Sunday, October 23, 2016

Libahundi Jälg Kallaveres

Kui meenutan eilset Libahunti, siis lähevad mõtted heale M55 konkurendile Antsule. Kuidas ta seis peale ränka rattaga kukkumist on? Läheks kõik ikka hästi. Ootame, loodame.

Tulemusest pole ilus kirjutada, mitmed tugevad tiimid aitasid pikka aega kannatanut, sest kiirabi saabumiseni läks üle 40 minuti. Hea, et Alar Abram ehk Doktor kohe lähedal oli, meie konkurentide Heidi ja Sassi võistlus lõppes ka seal.

Libahundi tiim oli aga jälle väga tubli, ikka imestan, et nad viitsivad jännata nende lisaülesannetega. Meie jaoks osutus slackline ületamatuks takistuseks. Läksin ise üles, kuid tasakaalu hoida oli väga raske. Ei tahtnud ka liiga tugevasti suruda tugipuule, mida Marje alt üleval hoidis. Lühidalt: kukkusin alla ja rohkem proovima ei läinud ning 5 punkti jäi saamata. Piinlik, arvestades eriti seda, et poeg tõmbas kunagi spetsiaalselt släkilindi Keilas üles ja kutsus harjutama. Kuid vana karu ei viitsinud enam uusi trikke õppida.

Jooksime Marjega ja tegime hea plaani. Alguses oli küll üks kohutav mülkaetapp (väljumisel punktist 48), kus olime koos Manni - Eleri ning Arthur - Martiniga, kuid hiljem said jalad märjaks vaid 37 ja 55 vahelises võsas. Tõsi, ka lõpuosas läbitud etapp 52-25 polnud kõige meeldivam.

Olin ise parajalt uimane ja hajevil, mingil hetkel valutasid pahkluud ja liikumine tundus üsna ebameeldiv. Nädalane haigusevimm istus sees, ehkki eelmisel pühapäeval tundsin end lausa nii hästi, et mõtted liikusid mõne maratoni läbimisele. Marje oli aktiivne, jaksas kenasti kuni lõpuni. Pidevalt meenusid varasemate ürituste kohad ja tegevused, seda nii pimedas (Näärilaks 2013) kui päeval (Xdream 2014). Paar viga tegime, ebamäärane ja pidetu etapp 41-60 ei viinud kahjuks punkti vaid sellest paarsada meetrit mööda. Rumal taktikaline viga oli KP31 ärajätmine Maardu Pilpakülas, mis tekkis 1980ndate aastate keskel, kui elanikele renditi 10 aastaks aiamaid. Olime etapi 83-67 lahendamisega läbi KP26 nii hõivatud, et KP31 ei tulnud mõttessegi.

Lõpus jooksime Hashhouse'ist (KP85) keskuse poole mööda asfalti. Meile oli poolest tunnist ilmselgelt vähe, et minna veel KP64 poole, sest klindialuse tasandiku mets oli eeldatavasti parajalt rõve. Mati ja Maido tegid seda, kuid nad startisid KP85-st 6-7 min varem. Üllatuseks jäid ainult 1 minuti hiljaks.

Läbisime 40 km.

Pilt on võetud SIIT (FaceBook)

Tulemused
GPS-träkid

2 comments:

Arne said...

Ülgase, Kroodi ja Lastekangru rattarajad on Tallinna ümbruse kõige tehnilisemad. "Mõrvari emal", kus Ants kukkus, on võistluste ajal kolme allanoolega märk ees, ehk et kõige ohtlikumat sorti laskumine. Seal kukuvad ka väga heade tehniliste oskustega sõitjad. Ise kukkusin end kunagi Lastekangrul väga katki ja selliseid laskumisi rangelt jalutan. Antsule paranemist.

Priit Ö said...

Mets etappidel 25 - 64 - 46 oli enamuses OK, minnes 46-e ringi mööda teed. Raiesmik oli kõige raskemini läbitav. Suured kivid ise väga kaugelt meie suunalt ei paistnud.

Rattaga seiklusraja korraldaja poolne turvamine on pea võimatu - kunagi ei tea, kuhu võistlejad satuvad. Nägin seda nõlva, ausalt poleks julgenud alla sõita. Vigastus pidi raske olema, hoian pöidlaid, et Ants paraneks.