Tramm nr. 66 ehk 3.Linnarogain Lasnamäel

Täna siis kolmandat korda kolmandal 3-tunnilisel Linnarogainil ja kolmandat korda Indrekuga (Indrek Aarnaga). Esimesel aastal jooksime, eelmisel aastal sõitsime minu jalavigastuse tõttu rattaga, täna siis jälle jooksime.

Indrek on võrredes kahe aasta taguse ajaga tublisti jooksuvõimet parandanud, maratoni 3.10-ga jooksnud, täispikki triatlone teinud. Eelmisel laupäeval tegi trenniks Suunto virtuaalmaratoni 3.31-ga. Minu seis oli aga suur küsimärk, ehkki viimase aja pikemad jooksud on tulnud kuidagi kergelt. Täna oli plaanis korralikult joosta ja, ütlen ausalt, et väike sportlik pinge oli hommikul sees - kas ikka suudan Indrekuga sammu pidada?

Kuna meie võistkonna "spordilinn" number oli 66, siis meenus kõigepealt laul "Tramm nr. 66". Kuulasin seda hommikul ja sain piisavalt hea energialaksu, meloodia kumises kõrvades nii enne kui pärast võistlust, jooksu ajal oli miskipärast vaikus.

Rada planeerides arvestasime kõigepealt võimalusega ümber lennuvälja joosta. Kuid kui panin ettevalmistatud nööri (29 km, koefitsiendiga 1,15) rajale peale, sai selgeks, et see pole meie jaoks.

Seega tuli ära võtta kõik punktid põhja pool lennuvälja. Pilpaküla ja selle ümbruse punktid jäid viimase ehk kolmanda tunni lahendada. Kõigepealt suundusime läände.

Pikalt pole linnajooksust suurt kirjutada. Esimest korda olin Jüriöö mälestusmärgi juures ja läbisin "sammastega kaare". Maasse löödud mõõk on pühendatud kõikidele eestlastest vabadusvõitlejate mälestusele, mälestagem siis, ka metsavendi.

Kohe mälestusmärgi taga sattusin paburitski (hariliku kukerpuu) põõsasse ja nägu lahmas peale seda verd nagu oleksin ise Jüriöö ülestõusus osalenud. Jälle tuleb esmaspäeval kriimudega tööle minna.

Esmakordselt käisin ka Pae karjääri pargis, ehkki seal on nii mõnedki o-päevakud läbi viidud. Ilus sild, palju jalutajaid.

Peale esimest tundi lõi vasakusse säärde kerge valusähvatuse. See oli tõsine ohumärk. Olen kord Indrekut Pilpaküla juures alt vedanud, 2014 Näärilaksul, kui kinžall lõi säärde ja võistlus oligi läbi. Kas seekord kordub Pilpakülas sama? Edasi jooksin üle kanna ja oht kadus vaikselt ära.

Jooksime tempokalt edasi kuni viimase tunni eel jõudsime Pilpakülla kaardi kaguserval. Indrekul läks seejärel natuke raskeks ja tempo langes. Punktid saime kenasti kätte, ehkki ca 3 min läks KP54-ga kaduma.

Ees ootas ettearvamatu läbitavusega soo KP74 juures. Ehkki pehmel pinnasel oli Indrekul veelgi raskem, ei langenud kiirus veel ülemäära. Pakkusin hiljem teejooksul mitmel korral kummi, kuid ta loobus.

KP48 oli huvitavas kohas. Kõigepealt jooksime järvejääl, seejärel autode romulas. Punktikoht oli ebamäärane (minibussi küljes) ja selle otsimiseks kaotasime ca 1,5 minutit. Segaduses rahvast oli seal veel.

Oleksin väga tahtnud võtta peale Väo karjäärinurga punkti 81 ka KP63, seisime ja vestlesime teeristis kümmekond sekundit, kuid Indrek jäi kindlaks, tema sinna ei lähe. Ja see oli hea otsus, kuna selle punkti võtmisega oleksime hävinud palju, sest tempot poleks me olnud võimelised tõstma.

Nüüd oli vaja kiiresti koju joosta, sest tõenäoliselt oli võrdsete punktidega tiime üsna palju. Toetasin Indekut selja tagant ja jõudsime finišisse 1 minut enne kontrollaega.

Olime suuremate vigadeta ja mõistliku planeeringuga läbinud 3-tunniga 29,5 km ja lootsime head kohta. Selle ka saime:

Üldjärjestuses 8.
MM40 klassis 1.

Tulemused
Meie GPS träkk (spordilinn)
Minu pildid Facebookis

Pildil tiim koos Jüri Ööga (korraldajate foto)

PS. Ka see rogain tuli mulle kergelt, ilma ühegi raskema hetketa. Ja kuna sääred pidasid vastu, siis on lootust, et saab samamoodi edasi joosta ja loodetavasti sama kergelt. Tundub küll väikese imena, natuke isegi arusaamatu, et väikese trenni pealt nii hästi end praegu tunnen. Peab vist nõustuma Tiit Taliga, kes kunagi ütles, et veteran ei peagi palju trenni tegema, hea vorm tuleb puhkamisega.

XT Talverogain Haaberstis

Enne tänast XT Talverogaini ei osanud võistlusele eesmärke seada. Lootsime Marjega, nagu alati, õnnestunud sooritusele, mis tähendas ka valmisolekut parajaks pingutuseks. Marje on talvel tublisti suusatanud, kuid ainsad jooksusammud (5 km) tegi alles eile õhtul. Ju ta arvestas minu tagasihoidliku seisundiga, sest sporti olen sellel aastal ettevaatlikult teinud. Pidev hirm on olnud jalasäärte osas - kas ikka peavad pikemale jooksule vastu. Eelnevad trennijooksud on siiski andnud parajalt enesekindlust, jalgade säästmiseks ostsin enne võistlust naastudega Icebugi jooksutossud, väga sobivad tänase ja loodetavasti ka järgmise nädalavahetuse linnarogaini jaoks. Üllatas aga suur osalejate arv - 145 (!) kahe- ja enamliikmelist võistkonda, osa rattarajal.

XT rogainile omaselt antakse planeerimiseks väga vähe aega (5 min). Sellega jõuab taktika välja mõelda ja heal juhul ka esimese osa rajast kaardile kanda. Edasi on vaja planeerida jooksu pealt.

Kuna Marjel olid jalas tavalised naastudega o-tossud ja nagu mainitud, on ta jooksusamme sellel aastal vähe teinud, siis vältisime planeeringus linnatänavaid ja asfalti. Need on toonud meile varasemalt XT sarjas edu (Nõmmel/Järvel), kuid seekord oli soov rohkem looduses liikuda. Enamus paiku on mitmeid kordi läbi käidud-joostud, seetõttu ei lootnud kohata midagi üllatavat uut. Samas on nii ilmaolud kui liikumissuunad alati erinevad, mistõttu on iga üritus ainulaadne. Pikaks trenniks alati väga sobivad.

Planeerisime Harku järve tagant kohe tagasi pöörata, võtta 71 ja 90 ning siis lõunasse-kagusse suunduda. Selleks, et jääks piisavalt aega lõpus ka mõned linnatänava punktid korjata.

Läks aga teisiti, sest Tiskre ojast ei saanud üle ja niimoodi jõudsime KP20-sse. Sealt aga suundusime läände 50-80- jne. Kaaslasteks Mati Preitof ja Maido Kaljur. Tiit Tali ja Jaanus Reha olid natuke eespool. Tagantjärgi võib öelda, et meie kõigi valitud taktika polnud eriti õnnestunud, seda piirkonda oleks tulnud planeerimisel vältida. Isegi absoluutklassi võitja Erkki Aadli ütles, et nad ei pidanud ennast nii tugevaks, et sinna minna.


Oskasime ka ühe suurema vea teha. Liikudes Harku vanas karjääris piki kraavi etapil 82-83 nägime ühel hetkel kraavis ujumas ilusaid suuri luiki. Ehkki märkasin, et jäljed suundusid sellest kohast paremale, ütlesin Marjele, et mine edasi. Ise läksin tagasi luiki pildistama. Kui lõpuks karjääri servale välja jõudsime, oli asukoht ebaselge. Tegin luurejooksu lääne poole, mis oli muidugi täiesti mõttetu. Samal ajal mõtles Marje asukoha välja ja asi sai kontrolli alla.

Planeeringusse lõi väikese mõra sisse etapp 53-63, kus Marje ei tahtnud Harku rabas otse minna, sest jalasääred kiskusid peale reiteni vettekukkumist krampi. Suundusime siis ringijooksule ja kuna olime jõudnud üsna lähedale KP92-le, siis võtsime ka selle ära. Ja nii läks upakile ajabilanss. Võtsime veel ka 63 ja 94 ning peale 64 suundusime KP84 poole. Oli selge, et kojujooks metsast punkte korjates oleks veel rohkem hilinemist tekitanud kui peale KP84 pikalt mööda asfalti koju joostes. Seal oli aega vaid 15 min ja ehkki lükkasin Marjet tugevasti seljast, jäime ikkagi 4,5 min hiljaks. Lisaks muidugi ka pikk tühi kojujooks. Head tulemust oli sellisest lõpust raske loota.

Läbisime 4-tunniga 32,5 km, kohati oli liikumine kaardi loode- ja lääneosa lumes-soos-vees üsna aeglane. Enda füüsiline seisund pakkus rahuldust, väsimust eriti polnud ja jalad pidasid kenasti vastu. Järgmisel nädalavahetusel saab siis Indrekuga kiiremas tempos liikuda.


KP53 (foto Edith Madalik)
Finišis (foto Harri Veide)

Tulemused
GPS träkid

Lisan siia ka mõned pildid (rohkem on Facebookis).
Hämmastavalt ilus ja kõrge astanguline kosk, mis väljus Harku karjäärist, lihaga pannkooke ja sooja jooki pakkuv Mait ning võistluse eel ning järel selfisid tegev Reigo koos Olgaga.

Sipoonkorpi ootuses

Jah, Libahundi etapp Sipoonkorpis on üks sellistest rogainidest, kuhu tahaks kindlasti minna. Karttapullautiniga sellest alast tehtud o-kaart on enam kui põnev. Kuid ürituseni 14.mail on veel aega, seniks treenime kodus.

Eelmisel nädalal proovisin esimest korda ronida boulderingi seina Ronimisministeeriumis. Tore, kuid väikesegi tunde ehk naudigu saamiseks peaks vähemalt 5-10 korda käima. Selleks aga ei taha praegu aega kulutada, muud hobid on olulisemad. Samas sain aimu, kuivõrd oluline on psüühiline valmisolek enda jaoks raskema raja läbimiseks, kui tähtis on kontsentreerumine. Füüsilisi võimeid pole mõtet mainida, see on elementaarne.

Poeg seevastu ronis äsja kaks kuud Hispaanias, kolm korda läbis 7c raskuskategooria raja. Kõrvaloleval pildil ronib kaaslane Henri natuke kergemat, 6c rada.

Pühapäeval käisin Rahvapinksi turniiril. Kohal oli üle 110 mängija. Enesetunne oli hea - puhanud ja enesekindel. Kuid see ei lugenud midagi, kõigile kolmele võrdsele vastasele, kes olid minust reitingus tagapool, kaotasin. Koht tuli niru ja tõsine langemine reitingus möödapääsmatu. Turniirile tuli esmakordselt ka kodukootud lauatennisist ja orienteeruja Ivo Miller, kes mängis täiesti korralikult.

Laupäeval Marjega XT Talverogainile, pühapäeval on EOLi kevadine üldkogu Paides.

Klubi aastakoosolek ja Valju 80

Viis aastat tagasi tegin blogisse sissekande "Klubi aastakoosolek ja Valju 75". Täna siis uuesti.

Paus blogis on kestnud üle kuu ja see on uus rekord. On olnud väsitav aeg, emotsioone nüristav. Sellises seisus ei tekkinud ei mõtteid, ei tahtmist ega jõudu millegi kirjutamiseks. 

Kuid sellel nädalavahetusel käisime KEKRSK klubiga Jõulumäel. Toimus klubi aastakoosolek ja president Valju 80. sünnipäev. 

Kuid kõigepealt alustasin suusatamisega suurepärastel radadel, seda nii raja kvaliteedi kui profiili osas. Tegime Matiga 30 km, tõusu kokku 200m. Ei väsimust ega tüdimust (!?).

Õhtul kogunesime aastakoosolekule. Valju esitas hulgaliselt arve, deebitit ja kreeditit, saavutatud medaleid ja selle aasta plaane. Jätkame endiselt, aktiivselt võistlustel osaledes, kuid korraldamise osas oleme tagasihoidlikud. 

Õhtusel pidulikul koosviibimisel autasustati paremaid. Parimateks tulid jälle Marje ja Maido, ma ei mahtunud isegi kuue hulka :)

Jah, eelmisel aastal olin tõesti vilets, alguses ei saanud kuidagi jooksma ja kui sain, siis liikusin väga vaevaliselt. 

Väga vahvad olid Taivo pere esinemised, kus oli nii neljahäälset laulu, klaverimängu kui rahvatantsu. Viimasest panen lühikese klipi ka siia (natuke hiljem).

Täna tegin pikema jooksuotsa. Kõigepealt võtsin ära kõik MOBO punktid ja seejärel lõunaosast ühe XT suverogaini punktid. Üles-alla, lumes ja soos, mätastel ja teedel - kokku 20,0 km (tõusu 250 m). Ja kummaline küll, ei janu, ei väsimust ega tüdimust. Kas tõesti saab sellel aastal korralikult liikuma? 

Võimalusi treenimiseks on lähiajal üsna palju, ainuüksi kohalikke rogaine on omajagu, orienteerumisvõistlustest, seiklusspordist ja jooksudest rääkimata.

Rogainid

19.märts XT Talverogain 4h,  Haabersti

25.märts Madaliku Cup Saunapunkt, Saue

26.märts Tallinna Linnarogain 3h,  Lasnamäe

2.apr Tartu rogain 3h, Tartu

14.mai Libahundi seiklusrogain 6h,  Sipoonkorpi, Soome

22.mai XT Kevadrogain 4h ,  Laulasmaa

11.juuni Tartu ÖÖRogain Tartu