sagedamini käinud. Arengut näitab Eesti reitingutabel, kus olen hetkel 336. kohal. Tulevase hooaja eesmärgiks on jõuda reitingus alla 300. Lisaks neile reitingunumbritele on lauatennis ka muidu lahe mäng ja seltskond selle juures samuti vahva. Naudin Haiba trenni, samuti Võrumaal Väimela ja Mooste mänguvõimalusi.

Erik Lindmäe käe all harjutava LTK Pingpong liikmete ja sõprade treeninglaager toimus eelmisel nädalal Valtus. Olen osalenud LTK Pingpong poolt korraldavatel Rahvapinksi seeriavõistluse etappidel ja sellega seoses paljude mängijatega tuttav. Endine töökaaslane Tarmo, kes käib Eriku trennis, edastas võimaluse osaleda selles, juba viiendat aastat toimuvas 5-päevalises treeninglaagris.

Seekord oli põhitreeneriks lätlane Viktor Tolkachev, kes on treeninud sportlasi erinevates välisriikides ja juhendanud enne koroonat ka Venemaa tippmängijaid. Ta on ise olnud Läti koondislane selle riigi lauatennise tippajal. 

Treeningutest pole mõtet eriti kirjutada, sest erinevaid harjutusi nii jalgadele, liikumisele, löögitehnikale, ajule, psüühikale jne oli päris palju. Valtu Spordimajas sai korralikult 3 korda päevas süüa, kuid lõpuks kaotasin kaalust ikkagi ca 1,5 kg. 

Paaril korral käisin ujumas basseinis, mis oli 25-aasta taguse basseiniga (1999) võrreldes hoopis teine tase.

Viimasel päeval toimus lisaks lühikesele 1,5-tunnisele treeningule 2 turniiri. Individuaalturniiril mängisin  5 mängu ja jäin 29 osaleja seas 18-ks. Tase oli väga erinev - Eesti tippudest tublide harrastajateni. Kõik oskasid korralikult lauatennist mängida, vastasel juhul poleks saanud ka treeniguid läbi viia. Seejärel toimus mälumäng 30 küsimusega, kus meie võistkonnal läks kehvasti. 

Kirsiks tordil oli aga öine paaristurniir, kus loosiga tõmbasin partneriks tugeva noormängija Erik Nüüdi (43. reitingus), kelle vanaisa Väinoga (143.) oleme mõlemad sünniaastaga 1960 ja Haiba trennis palju mänginud. 

Turniir, kus osales 12 paari ja kõik mängisid kõigiga läbi, algas kell 22 õhtul. Adrenaliinitase veres oli pidevalt väga kõrgel, mistõttu polnud mängimise kellaaeg üldse oluline. Mängud olid pingelised (2 võiduni), kuid meil õnnestus koostöö päris hästi ja saime vaid 2 kaotust. Ka Madis Moosi (Eesti reitingus 4.) tiim sai 2 kaotust, kuid omavahelises mängus jäime neile alla ja saime seega 2. koha.

Lisan tabeli, kus mängijate taga on nende reitingud, naistel N ehk koht naiste reitingus. Paarismäng tugevate sportlasega oli põnev mitmest aspektist - üritasid teha võimalikult vähe vigu, samas kõiki löögivõimalusi ära kasutada. Sest tugev vastane lööb lihtsad pallid kergelt punktiks. 

Põhiturniirile järgnes II turniir, kus osales 8 võistkonda (samad paarid). Seal võitsime Erikuga kõik mängud. Treener Erik Lindmäe (16.) tiim sai ühe kaotuse ja selle meie käest. Mäng õnnestus meil  nende vastu väga hästi, mistõttu vastasel võiduvõimalust ei tekkinudki.

Korraldati veel ka kolmas paaristurniir, kus osales 6 võistkonda. Sellest loobusin, sest mänguhasardist maharahunemiseks oli vaja enne magamajäämist parasjagu aega. Kell oli ka juba 3 öösel. 

Grupipilt

Siin veel mõni PILT.

Osula XT rogain ehk mitu korda sina ujusid? Muud ka

 Ootasin seda Osula 4h XT rogaini, sest maastikud on seal ümbruses huvitavad ja kaardi- ning rajameistriks oli Lauri Sild. Oli loota, et seekord on rogain huvitav just jooksjatele, sest vaevalt et Lauri väga palju rattameestele mõtleb. 

Ja nii oligi. Tore ka see, et Väimela/Mooste pinksitrenni kaaslane Annika Aust oli nõus kaasa lööma ja ilm oli samuti üle pika aja normaalne - vaid 20 kraadi sooja.

Lootust oli, et normaalse soorituse puhul oleks HD40 klassi poodium reaalne. Minu jooksuvorm oli juba enam-vähem, Annika põhialadeks aga jalgpall ja tõukeratas. Lühidalt - pidime hakkama saama.

Tegime punktitiheda, kuid rahuliku raja, pikki jooksuetappe kallite punktide juurde ei planeerinud. Tagantjärele peab tunnistama, et edukad  olid need, kes siiski läksid võtma punkte 53, 91 ja/või 71. Meie plaani see ei mahtunud. Kokku tuli 25,1 km, peale mida oli väga mõnus olemine.  

Planeeringus oli oluline vältida Võhandu jõe ületamist, mis oli veerohke ja kiirevooluline. Meil tuli korra ujuma minna, parimatel paar korda. Peale ujumist hakkas vihma sadama. "Pagan, nii võib ju märjaks saada", oli esimene mõte peale jõeületust.

Punktid olid tehniliselt huvitavates kohtades ja nii mõnelgi korral tuli väike viga sisse (82, 50, 43). 82 juures nägin kaardil vaid ühte seljandikku-nina, tegelikkuses sattusin esialgu siiski lõunapoolsele ninale.

Toftan tegi  KP32 juures tööd ka laupäeval, kolinat oli kõvasti.

Kõige suurem jama tekkis hoopis silla ülesleidmisega peale KP21. Läksime motokrossi rajalt liiga vara sisse (seal oli loha) ja läbisime hiljem räiget võsa, mida küll kellelegi soovitada ei tahaks. Sinna läks oma 10 min kindlasti.

Ostsin maastikujooksu jaoks uued tossud ja need läksid ka kohe testimisele. Reklaami ei tee, kuid head olid küll.

Nagu juba mainisin, nautisin seda päeva täiega. Seda nii orienteerumise, ilma, kui rogainikaaslase osas. Annika oli väga tubli.

Tulemused

Misso rogain

Seekord 24h Euroopa meistrivõistlustele ei lähe, ehk veel natuke vara ja vastavat ettevalmistust pole ka teinud. Väga tahtsin minna 6h TAOK rogainile, sest Misso on meile väga lähedane koht. 

Mari vanavanemad elasid seal ja ka meie pere (põhiliselt Mari lastega) on seal kunagi ammu mitmeid suvesid veetnud. 

Hino järve ümbrus ja sealsed metsad on paljude mälestustega seotud, Mari alustas oma metsavenna uuringuid ka just Misso metsavendadest.  

Pinksi treeninglaager

Rogainile ei lähe seetõttu, et järgmisel nädalal on 5 päeva kestev lauatennise laager. Ootan seda põnevusega, sest kunagi varem pole ma ühegi treeneri all oskusi lihvinud. Seekordne laager, mida veavad Erik Lindmäe ja Co, tõotab tulla üsna kurnav. Eks näis, kuidas kaks 2,5-tunnist trenni päevas ajule mõjuvad.

Viimasel ehk Misso rogainipäeval on trenn + kaks võistlust. Viimane on paaridele ja algab alles kell 22. Päris huvitav.