Miks ma pole Koolas matkamas käinud ehk Karjala lugu

Iga endast lugupidav ja matkamist armastav tudeng on vähemalt korra käinud oktoobripühade ajal Koolas suusamatkal. Ehkki Hibiinide mäestik ei asunud kaugel, tuli siiski juurde võtta omajagu koolipäevi. Üldjuhul ei tekkinud õppetööga suuri probleeme, kuid eks juhtumeid oli igasuguseid. Suuremad suusamatkad toimusid peale talvist sessi, ka siis sõitsid matkad loengutesse sisse.  

Mind tõi matkamise juurde kursusekaaslane Meelis Pärna ehk Pärna Mell (pildil vasakul) - värvikas, rikkaliku fantaasia ja haarava jutustamisoskusega tegelane, kes eksmatrikuleeriti geoloogiaõppest peale II kursuse talvist sessi. Reaalained said komistuskiviks. Kuna ta tuli 0-kursuselt, siis oli meist vanem ja elus nii mõndagi näinud mees. Vähemalt jutu järgi.

Olin tema juhtimisel käinud enne seda Karjala jalgsimatka (1979) ühel rabamatkal Imatu ja Puhatu soodes ning paadimatkal Piusa ja Võhandu jõgedel. Karjalasse minek oli juba tõsisem ettevõtmine, pealegi esimest korda väljaspool vabariiki. Sisuliselt polnud muidugi vahet, kas sattusid lihtsamale II kategooria matkale või millelegi raskemale, tudengipõlves kohaneti igasuguste raskustega kiiresti ja virisemist reeglina polnud. 

Sellest matkast, mis jäi üsna lühikeseks, mäletavad osalised üsna vähe. Suurte matkade kõrval oli see justkui ebaoluline käik, kuid ühe matkaja arenguks siiski tähtis. Ja seal ikka juhtus ka!

Meie läksime mägise suusamatka asemel kalamehekummikutega jalgsimatkale! Kuid tähtis oli eelkõige minna ja selles osas olen väga tänulik oma esimestele grupijuhtidele usalduse eest, et mind kaasa kutsusid või gruppi/matka koostama palusid. 

Piletitega oli oktoobripühade ajal raskusi ja kuna alustasime matka planeerimist hilja, olid meil rongipiletid vaid Leningradini. Ka Leningradis polnud võimalik Murmanski poole suunduvatesse rongidesse pileteid saada ja asi tundus üsna hapu. Mõtlesime sõita Novgorodi või mõnda teise kohta, sinna, kuhu rongipileteid saada oli. Lõpuks leidis Mell lahenduse - kasutame ära Koola suunduvate tuttavate kaastudengite matkagruppi ja kottide-suuskade tassimisel tekkiva segaduse taustal ronime ka ise öisele rongile peale, jänestena!

Loksusime kuidagi seal rongis, magada polnud kusagil, sest kolmandal polkal olid seljakotid ja suusad. Võib-olla oleks kõik kenasti lõppenud, kui poleks öösel tulnud piletikontroll ja olukorra ärevaks teinud. Mõni korralikum meist kartis, et lisaks koolist puudumisele teatatakse ülikooli nüüd veel ka piletita sõidust. Ähvardati keset ööd rongist mahatõstmisega, kuid lõpuks leiti siiski kompromiss raha näol. Hommikul vara astusime maha Käppäselgä jaamas (nii mulle meenus, ehkki 100% pole kindel). Lumi oli maha sadanud ja kummikutega talves olla oli natuke naljakas. 

Grupp matka alguses koolimaja ees (vasakult): kursusekaaslased Tiiu Pärtin (Tuuga), Erkki Möldre, Vilve Tennokesse, Meelis Pärna, geoloogiarebane Kaupo Nurk ja mina. Pilti tegi klassivennast keemiatudeng Tiit Raud (Tiide).

Pilte tegid paljud, kuid fotosid on säilinud vähe.

Kaart oli skemaatiline ja kõik ei läinud plaani järgi, kuid nagu pildilt näha, oli kompass siiski kaasas.

Maastik sarnanes Eestile ja kui ette jäi suur järv, otsustasime üle selle nurga lõigata. Lörtsi sadas ja nähtavus oli kehv, ka järvejää tegi jalge all imelikke hääli. Kuid ikkagi sammusime kartlikult edasi, hoides üksteisest parajat vahet. Läksime ja läksime kuni eemal paistis midagi tumedat. Selgus, et eespool polnudki jääd ja pidime tulema sama teed tagasi. Ei taha praegu mõeldagi ujumisest jääaugus seljakoti ja kalamehekummikutega...

Magamiseks oli meil suur põhjata presendist telk, kuhu mahtusime kenasti kõik seitsmekesi ära. Alusmatte siis veel polnud, vähemalt minul mitte ja külje alla panime kuuseoksi. See oli elu esimene külmööbimine, kus küljealune õhkas külma, mistõttu pidin vähemalt pool ööd end küünarnukkidel või rusikate peal "põrandast" kõrgemal hoidma. Teise poole ööst ilmselt magasin. Sellest külmööbimisest sai Tiide endale põskkoopapõletiku, millega on tal olnud probleeme tänaseni, st ka 41 aastat hiljem. 

Enne külasse jõudmist ületasime väikese jõe. Siin läksid pikad kummikud täie ette ehkki need olid päris head ka lörtsises lumes käimiseks. Meenub vana mahajäetud kirik ja vahvad kahekordsed palgist "karjala" majad, kus alumisel korrusel hoiti loomi. Ühes sellises ööbisime ka meie, kus mehise väljanägemisega vanem vatijopes naine pani tüdrukud isegi voodisse magama. Õhtul küttis ta meile sauna, mis oli küll natuke jahe ja harjumatult niiske, kuid mõnus ikka.  

7. novembriks ehk Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks jõudsime suuremasse külla, kus selle tähistamiseks oli õhtul kultuurimajas disko. Kohalikke noori polnud palju, nii kümmekond, mistõttu oli tantsupõrandal ruumi palju. Ühe kena tüdrukuga sai seal päris palju tantsitud, põhiliselt küll ühe grammofoniplaadi loo järgi (LINK), mille lõppedes lükati nõel jälle kriginal algusesse. Tantsulugu on siin ja igaüks võib end selle järgi tantsimas ette kujutada.

Tantsimisega tuli siiski hoogu pidada, sest kohalikud kutid hakkasid närviliselt ringi käima. Õnneks ööbisime külavanema väikeses majas, mistõttu meid ei tülitatud. 

Hommikul tahtis Mell veel uuele 3-päevasele ringile minna, kuid mulle tundus see küll täiesti mõttetu tegevusena. Ilm oli kehv ja ööbimisvarustus samuti, pealegi ei tundunud seal midagi põnevat olema, üks tavaline Eesti võss. Tegin ettepaneku matk lõpetada ja koju minna. Toetajaid kogunes piisavalt, mistõttu nii läkski. Naljakas-piinlik meenutada, kuid selline "mäss" sai kunagi korraldatud.

Leningradi jõudes unustasime grupi dokumendid rongi ja läksime neid Tiidega kuhugi linnaäärsesse raudteedepoosse otsima. Leidsime üles nii rongi kui ka dokumendid. Tartus tegime Monni Puiestee tänava erakas kõva söögiorgia, nö matka lõpetamise, sest sinki ja vorsti jäi järele veel mitme lühikese matka jagu.

Piltide autorid: Tiiu, Tiide ehk ise ka.