Lapsepõlves olen päris palju erinevates spordilaagrites käinud, kuid nüüd, noore pensionärina, tuli selline võimalus jälle ära proovida. Millal siis veel sportlikult areneda kui mitte praegu :)
Orienteerumises on lagi saavutatud, igasugu füüsilist võimekust vajaval alal on võimalik allakäiku vaid veidi pidurdada. Kuid see ei tähenda, et need tegevused jätkuvalt rõõmu ei pakuks.
Küll aga on praegu soov edasi minna lauatennises. Vana karu õpib uusi tantse väga visalt, kuid väike progress on siiski olemas. Siiani olen olnud iseõppija, nö õppinud mängides ja teiste mängu vaadates. Mitte kunagi pole ühegi treeneri ühtegi nõuannet kuulnud, erinevalt lapsepõlvest, kus sai paljude spordialade treenerite käe all tehnikat ja muid nippe harjutatud (blogipostitus Treenerid). Oskused, mida omandasin lapsepõlves, on jäänud alles siiani.
Lauatennist olen toksinud juba päris noorelt, kuid põhilise mängukogemuse sain Eesti Geoloogia Valitsuses / Keskuses töötades. Seejärel tekkis ca 30 aastane paus, kuniks võtsin jälle reketi kätte Keilas, ca 8 aastat tagasi. Kord nädalas mängimine oli piisav vaheldus sportlikus tegevuses, vanad oskused tulid kiiresti tagasi ja toimus isegi väike areng. Võistlustest ei teadnud midagi, samuti ka reitingust. Siis tekkis jälle 3-4-aastane paus.
Peale 2 aastat tagasi saadud infarkti on lauatennisest saanud ehk isegi olulisem spordiala kui orienteerumine. Vähemalt kulub pinksi peale palju rohkem aega ja ka võistlustel olen sagedamini käinud. Arengut näitab Eesti reitingutabel, kus olen hetkel 336. kohal. Tulevase hooaja eesmärgiks on jõuda reitingus alla 300. Lisaks neile reitingunumbritele on lauatennis ka muidu lahe mäng ja seltskond selle juures samuti vahva. Naudin Haiba trenni, samuti Võrumaal Väimela ja Mooste mänguvõimalusi.
Erik Lindmäe käe all harjutava LTK Pingpong liikmete ja sõprade treeninglaager toimus eelmisel nädalal Valtus. Olen osalenud LTK Pingpong poolt korraldavatel Rahvapinksi seeriavõistluse etappidel ja sellega seoses paljude mängijatega tuttav. Endine töökaaslane Tarmo, kes käib Eriku trennis, edastas võimaluse osaleda selles, juba viiendat aastat toimuvas 5-päevalises treeninglaagris.Seekord oli põhitreeneriks lätlane Viktor Tolkachev, kes on treeninud sportlasi erinevates välisriikides ja juhendanud enne koroonat ka Venemaa tippmängijaid. Ta on ise olnud Läti koondislane selle riigi lauatennise tippajal. Treeningutest pole mõtet eriti kirjutada, sest erinevaid harjutusi nii jalgadele, liikumisele, löögitehnikale, ajule, psüühikale jne oli päris palju. Valtu Spordimajas sai korralikult 3 korda päevas süüa, kuid lõpuks kaotasin kaalust ikkagi ca 1,5 kg.
Paaril korral käisin ujumas basseinis, mis oli 25-aasta taguse basseiniga (1999) võrreldes hoopis teine tase.Viimasel päeval toimus lisaks lühikesele 1,5-tunnisele treeningule 2 turniiri. Individuaalturniiril mängisin 5 mängu ja jäin 29 osaleja seas 18-ks. Tase oli väga erinev - Eesti tippudest tublide harrastajateni. Kõik oskasid korralikult lauatennist mängida, vastasel juhul poleks saanud ka treeniguid läbi viia. Seejärel toimus mälumäng 30 küsimusega, kus meie võistkonnal läks kehvasti. Kirsiks tordil oli aga öine paaristurniir, kus loosiga tõmbasin partneriks tugeva noormängija Erik Nüüdi (43. reitingus), kelle vanaisa Väinoga (143.) oleme mõlemad sünniaastaga 1960 ja Haiba trennis palju mänginud.
4 kommentaari:
Kunagi sai ka päris palju toksitud - malekoolis mängiti vist pinksi rohkemgi, kui malet:)
RR
No näed, kas võtad pinksi samuti orienteerumise kõrvale? Laua taga on liikumist vähem :)
(Kiri)males on veel vähem:)
Tõesti? Käisin Kerese malemajas umbes 1983 ja nii, ei mäleta sealt mingit pinksi...
Postita kommentaar