Ei mäletagi enam, milla viimati jooksuvõistlusel osalesin. Tirimist on kohati orienteerumiselgi, kuid seal tuleb pea töövõimelisena hoida, seega piduriga liikuda.
Meie maailma tipus olevad seiklusportlased Estonian ACE Salomon Adventure Racing Team-ist korraldavad mitmeid põnevaid üritusi - võistlusi, et oma pikki treeningtunde huvitavamaks muuta, inspireerida inimesi põnevatele sportlikele väljakutsetele ning natuke ka suurvõistluste jaoks raha koguda. Kes teab, need ootavad põnevusega novembrikuus toimuvat seiklusspordi MMi Reunioni saarel (Teaser) - Eesti tiimi ühte võimalikku kõrghetke maailmameistrivõistlustel. Midagi pole teha, kõik saavad ajapikku vanemaks ja ükskord enam ei jõua nii nagu noorena.
Nii minagi. Viimane kord jooksin Nõmmel 8 km krossi 1980-ndate keskel. Oli mingi Tallinna Kalevi vm võistlus, kus tuli läbida neli 2 km-st ringi. Mäletan, et jalg oli siis kerge ja enesetunne hea ning hoidsin korralikku tempot. Jäin siiski teiseks, võitis arheoloog Priit Ligi. Praegune poliitik Jürgen pidas oma venda, kelle elutee katkes Estonial, endast palju andekamaks jooksjaks.
Olen nüüd 2 nädalat jälle joosta saanud ja areng on olnud rõõmustav. Eelkõige seetõttu, et kusagilt eriti ei valuta (va mingi pirnlihas tuharas) ja jalg on olnud kerge. Sageli olen tööpäeva õhtutel parajalt väsinud ja enne magamaminekut teinud veel lisauinaku. Nii ka eile, so reede õhtul, kui sõin kodus kõhu täis ja magasin enne starti paar tundi.
Ärgates oli värske ja hea tunne, vaim puhanud ning keha kerge. Soojendusjooksul Nõmme Spordikeskuses nautisin üle pika aja mõnusat jooksutunnet, mis nooremas eas oleks tähendanud ehk alla 3:30 min/km tempoga jooksu. Nüüd polnud aeg aga oluline, põnev oli testida enda mõne tuttavaga. Seega läksin kell 21.00 8 km rajale tirima, 1500-luumeniline Lupine lamp peas. Viimane oli suureks abiks juurikalistel metsaradadel jooksmisel.
Start
Kohe alguse tõusime treppidest üles Glehni lossi juurde, tuttavast tõusust Tarmaku aastalõpu orienteerumisüritusest. Nüüd aga pidi ülesse jõudnuna grupis tempot hoidma ja üritama mugavat hingamist tagasi saada kiire jooksuga. Esialgu hoidis Viff ehk Viivi-Anne Soots mulle selja taha, kuid peale suusatunnelit läks mööda ning hakkas eemalduma. Talle läks järele üks lühemat kasvu jõulise sammuga naine, hiljem selgus, et Sille Puhu. Tol hetkel pidasin seljatatavaks konkurendiks ka Reigo Lehtla't, kuid viimane eemaldus veelgi jõudsamalt.
Kui jõudsime ca 3-ndal km-l metsaradadele, nägin, et vahe kahe naisterahvaga enam ei suurene vaid hakkab tasapisi vähenema. Panin natuke gaasi juurde ning 4 km-l sain neile selja taha. Imestasin, et meisterorienteeruja Viff metsa vahel aeglasemaks muutus. Põhjus selgus 4,7 km-l, kui jõudsime jälle tee peale, kus Viff tõstis märgatavalt tempot. Ta lihtsalt puhkas metsas. Naised kadusid eest ära, sest minu jalg läks raskemaks, mistõttu hakkas tagant lähenema konkurent Margus Tinno (?). Temaga õnnestus juurikalisel metsarajal vahet suurendada. Rohkem jooksjaid tagantpoolt ei paistnud.
Tundus, et 5,5 km-l on lõppjärjestus selgunud. Aga tühjagi.
Kui Viff möödus Reigost, võttis viimane talle kandadele. Jess, mõtlesin, nüüd küpsetab rogainikonkurent end ära. Pimeduses möödus distants kiiresti ja kui lõpuni jäi veel 2 km, tundsin, et suudan joosta küll. Tõstsin tempot, sain kätte uuesti ette läinud Marguse, samuti Sille ja Reigo. Kilomeeter enne lõppu sättisin end mõnusalt Reigo õla taha, et otsustaval hetkel spurtida. Reigo aga oskas viimasest pikast laskumisest palju kiiremini alla saada ning suurendas edumaa 10 m-le. Tagant tuli ootamatult meie vahele tundmatu roheline selg (Marten Vunukainen?), keda varem rajal ei kohanud. Lõpu eel jooksime kõik väikese kaarega spordikeskuse väravasse, kus libedal rohul käisid minu siledad tossud natuke ringi. Samas oli Reigo lõpuspurt nii võimas, et selle vastu püssirohi puudus. Küll aga suutsin selja taha jätta Sille Puhu ja Margus Tinno.
Lõpetasin kokkuvõttes 14-ndana ja teise naisena. GPS-kellaga mõõdetud keskmised kiirused tekitasid väikese pettumuse, kuid tegemist polnud ka tasase asfaldijooksuga. Kuid mis ma ikka nurisen, kui olen saanud alles 2 nädalat joosta ning suutnud konkureerida Vifi ning Reigoga. Seega sain väga toredale üritusele pealekauba väga positiivse sportliku tagasiside enda seisundist.
Mida aga veel mainida tahaks, on võitja Sander Linnuse kõva aeg, mis sest, et alles 5 päeva tagasi tuli ta Ukrainas Euroopa meistriks 24h rogainis, koos Timmo Tammemäega, ühe selle ürituse korraldajaga.
Tulemused
(ehk tuleb ka mõni pilt)
Nii minagi. Viimane kord jooksin Nõmmel 8 km krossi 1980-ndate keskel. Oli mingi Tallinna Kalevi vm võistlus, kus tuli läbida neli 2 km-st ringi. Mäletan, et jalg oli siis kerge ja enesetunne hea ning hoidsin korralikku tempot. Jäin siiski teiseks, võitis arheoloog Priit Ligi. Praegune poliitik Jürgen pidas oma venda, kelle elutee katkes Estonial, endast palju andekamaks jooksjaks.
Olen nüüd 2 nädalat jälle joosta saanud ja areng on olnud rõõmustav. Eelkõige seetõttu, et kusagilt eriti ei valuta (va mingi pirnlihas tuharas) ja jalg on olnud kerge. Sageli olen tööpäeva õhtutel parajalt väsinud ja enne magamaminekut teinud veel lisauinaku. Nii ka eile, so reede õhtul, kui sõin kodus kõhu täis ja magasin enne starti paar tundi.
Ärgates oli värske ja hea tunne, vaim puhanud ning keha kerge. Soojendusjooksul Nõmme Spordikeskuses nautisin üle pika aja mõnusat jooksutunnet, mis nooremas eas oleks tähendanud ehk alla 3:30 min/km tempoga jooksu. Nüüd polnud aeg aga oluline, põnev oli testida enda mõne tuttavaga. Seega läksin kell 21.00 8 km rajale tirima, 1500-luumeniline Lupine lamp peas. Viimane oli suureks abiks juurikalistel metsaradadel jooksmisel.
Start
Kui jõudsime ca 3-ndal km-l metsaradadele, nägin, et vahe kahe naisterahvaga enam ei suurene vaid hakkab tasapisi vähenema. Panin natuke gaasi juurde ning 4 km-l sain neile selja taha. Imestasin, et meisterorienteeruja Viff metsa vahel aeglasemaks muutus. Põhjus selgus 4,7 km-l, kui jõudsime jälle tee peale, kus Viff tõstis märgatavalt tempot. Ta lihtsalt puhkas metsas. Naised kadusid eest ära, sest minu jalg läks raskemaks, mistõttu hakkas tagant lähenema konkurent Margus Tinno (?). Temaga õnnestus juurikalisel metsarajal vahet suurendada. Rohkem jooksjaid tagantpoolt ei paistnud.
Tundus, et 5,5 km-l on lõppjärjestus selgunud. Aga tühjagi.
Kui Viff möödus Reigost, võttis viimane talle kandadele. Jess, mõtlesin, nüüd küpsetab rogainikonkurent end ära. Pimeduses möödus distants kiiresti ja kui lõpuni jäi veel 2 km, tundsin, et suudan joosta küll. Tõstsin tempot, sain kätte uuesti ette läinud Marguse, samuti Sille ja Reigo. Kilomeeter enne lõppu sättisin end mõnusalt Reigo õla taha, et otsustaval hetkel spurtida. Reigo aga oskas viimasest pikast laskumisest palju kiiremini alla saada ning suurendas edumaa 10 m-le. Tagant tuli ootamatult meie vahele tundmatu roheline selg (Marten Vunukainen?), keda varem rajal ei kohanud. Lõpu eel jooksime kõik väikese kaarega spordikeskuse väravasse, kus libedal rohul käisid minu siledad tossud natuke ringi. Samas oli Reigo lõpuspurt nii võimas, et selle vastu püssirohi puudus. Küll aga suutsin selja taha jätta Sille Puhu ja Margus Tinno.
Lõpetasin kokkuvõttes 14-ndana ja teise naisena. GPS-kellaga mõõdetud keskmised kiirused tekitasid väikese pettumuse, kuid tegemist polnud ka tasase asfaldijooksuga. Kuid mis ma ikka nurisen, kui olen saanud alles 2 nädalat joosta ning suutnud konkureerida Vifi ning Reigoga. Seega sain väga toredale üritusele pealekauba väga positiivse sportliku tagasiside enda seisundist.
Mida aga veel mainida tahaks, on võitja Sander Linnuse kõva aeg, mis sest, et alles 5 päeva tagasi tuli ta Ukrainas Euroopa meistriks 24h rogainis, koos Timmo Tammemäega, ühe selle ürituse korraldajaga.
Tulemused
(ehk tuleb ka mõni pilt)
2 kommentaari:
See "teise naisena" on mingi refrään vist :)
Miskipärast satun alati naistega võistlema. Ka nooremana, kui kõvemini jooksin. Siis olin sageli esimene naine.
Postita kommentaar