Kšemõš, 2B

Joonas Hellerma saateid "Plekktrumm" olen alati vaadanud suure huviga. Nüüd viskas Facebook ette, et esmaspäeval ehk homme tuleb saade psühholoogiateadlase Aaro Toomelaga. Kohe meenus ammune mägimatk ja eriti just üks kuru, kus Aaroga käisime. See oli 35 aastat tagasi, 1987. Hiljem pole vist omavahel kohtunud.

Oli Matša mägimatka lõpuosa. Olime teinud päris palju kurusid, mille hulgas ka Dovgulevitš (4850 m, 3A) (lugu SIIN). Väsimust oli kogunenud juba omajagu, kuid kojuminekuks oli vaja ületada veel üks kuru - Kšemõš / Перевал Кшемыш (4300 m, 2B). Ei midagi keerulist, kuid omajagu ohtlik ikka.

Enne tõusu tegime korraliku söömise ja väikese magamispeatuse suurel kivil. Tõusu alustasime kell 15.

Matkapäevikust võib lugeda, et tõus sellele kurule võttis aega 4 tundi, suhtelist kõrgust oli ca 600 m ja nõlva kalle 45°. Nõlva keskel oli üks järsk, 15 m kõrgune kaljusein. 

Nõlval leidsin ühe lõhetsooni, mille kaudu oli lihtsam seinast üles minna. Astangu peal kinnitasin julgestusköie jaoks rauast kaljunaela. 

Järgmine oli Aaro, kes ei järgnenud millegipärast minu tõusuteele vaid hakkas  seina otse ronima. Ning jäi sinna raske seljakotiga toppama, ei saanud enam ei üles ega alla. Päris kehv olukord oli, sest keegi talle appi minna ei saanud, minul jäi vaid köiest tugevamini kinni hoida. Tõsi, ühe foto siiski tegin.

Nagu sageli ikka, on uppuja päästmine tema enda asi. Aarol õnnestus lõpuks natuke laskuda ja eestuldud rajale minna. Tema põlved olid juba enne tõusu kehvas seisus, lisapingutus ei tulnud kasuks. Liikumist ei kergendanud ka sünnipäev!

Kuna sellel aastal oli lumeseis mägedes väga hea, saime ülemise järsu lõigu tulla otse jäljes, Väints (Väino Vaino) kinnitas selleks paar köietäit julgestuseks.  

Kell 19 olime kõik kurul ja jäime sinna ööbima. Ilm oli sompus ja udune. Järgmisel päeval oli plaanis tõusta Skalistoje tippu (5621 m). 

Hommikul ärkasin teistest varem, vaatasin ilma, hindasin grupiliikmete väsimusastet, eesootava tõusu keerukust ja vähest taustainfot ning otsustasin grupijuhina tipuvallutuse katse ära jätta. Õnneks olid kaaslased sellega nõus. Kuru all tegime Skalistoje taustal grupipildi. Vasakult: Aaro Toomela, Eduard Pukkonen, Mari Maameele, Ilme Hunt, Väino Vaino ja Ivar Jüssi. 

Alternatiiviks jäi Igla tipp (4770 m), tõusuga Ailanõši kurult (4375 m, 2B*). Õnneks keeras ilma ära, olime telkides 1,5 päeva ja lahkusime orust alla koduteele. 

Kšemõši kuru ületasin elus teist korda, sest aasta varem (1986) tulime Väintsiga teiselt poolt ja laskusime kaljuseinast köiega alla. Diagonaalis oli tulla üsna ebamugav, kott oli raske ja julgestus toimis haarava sõlmega. Kuid kõik said hakkama. Pildil laskub Tiit Maran, kes on samuti "Plekktrummi" saates käinud (SIIN).

Lisan siia 1986. aasta Matša matka grupipildi, mis tehtud ühel lihtsamal kurul. Taamal paistab seesama Kšemõši kuru.
Vasakult: Pille Oolup, mina, Sirje Siska, Jaak Palumets (grupijuht), Väino Vaino ja Jaan Ainelo. Pildistas Tiit Maran.