Nagu aasta tagasi
Linnarogainil, leppisin
Vermo Siim'uga kokku, et planeerime rada koos ja sõidame samuti. Füüsiliselt oleme enam-vähem võrdsed, Vermo aga väga hea kaardilugeja. Minu roll oli olla talle väikeseks pinnuks sealsamuses, et vahepeal laisaks ei läheks, ja mõne koha peal ka nõuga abiks olla. Või lihtsalt valjuhäälselt kiibitseda.
Sõit Vermoga (pildil) pole meelakkumine, mul oli vaid paar korda võimalus natuke pudelist jooki võtta, geeli avamiseks muidugi aega polnud. Vermo ise ei joonud vist üldse ja 3h rattarogain oli piisavalt lühike aeg, et energiapuudus tekiks. Seega tuli vaid panna, algusest lõpuni.
Sõidul Keilast seekordse
Linnarogaini võistluskeskusesse
Tondiraba parki Lasnamäel sadas kõvasti vihma. Enne planeerimisaja algust, ca 14:15, tuli sellist vihmasegust rahet, et kogu maa oli kergelt valge. Valmistusin kõige hullemaks, sest lisaks ca 4-kraadisele temperatuurile pidi pool rada läbima pimedas.
Seetõttu viskasin rattariiete peale veel Coretex jaki, mis tegi elu alguses üsna palavaks. Pidevalt ootasin võistluse ajal räiget vihma-lund, kuid seda miskipärast ei tulnud. Alles tagasi auto juurde jõudes hakkas jälle vihma sadama. Võimalik, et sadas ka rogaini ajal, kuid siis seda ei märganud. Vesi ja pori tuli peamiselt altpoolt.Tondiraba park ise, sh ka puhas soe peldik, oli aga meeldiv üllatus. Ei puudunud sealt ka istutatud puu
Mihhail Kõlvarti nimetahvliga.
Stardis jäime natuke jokutama, kuid peagi rapsisime koos jooksjatega võidu võtta Tondiraba pargis asuvaid punkte. Need olid nii lähestikku ja ehkki kaardimõõt oli rattasõidu jaoks ebatavaliselt suur (1:15 000), ei tulnud mul kaardilugemisest pea midagi välja. Vermo pani aga täiega. Vahepeal tungis mingi oks silma ja jäi sinna kinni. Mudasel rajal laskumisel õnnestus see välja tõmmata ja edasi panna. Esialgu oli natuke imelik tunne, siis jälle ok.
KP 57 ja 64 (pildil) juures oli natuke ronimist, kuid kõik käis tempokalt. Tagasi linnatänavatele ja majade vahele jõudes tuli hoogsalt vajutada. Etapil 34-46 avastas Vermo, et meil oli planeeringu tegemisel jäänud märkamatuks KP29. Hea, et ta nüüd nägi. Natuke kärsitust rohelise tule ootamisel, paar teeületust sobimatus kohas ja jälle täiega edasi. KP51 järel, pehmel heinamaal tõusu võttes, sai esimest korda jalalihaseid testida. KP51 asus kärestiku juures, kus aastal 2013 forsseerisime
Mati Preitofi ja
Raivoga Erikuga detsembrikuus Pirita jõge,
Eensaarte Näärilaksul. Enam selliseid asju ei tee. KP69 oli täpselt teisel pool jõge kui KP91
2. Linnarogainil 2015. Siis olin koos
Indrek Aarnaga, samuti rattaga.
Aeg ajalt meenusid nii mõnedki punktikohad varasematest üritustest, kuid pikalt polnud aega ringi vahtida. Esimese suurema vea tegime KP53ga, kui üritasime otse punkti minna. Ees oli aga järsk laskumine räige võsaga. Eksirännakut pikendas üsna ebaloogilisest kohast saabunud naisveteranide paar
Anu Malts- Eha Arb. Lõpuks läksime ringiga rajale, kust enamus rogainijaid punkti juurde liikusid. Siin kohtasime
Tarvo "Panna on vaja" Jõestet, järsul savisel laskumisel ja tõusul. Hea, et mul olid INOVi o-tossud jalas, nendega oli mugav ka rattaga sõita (justkui klipid oleksid all). Tarvo nägu oli tõsine, kaugel naljast. Need tulevad alles hiljem
blogisse. "Naer läbi pisarate", nagu öeldakse.
Naljakas lugu juhtus peale KP49. Keegi hakkas äkki selja taga valjul häälel rääkima. Kohe ei saanud arugi, kuid siis mõistsin, et rattapluusi seljataskus, goreka all, oli mobiilis mingi saade käima läinud. Kui kuulsin sõna "mõõtkava 10 000", arvasin, et äkki on Eensaared Linnarogaini raadio tööle pannud. Siis aga tuli tuttav sõna "kisamakkara" ja tundsin ära Sander Vaheri hääle. Timo veel arutas teemal "tahan või pean" ning Peeter esitas vahele pikki tiraade. Selge, mobiilis oli käima läinud Vestluspäevaku podcast, mida ei saanud kuidagi kinni panna - mobiili ei saanud selja pealt kätte ja nupuvajutused telefoni ei vaigistanud. Nii sõitsin ca 15 minutit ja kui lõpuks vestlus segama hakkas, sest kuulata polnud lihtsalt aega, pidi korraks pausi tegema ning mobiili välja võtma. Isegi siis ei tahtnud kolme mehe jutt katkeda, sest podcast oli kusagil nii sügaval käimas, et ikoonide sulgemine ei mõjunud. Vestluspäevaku saate sulgemine oli kõige pikem paus sellel rajal.
Pimedas oli Pirita mets üsna tehniline, kuid saime kenasti hakkama. KP60 juures oli otsustamise koht - kas võtame KP31 või mitte. Aega oli jäänud 1:10. Tahtsin võtta, kuid Vermo arvas, et hästi ei jõua. Tal oli tagantjärele õigus, 7 minutiga poleks me seda edasi-tagasi sõitu ära teinud.
Etapil 60-59 kadus mul arusaam, kuhu me üldse läheme. Vajutasin Vermole järele, kes valis suure kaarega ümbersõidu. Minu ettepanekul tegime KP59-le lähenedes vea, sõitsime mööda, arvasin, et me polnud sisselõikeks veel piisavalt kaugel.
Ilge paugu vastu pead sain KP63 juures. Nimelt asus punktitähis puu küljes ja kui sealt hooga mööda sõitsin, nö lennult komposteerisin, selgus, et pea kohal asus üks oks. Õnneks oli kiiver peas ja oks piisavalt kõrgel, et kiivri all olevat pealampi katki ei löönud. Varsti oli pea jälle selge, kuid panemine juba käis.
Maarjamäe memoriaal öösel oli omaette vaatepilt, kuid aega selle nautimiseks polnud. Soovisin KP70sse minna otse, kuid Vermo otsustas siiski kaarega Suhkrumäe tõusu võtta. Nii tegid kõik ratturid. Pole õrna aimugi, mida see järsk ja kõrge paepangast ülesminek endast kujutas. Ja kas rattaga olekski olnud võimalik ronida.
Tõngermaa ja vana karjäär Maarjamäe panga ning Narva maantee vahelisel alal oli minu jaoks suur küsimärk. Kuid Vermo oli enesekindel ja navigeeris eksimatult. Ütlen ausalt, et ma ei saanud kohati mitte midagi aru, vasakule pöörde asemel pöörasime paremale jne. (pildil on kõikide GPSidega tiimide rajad). Tugeva valgusega pealamp peegeldas kaardialuselt valgust, mis halvendas niigi kehva kaardinägemist. Väga hästi navigeeris 2. koha saanud
Töllerdised Turbo tiim (
Jürgen Esinurm, Tanel Merigan). Imestan üldse seda, et paljud kõvad rattamehed oskavad hästi kaarti lugeda, orienteerumisradadel neid justkui kohanud pole.
Päris "terav" koht oli KP70 juures, kus kuristiku ületamiseks oli libe ja kitsas laudadest sild (ilma piireteta). Üks neist noortest ässadest pani sealt hooga üle nii, et esiratas käis ära üsna serva lähedal. Uhh.
KP20-st panin finiši poole täiega minema, kuid rada pööras ebasoovitavas suunas ja mingi tiik tuli ette. Kaarti seal enam ei lugenud, sest finišiplagu paistis. Jalgsi liikunud
Sääsehirmu Tarvo ja Merle nägid LIVEs, kuidas Ets viga pani. Vermo sai kiiremini tagasi pööratud ja edestas mind 10 sekundiga. Ütlesin talle juba enne lõppu, et lasen ta igal juhul ette kui suurema töö tegija. Seega läksid asjad kenasti paika. Vermole 5. ja mulle 6. koht ja seda üsna tugevas konkurentsis. Tundus, et meil oli kõige optimaalsem rajaplaneering ja ei läinud kahe kaugema punktiga ahneks.
Tulemused
GPS träkid
Pildid (Aldis Toome)
3 kommentaari:
Väga kõva uhamine! See võib tervise peale hakata :)
Vedas Teil selle 58ga... Nimelt õnnestus mul panna see punkt valesti maha :( ja kui Supernovad finisisse jõudsid ja infot saime siis panime õigesse kohta ca poole võistluse pealt. Kui läksin punkti panema jalutas seal üks keskealine mees kahte koera, muidugi lahtiselt ja üks oli korralik buldog. Loomulikult tulid nad mulle kui ratturile hooga peale haukudes ja lõrisedes. Mõned aastad tagasi, ilma kaitsva rattata joostes sain seal samas lähedal väga jõhkra koerarünnaku osaliseks. Siis tuli emos teha kõvasti õmblusi põlvele ja tohterdada ka selga. Omanik maksis kinni riided ja ka mingi valuraha, et ma ametlikku käiku ei annaks, lubas ennast parandada. See omanik eile - nagu paljud koeraomanikud - " ta ei tee midagi, ta on kasvatatud!" "See ei ole linn, see on tühermaa" jne. Olin seal kõvas sõneluses temaga ja lõpuks ta pani ikka rihma koerale, kui filmisin ja mupoga ähvardasin. Siis ärrituses ja ajahädas paningi punkti kohe kõrval olema künka peale ära, kuigi kellas oli ka GPS track punktide panekuks, aga lihtsalt ei keskendunud pärast seda konflikti piisavalt. Peab tuhka pähe raputama, aga võhemalt sai ehk üks Lasnamäe koeraomanik mingi koolituse, et linnas ei tohi ohtlikke, suuri ja rünnakuvõimelisi koeri mitte kunagi lahtiselt jalutada.
Väga hea rajaplaneering teil! Hakkasin vaatama, ja avastasin et meie tiimil (CoxArt) õnnestus kuidagi TÄPSELT samad KP-d, täpselt samas järjekorras - v.a. 44-71 etapp kus me üle jõe ei käinud kuna rattaid polnud :-) - jooksu peal ära planeerida ja võtta. Jäi isegi aega üle. Aga arvan et sel linnarogainil ei olnudki väga palju variante kuidas palju punkte võtta - teekonnad olid suht loogilised ja ühemõttelised.
Rattaga pidi arvestama ka kõikide punktide võtmist ja see tegi planeerimise päris keeruliseks. Mul oli küll pilt planeerimise esimese 10 minuti jooksul täiesti sassis.
Postita kommentaar