Närvidest ja tahtmisest

Uhh, lõpuks ometi -5°C ja normaalne suusailm. Laupäevane -14°C oli suusatamiseks üsna ebamugav, külmunud pöidlad valutasid kodus veel jupp aega. Nagu lapsepõlves. No kuidas küll sai kunagi mindud Tartu maratonile alla -20°C kraadiga, jalas sussilaadsed botas-saapad, kuhu sisse mahtus vaid õhuke nailonsokk, püksis ajalehepaber. Või seal Altai suusamatkal, kui külma oli pidevalt alla -30°C. (Foto: Taavi Kainel).

Aga sellest ei tahtnud kirjutada, vaid ühest kogemusest pühapäeval Viljandis, kus toimus lauatennise turniir.

Närvilisi mängijaid olen pinksilaua taga näinud omajagu. Sõimavad, vahel ka sind ennast, karjuvad, loobivad reketit või lausa lõhuvad inventari. Reeglina on muidugi tegemist harrastajatega. Harva juhtub, kui vastase mölisemine muutub nii tüütuks, et kaob mänguisu ja tahaks ära minna. Tulemusele on see üldjuhul  siiski hea, sest taoline tegevus vähendab vastase keskendumisvõimet. Lõpliku murdumiseni, kui tal tahe kaob, on sealt veel palju punkte minna. 

Olin turniiril alles 47. paigutusega (reiting 346), mis tähendas üsna kindlat kaotust esimeses voorus ja edasi juba tasavägisemaid mänge. Ühel hetkel ootasin vastast nimega Väino Kiuru (reiting 140), kuid üllatuseks tuli vastu hoopis 12-aastane pisike kleenuke tüdruk Marii, kes oli Kiurut 3:2 võitnud. 

Mulle sobis, sest noortega on sageli lihtsam kui vanade kogenud mängijatega, nende psüühika ja tahe on nõrgemad. Tõsi, tegemist oli tubli Viljandi trennitüdrukuga, kes eelmisel päeval võitis N13 klassis esikoha ja  selle päeva esimeses mängus sai Antti Luigemaalt (reiting 30) ka ühe seti kätte.

Sain hästi oma tugevusi ära kasutada, st kõva vindiga ebameeldivat servi teha, kus vint jääb veel mitmel löögil pallile sisse. Seetõttu pole vastasel äralöögi jaoks alati head kontrolli palli üle. Ja seetõttu väike Marii ka eksis, vahepeal pühkis juba pisaraid silmist. Kuid mängis edasi ja jäi kaotusseisu 0:2 (mängiti 3 seti võiduni, iga sett 11 punktini). 

Tüdruk hakkas nutma ja endal tekkis vähe hale tunne. Kas õige mängumees oleks just nüüd vastast murdma läinud, näidanud julgust ja enesekindlust, sest sport on julm ja nii peab ka noort sportlast karastama. Või?

On vaja imepisikest muutust suhtumises, kui kohe hakkavad punktid ära minema. Nõnda kaotasin kolmanda seti üsna kindlalt. Seis oli 1:2.

Tüdruk kosus ja mina ka. Neljas sett oli ülimalt tasavägine, kus mul jäi lõpus mitu matšpalli kasutamata. Tüdruk võitis ja seis oli 2:2.

Otsustavas setis jäin alguses pikalt taha, kuid suutsin siiski seisu võrdsustada. Luigemaa mängis kõrvallauas ja jälgis natuke ka meie mängu. Marii setivõit esimeses ringis avaldas talle vist muljet. Ütlesin, et seis on 2:2 ja 8:8. Marii oli paaril korral jälle enda peale tõsiselt pahane, kuid valitses ennast.

Tüdruku eduseisul 10:9 oli pikk ja põnev pallivahetus, kus lõpus eksisin ja kaotasin mängu. Marii oli silmnähtavalt rahul ja mulle see meeldis. Ta oli väga tubli, vaatamata raskushetkedele suutis end kokku võtta ja võita.

Kõik järgmised mängud võitis Marii seisuga 3:0, kusjuures vastaste reitingud olid 250 juures. Seega oli tal tahtmist kõvasti.

Edaspidi jälgin seda andekat tüdrukut suure huviga. Kuidas küll tema psüühika tagasilöökidele vastu peab ja milliseks kujuneb suuremaks saades iseloom. Kuidas vaimselt tugevamaks saada. Huvitav, et just selline teema tuli täna orienteerujate listi.