Orienteerujate Eesti MV medalite kogumise võistlus ehk Medalijaht oli sellel aastal juba 14. korda. Tõenäoliselt poleks ilma viimaste aastate supertoetaja Jaanus Reha'ta nii kaua vastu pidanud. Algusest peale on varjatud toetajaks olnud Meelis Atonen, kõiki teisi ei hakka siinkohal üles lugema, äkki mõni veel ununeb.
Igal aastal on medalite kogumise üldvõitja auhinnaks olnud 5-grammine kuldplaat, 2020. aastast lisandus Jaanuse soovil ka põhiklassi individuaalmedalite arvestus. Kaks kuldplaati ja võitjale konkurentsi pakkunud orienteerujate untsised hõbemündid olid kulu, mille suurus on paaril viimasel aastal oluliselt kasvanud. Kulla hind teeb maailma poliitilise ebakindluse ja kasvavate majanduslike pingete tõttu rekordilist kasvu.
Sellel hinnarallil on nii hea kui halb külg. Hea on see, et kullaplaatide omanike "vara" väärtus on oluliselt tõusnud, halb aga see, et selle aasta Medalijaht jäi ilmselt viimaseks. Puhta kulla ja hõbeda jagamine parimatele oli sarja omaette kaubamärk, millegi muuga neid auhindu asendada ei taha.
Medalijahi üheks eesmärgiks oli tuua enam osalejaid vähemharrastatavate alade juurde, milleks olid siis suusa- ja rattaorienteerumine, kuid ka aasta viimase alana orienteerumisjooksu pikk rada. Mitte vähem tähtis polnud parimate, eriti noororienteerujate esiletoomine orienteerujate listis.
Kogu info eelnevate aastate tulemustest on toodud EOLi kodulehel SIIN. Enim kuldplaate (4) on võitnud Marje Viirmann, põhiklassis on Eleri Hirv kogunud 3 plaati. Kaks võitu on Airi Alnekil ja Ingrit Kalal.
Medalijahi 14 aasta jooksul on enim medaleid kogunud Marje Viirmann (117, neist 80 kulda).
Saima Värton (107/33) on küll alati olnud esikoha konkurentsis, kuid üldvõitu pole õnnestunud saada. Üldmedalite arvestuses ei suuda noored veteranidega võistelda, sest noorte ja juunioride klassis võistlemine ei kesta kaua.
Kokku on 14 aasta jooksul medaleid saanud 968 erinevat orienteerujat ja neile on kaela riputatud 11347 medalit.
