Eilse postituse tulemusel ei jäänudki muud üle, kui sõita täna läbi Tallinn-Keila-Tallinn maratoni rada. Lumekoorik oli tugev, libisemine suurepärane ja ilm viimasepeal - türkiissinine taevas ja suur sidrunkollane päike.
Võtsin eesmärgiks sõita Keila Statoili bensiinijaamast Harku mõisani ja tagasi. Harku metsa suusarajad pole atraktiivsed, seal on kõik lihtne ja selge, ainult vajuta.
Algus oli kell 9.15. Kumna juures hoidsin maantee lähedale ja see oli õige. Tagasiteel riskisin ka elamualast otse läbi saada, ebaõnnestunult.
Teel Tutermaale kukkusin elektriliini all pehmesse auku nõnda kehvasti, et püsti tõustes murdsin parema suusakepi pooleks. Maratoni algusest oli möödunud 15-20min, kuid üritamisest loobuda ka ei tahtnud. Rohkem võimalusi sellel aastal ilmselt ei anta ja kes teab, kas järgmistelgi ilmaolud koorikusuusatamist soosivad.
Esimene suurem takistus tekkis Kiial, kui kõrgepingeliini alune siht osutus peale kohalikku teed suuskadel läbimatuks ja suundusin teisele poole maanteed. Kiia kant ongi kõige keerulisem koht Tln-Keila-Tln koorikumaratoniks.
Siledatel põldudel oli ka ühe suusakepiga hea sõita, ehkki peale Vääna jõge muutus koorik miskipärast ebaühtlaseks ja sõita polnud kõige parem.
Teine takistus tekkis peale pikka ja ülimõnusat laskumist Harku mäelt Vääna jõe äärde. Eesti kaardilt 1:50000 lugesin välja, et pikalt on ees lagedad, kuid jõele lähenedes nägin ees vaid metsa. Natuke sõitsin mööda jõge, peale mida üritasin Hüüru elamualast ringiga mööda saada. Jõe ületamise järel ei saanud oma asukohast aga üldse aru. Lageda asemel olid vaid elamud ja võsane mets. Lahenduse leidmiseks võtsin suusad ära ja vantsisin mööda asfaltteed külast välja põllule. Kõik läks jälle paika.
Edasi oli suurepärane sõit, ehkki kell 12-13 andis koorik juba kohati järgi. Harku kandis oli koorikul üsna palju suusajälgi, enamus vanemad, kuid üks värske jäljepaar läks ka otse Keila suunas. Tutermaa lähedal läksid meie rajad lahku.
Kumna elamualast üritasin tagasiteel otse läbi murda, kuid edutult. Jälle jalutasin mööda asfalti suure maantee äärde, sealt oli mõnus ja lühike maa Statoili bensukani.
Päike lõõskas nagu kõrgmägedes ja kuna tuul oli selja tagant, oli ka natuke palav.
Kokku võttis 32km-se ringi läbimine 4h 30min. Lootsin selle tee läbida tunnikese kiiremini, kuid takistusi tuli ette ootamatult palju. Ühe kepiga polnud ka kõige mugavam sõita.
Kuid aeg möödus märkamatult ja väsimuseta, sest põnevust ootamatute ja tundmatute olukordade osas oli pidevalt. Just see ongi matkamise võlu, kus sihtkoht on küll teada, kuid teekond sinna selgub alles rajal. Ühesõnaga: seiklus.
Lisan siia 2 võimalikku varianti tulevaseks ringiks. Hea on sõita põldudel põhja pool suurt maanteed, kuid mõnus on ka tänane rada Harku mõisast tagasi. Viimane omab potensiaali tulevaseks rahvamatkaks, ehkki suusamaratone on kogu spordikalender paksult täis.
Võtsin eesmärgiks sõita Keila Statoili bensiinijaamast Harku mõisani ja tagasi. Harku metsa suusarajad pole atraktiivsed, seal on kõik lihtne ja selge, ainult vajuta.
Algus oli kell 9.15. Kumna juures hoidsin maantee lähedale ja see oli õige. Tagasiteel riskisin ka elamualast otse läbi saada, ebaõnnestunult.
Teel Tutermaale kukkusin elektriliini all pehmesse auku nõnda kehvasti, et püsti tõustes murdsin parema suusakepi pooleks. Maratoni algusest oli möödunud 15-20min, kuid üritamisest loobuda ka ei tahtnud. Rohkem võimalusi sellel aastal ilmselt ei anta ja kes teab, kas järgmistelgi ilmaolud koorikusuusatamist soosivad.Esimene suurem takistus tekkis Kiial, kui kõrgepingeliini alune siht osutus peale kohalikku teed suuskadel läbimatuks ja suundusin teisele poole maanteed. Kiia kant ongi kõige keerulisem koht Tln-Keila-Tln koorikumaratoniks.
Siledatel põldudel oli ka ühe suusakepiga hea sõita, ehkki peale Vääna jõge muutus koorik miskipärast ebaühtlaseks ja sõita polnud kõige parem.
Teine takistus tekkis peale pikka ja ülimõnusat laskumist Harku mäelt Vääna jõe äärde. Eesti kaardilt 1:50000 lugesin välja, et pikalt on ees lagedad, kuid jõele lähenedes nägin ees vaid metsa. Natuke sõitsin mööda jõge, peale mida üritasin Hüüru elamualast ringiga mööda saada. Jõe ületamise järel ei saanud oma asukohast aga üldse aru. Lageda asemel olid vaid elamud ja võsane mets. Lahenduse leidmiseks võtsin suusad ära ja vantsisin mööda asfaltteed külast välja põllule. Kõik läks jälle paika.Edasi oli suurepärane sõit, ehkki kell 12-13 andis koorik juba kohati järgi. Harku kandis oli koorikul üsna palju suusajälgi, enamus vanemad, kuid üks värske jäljepaar läks ka otse Keila suunas. Tutermaa lähedal läksid meie rajad lahku.
Kumna elamualast üritasin tagasiteel otse läbi murda, kuid edutult. Jälle jalutasin mööda asfalti suure maantee äärde, sealt oli mõnus ja lühike maa Statoili bensukani.Päike lõõskas nagu kõrgmägedes ja kuna tuul oli selja tagant, oli ka natuke palav.
Kokku võttis 32km-se ringi läbimine 4h 30min. Lootsin selle tee läbida tunnikese kiiremini, kuid takistusi tuli ette ootamatult palju. Ühe kepiga polnud ka kõige mugavam sõita.
Kuid aeg möödus märkamatult ja väsimuseta, sest põnevust ootamatute ja tundmatute olukordade osas oli pidevalt. Just see ongi matkamise võlu, kus sihtkoht on küll teada, kuid teekond sinna selgub alles rajal. Ühesõnaga: seiklus.
8 kommentaari:
Võimalusi vast ikka antakse, aga siis ei saa kaua magada. Imestan, et keskpäeval koorik kandis. Minul on koorikusõidud olnud rabas ja stardiga enne päikesetõusu, nii on nauding mitmekordne ja koorikul püsimine ka kindlustatud, raskematelgi. Maratonist mäletan vaid Keila kultuurimaja, mille tagant vist starditi ja palju oli lagedat. 80-ndate päris alguses ilmselt. Olime suht võrdsed tüdrukud, seepärast elamusi ei meenu.
Marje
Huvitav ongi see, et mitte kellelgi osalejatest ei meenu rajast mitte midagi :)
Metsas ja ebatasasel maal (rabas) oli koorik keskpäeval viletsavõitu, kuid põldudel, kus tuul pinda silus ja jahutas, suurepärane.
Praegu on ikka ebatavaliselt külm, ka kiirgava päikese all.
No, nii. Nüüd on siis teada, miks Richi nii intensiivselt haukus. Ilmselgelt kutsus ta Sind varustust täiendama ( mul on lõhkumata keppe suur hulk) Samuti ei pidanud Sa kinni nooremate kolleegide omavaheliseks ergutamiseks tehtud juhistest. Lumele on ju selgelt kirjutatud - jooksutrenni! Seega oli suusatajal just viimane koht kolmest võimalusest paremale keerata ja seega etteantud trassi jälgida. Vahepeal oleks ilmselt tulnud natuke mööda kohalikku teed jalutada ja siis on taas lagedad alad, mis viivad jõe ületamiskohani ( ei tea, kas betoonplaat on veel alles?) Aga meie jooksutrass on väga tugev - seda on Buraaniga ligi 10 korda sisse sõidetud ja sadu ja tuhandeid ringe joostud meie küla orienteerujate poolt! See jääpõhi ei sula ilmselt ka jaanipäevaks ära. Juku
Ets, miks sind Scoutsrännakul ei näinud? Suure kotiga peaksid ju mägedes käimisest harjunud olema.
Lahe üritus.
Kiiu asemel peaks olema Kiia.
TL
Kuna see Tallinn-Keila-Tallinn sõit oli tugevalt nõukogude armee aastapäevaga seotud, siis sellel maratonitrassil rahvamatka teha paraku ei passi.
Mulle meeldiks sõita hoopis president Meri mälestuseks märtsis (tema sünni- ja surma-aastapäev märtsis) mere äärde ja tagasi. Keila-meri-Keila või kusiganesoled-meri-kusiganesoled vms
UV
Armo, Scoutsrännakul on lihtsalt liiga kerge kott...
Kuid kõvasti panite. Ära Lauriga võrreldes end liiga heaks ka treeni.
TL, tänud, muidugi Kiia.
UV, Meri maratoni mõte on hea. Kõige parem on sõita mööda Keila jõe lammi Keila-Joani, sealt veevooluga edasi, astangust alla.
On sul vast inspireerivad ettevõtmised! Jõudu nii tegemisel kui kirjutamisel!
Postita kommentaar