laupäev, 8. november 2014

Poisid

Selle aasta TAOK rogainilt sõitsime tagasi läbi Elva. Kuna satun sellesse väikelinna harva, siis meenus üks seik lapsepõlvest, mille nii abikaasale (ilmselt mitmendat korda) kui Sulevile rääkisin. Sulev on lapsepõlvesõber Väikese kaare tänavalt (ühe peategelase Agu kõrvalmajast), kuid seda lugu polnud enne kuulnud. Elvat olen blogis põgusalt meenutanud ka varem.

Tartu 5.Keskkoolis (praegu Tamme Gümnaasium), mille juubel leiab aset järgmisel nädalavahetusel, korraldati 1969.aastal 2. klassi ekskursioon Elvasse. Hommikul kogunesid nelja paralleelklassi lapsed (kokku ca 130) Tartu raudteejaama, et koos õpetajatega sõita "kapsaussi" rongiga sihtkohta. Mida Elvas plaaniti vaadata või kuhu minna, ei mäleta. Kuid sellest päevast, mis kujunes kolmele poisile väga muretuks ja mitmele õpetajale väga murelikuks, on meeles järgmised mälupildid:

1. Lamame kolmekesi koos klassivend Jüri Susi ja naabripoisist sõbra Agu Milleriga Vapramäe peatuses, väikese valli taga, ja ootame, millal "kapsauss" liikuma hakkab. Oleme kolmekesi rongilt maha hüpanud. Pead ei julge hästi tõsta, äkki mõni õpetaja rongi aknast näeb. Praegu ei mäleta, kes põgenemise mõttega välja tuli, kuid otsuse tegime kiirelt ja rongilt saime minema märkamatult.

2. Peedu tammi ületamine Elva jõel.
Piki raudteed me edasi ei läinud, vaid hoidsime jõe lähedale. Niipalju oli vist 8-aastastel poistel aimu, et Elva jõge käsipuuna kasutades peaks kunagi ka Elvasse jõudma. Väga palju aega ei läinudki, vähemalt tundus nii. Aega oli lõputult palju, nii palju, et sellist mõistet nagu "aeg" polnudki. Olime valinud vabaduse, seikluse, kõik tundus hirmus põnev ja lõbus.

3. Verevi järv.
Jällegi on võimatu meenutada, kui kaua me järve ääres olime või mitu korda ujumas käisime. Ilm oli päikeseline ja soe, linnukestel muret polnud. Järve ääres oli jäätiseputka ja seda külastasime sageli. Arvestades, et Agu sõi selle aja jooksul ära 14 munajäätist (see arv on täpselt meeles), veetsime järve ääres kindlasti tunde. Mina üle 8 jäätise süüa ei suutnud.

4. Tagasisõidul Tartusse.
Agu ja Jüri kõõluvad aknal, pea ülemisest vahest väljas, juuksed tuule käes lehvimas. Tuul on tugev, sest rong sõidab kiirelt. Agu tahtis vaadata, kuidas pilet tuule käes lehvib, Jüri samuti. Möödus hetk ja üks pilet lendas minema. Veel paar sekundit ja teinegi pilet lendas minema. Nalja kui palju.
Möödusid veel mõned sekundid, kui vagunisse astus piletikontroll. Poistel olid pead ja käed veel aknast väljas, suud naerul. Nüüd oli vaja rääkida, mis juhtus ja tõestada, kuidas juhtus. Mina näitasin kontrollile oma piletit ja üritasin teda veenda, et me kõik ostsime ühtemoodi piletid. Aga vot, just hetk tagasi läks natuke pahasti... Vana jäi uskuma.

5. Liivahunnik raudteerööbaste vahel, raudteejaama lähedal asuva rongidepoo kõrval.
Otsetee koju viis üle paljude raudteerööbaste. Kahjuks või õnneks jäi tee peale suur liivahunnik, kuhu unustasime end tundideks mängima. Aeg möödus märkamatult ja hakkas kergelt hämarduma.

"Poisid, me peame vist koju minema?" ütles üks meist. Kolme väikemehe pilgud kohtusid. Need pilgud polnud ühtäkki enam nii lõbusad ja muretud nagu enne.

Mida lähemale me kodudele jõudsime, seda painavamaks enesetunne läks. Aimasime halba, mõistsime, et olime midagi väga valesti teinud ja suur pahandus on tulemas.

Jüri kodu oli natuke kaugemal, tema läks edasi. Kusagilt saime teada, et Agu kodus on õpetajad ees. Mina igatahes ei julgenud kohe koju minna, peitsin end kõigepealt puukuuri. Passisin seal mingi aja, kuni jõudis tasakesi kohale, et põgenemisega seda probleemi ei lahenda. Kõht oli ka tühi. Läksin koju.

Õnneks polnud vanemaid kodus, 7 aastat vanem õde muidugi karistama ei hakanud.

Mis Agust ja Jürist sellel õhtul sai, ei tea. Kuid Agu on hea sõber siiani (pildil koos, kunagi keskkooli ajal joonistasin), Jüri läks peale põhikooli teise kooli ja hilisemat sidet pole olnud.

Kui Agu tolleaegne klassijuhataja õp. Tenn järgmisel nädalavahetusel kooli kokkutulekule tuleb, siis meenutab ta kindlasti ka seda juhtumit. Nii oli see 10 aastat tagasi, nii oli ka 5 aastat tagasi, ehkki õpetaja on päris kõrges vanuses.
(Jüri on pildil paremal, foto internetist)

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Hästi joonistatud!

Raivo

eduardp ütles ...

Naljakas, et see sündmus on kõigil osapooltel väga hästi meeles, isegi minu 90-aastasel klassijuhatajal Linda Lotamõisal. Jüri täpsustas oma kirjas loo detaile, hämmastav, et detailid veel nii hästi meeles on. Panen kirja siia.
NB! Lugu juhtus 45 aastat tagasi!


Tere Etka , no tore kuulda , et ka Sinul on see sündmus nii eredalt meeles püsinud. Olen seda lugu ikka meenutanud ja rääkinud nii oma neljale pojale ja viimane kord meenutasime meie seiklust õp. Lotamõisa 90 aasta sünnipäeval.

Ka õpetajal on see lugu eredalt meeles - muidugi õpetaja vaatevinklist tunnetatuna:(

Lisan siis täienduseks - meie seikluse motiveerivaks jõuks oli meie vabaduse piiramine. Nimelt pidime loodusmatkal e. maastikul liikuma kätest kinni ja mängima titeka mänge. Meile see ei sobinud ja kullimängides eraldusime ning lipsasimegi v a b a d u s s e.

Mäletan, et esialgu tahtsime lihtsalt luurata, aga siis otsustasime enne teisi jõuda Elvasse, järve äärde ja seejärel märkamatult teistega seguneda. Matkasime siis nutikalt mööda raudteed Peedu - Elva suunal ja enne Elvat oli pisut kõhekas - kas eespool paistev tööstushoone on ikka Elva - või hoopis Tartu või ... kus me oleme?... Kui tuli autoülesõidukoht ja silt - ikka Elva :)

Aksi 15 ärasöödud jäätis tegi tast tõelise "kangelase" sinu 9 ja minu 5 jäätiste kõrval.

Lisaks läksime veel ujuma ka ja seda kuskil 1.mai paiku :)

Järgmine plaan oli teistega rongis märkamatult ühineda - aga tegime valearvestuse ja nägime liikuva rongi saba:)

Rongis juhtunud - et kes suudab piletit tuule käes hoida ja hetkega "jäneseks" saada, oli põnevhirmutav kogemus :)

Päris umbes me siiski ka ei rännanud. Vapramäe - Peedu - Elva olid mul juba siis tuttavad kohad, käisin seal talviti suusatamas ja Peedul oli sugulaste suvila. Ka olin ma Tartu - Sangaste vahel tihti rongiga vanaemal-vanaisal külas käinud.

Seega - ikka see magus v a b a d u s ja p o i s t e seiklus.

Andku õpsid meile a n d e k s .

eduardp ütles ...

Siimu lugu Facebookis: 8-aastaselt Valgemetsa pioneerilaagrist koju Pääskülla... (SIIN)