Mõistan neid, kes täna Viljandi järvele VII Mulgi uisumaratonile läksid, mõistan ka neid, kes Tondiraba jäähallis 250 m-sel ringil maratoni jooksid. Isegi oleks teinud. Kuid samas on neist natuke kahju ka, sest võimalust seikluslikult 3-4h uisutada Maardu järvel ja fosforiidikarjääride tranšeedes ei teki igal aastal. Orienteerumiskaart avab ruumi ja kontrollpunktid lisavad seiklust.
Aga mis seal ikka, kõigil vist pole seiklusgeeni ning konservatiivsus, ettevaatlikkus ja oskuste/varustuse puudumine ei anna võimalust end igal pool "vabana tunda". Olen tõesti õnnelik, et lapsepõlves sai tegeldud paljude spordialadega (va tennis) ja nüüd, vanemas eas, saab omandatud oskusi vaid nautida.
4-tunnise Jäärogaini tegemine Maardu ümbruse veekogudel oli ideaalne lahendus - esiteks, linnale lähedal ja, teiseks, piisavalt seikluslik. Korraldajad Silver ja Timmo ACE Adventure tiimist ja nende abilised olid ise kõik veekogud läbi sõitnud ning ohtlikematesse kohtadesse kilelindid ette pannud. Isegi minul ei tekkinud kordagi tahtmist ega võimalust ujumist korrata. Jääaugus uiskudega suplemine käib nüüd vist elu lõpuni kaasas, täna mainis seda vähemalt 5-6 inimest :) Tegelikult tunnen end uiskudel mugavalt ja naudin täiega hea jää peal sõitmist.
Päev enne võistlust oli üsna selge, kuidas rogain kulgema hakkab. Mõelda jäi vaid kahe variandi vahel - kas alustada uiskudel Maardu järvel või joosta kõigepealt Maardu põhjakarjääri. Otsustasime Matiga uisutamise kasuks, sest sinnapoole läks eeldatavalt rohkem rahvast. Ja Madise droon oli ka suure tuulega õhus. Pealegi leidsime, et kergem on suusasaapaid lõpus jooksujalatsite vastu vahetada kui neid algusosas peale jooksuetappi jalga panna. Lõpus oli ka ainuke kord, kui jalatseid vahetasime, ülejäänud maismaaetapid läbisime suusasaabastel ja see polnud üldse paha.
Mati hakkas väsima
Maardu järve jää oli väga hea, välja arvatud mõned topeltjääga kohad. Korra jäin koperdama, kuid täna ei kukkunud. Mati sõitis kenasti, ehkki oli vaid paar päeva tagasi uisud ostnud.
Lõunakarjäär oli tuttav koht eelmisest aastast. Sõita sai palju ja heal jääl, jooksmist oli vähe. Kuid Mati hakkas väsima ja tempo langes oluliselt. Natuke vara küll, kuid polnud hullu.
Lõunakarjäärist jooksime põhjakarjääri koos Piibe ja Urmas Tammemäega, kellega liikusime ka edaspidi lähestikku. Nemad jätsid kummalisel kombel lõuna poolt ühe punkti võtmata ja olid jooksujalatsites. Laskumiskoha leidmine põhjakarjääri tranšeesse polnud lihtne, pikalt liikusime piki võsastunud kaljupealset, et sobivat kohta leida. Ühel üleminekul ilmusid äkki Heiti ja Reeda, Silver oli ka teetammil meid pildistamas.
Asusime Heitit ja Reedat püüdma
Kuna liikumiskiirus läks üsna madalaks, siis meenus, et rogaini seljakotis on ju rogainikumm! Jess, edasi oli tempo hoopis teine ja tundsin ka tuharalihaste olemasolu. Kahju, et kumm varem meelde ei tulnud, sest uisutamisel oli sellest tohutult kasu.
Viimases punktis (45) panime tossud jalga ja jooksime ca 1,4 km finišisse. Täielik kaif kogu üritusest. Lõpus sai tänu kummile ka natuke trenni tehtud, vorm on juba üsna hea.
Madis tegi ka väikese droonivideo, mida on parem vaadata YouTube-ist
Soomes toimus 12h jäärogain eelmise aasta veebruaris (LINK). Sellel aastal korraldatakse jäärogain 18.märtsil Kesk-Soomes (LINK). Küll on kahju, et sinna minna ei saa.
Tundub, et Rummuta ei pääse kuidagi, ikka ja jälle tuleb minna, tõsi küll, vabatahtlikult.
Nii ka selle pühapäeva hommikul, kui ajasime ka Madise ja Liisi Tallinnast kohale, et päikese ja drooniga uisutama jõuda. Uisutamist ei tulnud seekord kokku palju, kuid väikese droonivideo katsetuse tegime ära. Õigemini, Madis tegi.
Harjutasin ise ka drooni juhtimist, mis on üsna lihtne. Tõsi, lendamise ja filmimise ühildamine pööretel vajab suuremaid kogemusi. Film sai ka FB-sse üles, sinna tuli hulgaliselt kommentaare.
Nüüd jääb loota, et Silver ja Co teevad nädalavahetusel mõne laheda ürituse, näiteks esialgu mõttesse tulnud kombineeritud jooksu- ja uisurogaini... Põnev pikk trenn nädalavahetusel oleks aprillikuu eesmärki silmas pidades parim valik.
Ja üritus toimubki - esimene Jää-Rogain Maardu karjääris ja järvel, pühapäeval kell 12-16.
Videot soovitaks vaadata YouTube-ist, kõrgema (HD) resolutsiooniga (valida alumise ketta juurest) ja täisekraanilt.
Olen viimastel kuudel ainult jooksnud ja lootsin saada väärtuslikke lisakilomeetreid ka seekordsel Winter Xdreamil Pirital. Samas olin enne võistlust üsna kindel, et ilma jalgrattata siiski ei pääse. Oli ju tegemist tänavaid ja teid risti-rästi täis piirkonnaga, kus olime varasematel üritustel (1. Tallinna Linnarogain, 2. Tallinna Linnarogain, Näärilaks 2013, orienteerumispäevakud jt) pea igal pool käinud. Kuna lumekiht praktiliselt puudus, siis olid ka kõik metsarajad väga hästi jalgrattaga sõidetavad.
Päevakohane pilt KP27-st
Seega tundsin lausa ebaviisakat naudingut, kui me Indreku ja Karmoga rahulikult rattaga veeredes möödusime täiega pingutavatest jooksjatest (meenub kõigepealt kolmik Uku-Laur - Reigo - Olga). Endal ei õnnestunudki seekord higi välja saada.
Foto: Aldis Toome
Kuid kõigepealt algusest, mis ei olnud kõige lõbusam. Nimelt teel esimesse punkti (KP 20) patsutasin vanale jooksvale kamraadile Mati Preitofile sõbralikult õlale, kui järsku kihutas paremalt mööda rattur, kes mu pikali tõmbas. Puusale sain tugeva paugu ja suur hammasratas läks kõveraks, misjärel tuli kett pidevalt maha. Seega pidin edaspidi sõitma keskmise hammasrattaga.
Kuid see, mis toimus Indrekuga peale KP22, oli üsna karm. Täpselt kirjeldama ei hakka, kuid kõik lõppes õnneks hästi - Mercedes takso jäi terveks, ratas ja Indrek samuti. Lühidalt - kukerpall keset teed peatunud auto esitiiva suunas, kus ratta ja auto kokkupõrke asemel võttis löögi enda peale Indrek oma rindkere ja näoga.
Foto: Aldis Toome
Planeeringu esimene osa sarnanes meil võitjate (Lauri Malsroosi Hawaii) omaga ja punktid tulid kätte kiirelt ning lihtsalt. Alguses sisering Kose elurajoonis, seejärel (kogemata valest kohast) Maarjamäe lossi tagant üles paeplatoole. Kuid hea plaan hakkas lagunema peale Pirita jõe ületamist. Puudus ettekujutus allesjäänud ajaressursist (2h), oli isegi mõte, et jõuame võtta kõik punktid. Parajad edasi-tagasi haagid tegime punktidega 49, 42 ja 33, lõpus jõudsime Maardu Fosforiidi tööstusterritooriumile kõige idapoolsemasse punkti 55, kus olime Indrekuga Linnarogaini ajal juba käinud.
Esimene takistus tuli sõidul KP37-sse, läbipääs oli suletud. Kuna hakkas juba kiireks minema, siis seda enam põhja poolt võtma ei läinud. KP56 juures, kus oli jäänud 40 min, kohtasin 3M-i: Marjet, Matit ja Maidot. Mulle tundus, et nad võivad ajahätta jääda (lõpus hilinesidki 15 min).
Teel KP57 juurde sain teada, et sellel Xdreamil on punktid erinevate kaaludega... Ups. Õnneks olime kallimad ja kaugemad ära võtnud, vaid KP59 Pirita jõe kaldal tegi murelikuks. Sinna me lõpuks ei jõudnudki, aeg kadus halastamatult. Kaks korda üritasime läheneda Kloostimetsas KP21-le, teisel korral sõitsime suure tee pealt isegi tagasi, kuid ikkagi tulutult.
Foto: Aldis Toome
Hilinemisega riskides käisime võtmas Pirita kloostrivaremetes asuva punkti 34. Sama palju ka hilinesime finišisse. Lõpus jäid võtmata mitmed lihtsad punktid - 32, 28 ja 36.
Läbisime 56,4 km, saime 108 punkti ja 26.koha. Päevaga rahul, mis sellest, et asi kiskus Bike Xdreamiks. Kaardilugemist oli omajagu, sest rattaga on see harjumatu tegevus. Saime koostöös hakkama, ehkki II poole planeeringu osas jäi hing kriipima.
Mõistan neid, kes täna Viljandi järvele VII Mulgi uisumaratonile läksid, mõistan ka neid, kes Tondiraba jäähallis 250 m-sel ringil maratoni jooksid. Isegi oleks teinud. Kuid samas on neist natuke kahju ka, sest võimalust seikluslikult 3-4h uisutada Maardu järvel ja fosforiidikarjääride tranšeedes ei teki igal aastal. Orienteerumiskaart avab ruumi ja kontrollpunktid lisavad seiklust.
Aga mis seal ikka, kõigil vist pole seiklusgeeni ning konservatiivsus, ettevaatlikkus ja oskuste/varustuse puudumine ei anna võimalust end igal pool "vabana tunda". Olen tõesti õnnelik, et lapsepõlves sai tegeldud paljude spordialadega (va tennis) ja nüüd, vanemas eas, saab omandatud oskusi vaid nautida.
4-tunnise Jäärogaini tegemine Maardu ümbruse veekogudel oli ideaalne lahendus - esiteks, linnale lähedal ja, teiseks, piisavalt seikluslik. Korraldajad Silver ja Timmo ACE Adventure tiimist ja nende abilised olid ise kõik veekogud läbi sõitnud ning ohtlikematesse kohtadesse kilelindid ette pannud. Isegi minul ei tekkinud kordagi tahtmist ega võimalust ujumist korrata. Jääaugus uiskudega suplemine käib nüüd vist elu lõpuni kaasas, täna mainis seda vähemalt 5-6 inimest :) Tegelikult tunnen end uiskudel mugavalt ja naudin täiega hea jää peal sõitmist.
