Seekordset Winter Xdreami ülesannet, 40 Eestimaa kõrgema tipu võtmist 6h jooksul, sai läbi mängida juba kodus. Geoinformaatikute hulgas liikus mitmeid kuid tagasi prof Tõnu Oja analüüs Eestimaa kõrgematest tippudest, mis sai pressis suure tähelepanu osaliseks just Suure Munamäe kõrguse osas. Tõnu kasutas Maa-ameti 5m kõrgusrastrit ja eraldas selle pealt välja 50 mäge. See fail oli veebist allalaetav.
Võistkond oli meil aga eksperimentaalne. Kutsusin esmakordselt tiimi ultrajooksja Mari Boikovi, kelle jooksuvõimes polnud mingit kahtlust, kuid suureks küsimärgiks oli tema rattasõit. Tavaliselt pole ratas jooksjate tugevaim külg. Oti (Viirmanni) pärast suurt ei muretsenud, tema on mitmekülgne spordimees.
Niisiis panime stardist Munamäe poole, kuid sattusime hoopis KP28 poole suunduvale teele. See oli suur viga, siiski veel parandatav. Võtsime jooksuga kõik Suure Munamäe piirkonna punktid ära ja edasi suundusime lõuna poole viivale musta joonega teele. See oli aga meie jaoks väga aeglane variant. Kuigi tee oli libe, sai auto rattajälgedes siiski küllaltki hästi sõita. Kuid selleks oli vaja rattasõidu kogemust ja julgust. Julgus aga, teadagi, tuleb kogemusega. Ühesõnaga, Mari jäi seal hätta, oli üliettevaatlik, sest kõige vähem tahtis ta end kukkumisega vigastada. Ja õigesti tegi. Mäest üles sõitis kohati kiiremini kui mäest alla.
Nüüd jõudsime Haanja alevikku ja läksime kõigepealt Vällamäe suurele jooksuringile. Peale seda jäi natuke aega üle ja võtsime tee äärest ka KP38. Viimase rattavea tõttu jäi meil ilmselt võtmata üks punkt, KP33, lisaülesandesse kaardi kirdeosas poleks nagunii enam jõudnud.
Seetõttu oli ka minul hea andmestik olemas ja tegin üsnagi täpse analüüsi, mille järeldus oli selge: ilma rattata pole seekord mõistlik rajale minna. Sest sõita tuli peamiselt mööda teid, punktipesad asusid üksteisest sobivas kauguses ratta (kaardil kollane joon) ja jooksu (roheline) kombineerimiseks. Eeliseks oli ka lumetu talv, kuid etteruttavalt olgu öeldud, et Haanjas oli maapind üsna valge ja väiksemad teed kõik lumepudrused ning jäised. Eelanalüüsil sain jooksuks 35km, segavariandil 28km ratast + 20km jooksu. Tagasihoidlike liikumiskiiruste arvestus näitas, et 6-tunniga oli võimalik kõik punktid ära võtta.
Niisiis oli plaan eelnevalt üsna selge ja enam-vähem nii ka selle teostasime. Kuid mõnede agade, vigade ja ootamatute probleemidega.
Kõigepealt tegin stardis kaks plaani, milles teise viskasin vahetult enne starti välja. Kahjuks osutus just see teine meie tiimi jaoks ideaalseks võimaluseks oma võimeid välja käia. See plaan nägi ette ratta ja jooksuga liikuda põhja- ja idaosa kaudu kagunurka Plaanile, kus oli varustusala ja kuhu sai rattad maha jätta. Nii ka võitjatiim Duncan tegi. Selle võimaluse kohta andis kaudse vihje ka korraldaja, mainides eelinfos, et parim variant võib olla selline, millist pole varem kasutatud (mis muud sellest lausest ikka oskad välja lugeda).
Kuid ma ei saa siiani aru, miks otsustasin kõigepealt Munamäele tormata. Ilmselt paar pikka etappi kaardi lõunaosas hirmutasid jooksuvariandi ära. Tagantjärgi hinnates olid need täiesti tühised etapid, eriti võrreldes sellega, kui aeglaselt me rattaga liikusime. Kuid seda saime teada alles hiljem, rajal olles.
(NB! Kaardi alumine osa on skaneerimisel välja jäänud ja kaarti näeb suuremalt, kui see parema hiireklahviga eraldi aknas avada)
Niisiis panime stardist Munamäe poole, kuid sattusime hoopis KP28 poole suunduvale teele. See oli suur viga, siiski veel parandatav. Võtsime jooksuga kõik Suure Munamäe piirkonna punktid ära ja edasi suundusime lõuna poole viivale musta joonega teele. See oli aga meie jaoks väga aeglane variant. Kuigi tee oli libe, sai auto rattajälgedes siiski küllaltki hästi sõita. Kuid selleks oli vaja rattasõidu kogemust ja julgust. Julgus aga, teadagi, tuleb kogemusega. Ühesõnaga, Mari jäi seal hätta, oli üliettevaatlik, sest kõige vähem tahtis ta end kukkumisega vigastada. Ja õigesti tegi. Mäest üles sõitis kohati kiiremini kui mäest alla.
Plaanil oli veel lootust ära võtta kõik punktid, kuid selleks pidime kiiresti sõitma pärituules mööda asfalteed põhja. Selle plaani rikkus osaliselt ära minu suur viga, kus peale KP39-t ei fikseerinud ära parempööret Purka poole ning ootamatult leidsime end jälle Plaksil. See oli siis kolmas suurem viga, millest esimene ja kõige suurem oli muidugi valesti valitud strateegia stardis.
Teenisime ära lumeilvese diplomid (20 kõrgemat mäge), kuid lumeahmi tiitel (40) jäi seekord saavutamata. Saime 42-st võimalikust 39 punkti (38 mäge) ja vargsi loodetud pjedestaalikohast parajalt kaugele. Vähemalt 4 segavõistkonda kogusid maksimumpunktid, kellest parim oli jooksutiim koosseisus Atonen-Terno-Lehtla. Vihaselt panid, kusjuures Reigo oli T-särgis!
Oli tore päev toredate kaaslastega, boonuseks veel viimasel tunnil väljatulnud päike.
6 kommentaari:
Oleksite kõvade jooksjatena teinud ilma ratasteta tublisti parema tulemuse!
Ei noh, kui ma oleksin eile olnud sama tark kui mu naine täna, siis...
Hämmastav, et kui kohe peale võistlust Plaanile rataste järgi läksime (enamus ei olnud selleks ajaks veel lõpetanud) olid seal koos meiega ainult 3 tiimi rattad (ja lumel ei olnud ka rattajälgi rohkem)! Huvitav, et keegi seda varianti (minu arust parimat varianti) läbi ei hammustanud. Seda sai ju ka kodus ette mõelda.
Meil tuli koos rattaga reaalselt läbitud 38 km ja natuke peale.
Üks komplekt kuulus Sandberg Reisidele, üks Ilmäraeksimatudele. Mõlemad lõpetasid protokolli esimeses otsas.
Oi-oi, mu süda läks veel kurvemaks, sest see võiduvariant oli mul ju vahetult enne starti laua peal. Ja eriti hästi sobis see meie tiimile, rattasõit jäi ainult asfaldile.
Kui ma su uut tiimikoosseisu nägin siis pidasin teid võistluseelses riskianalüüsis tegelikult üheks põhikonkurendiks.
Aga peale seda kui ma rajal nägin kuidas sa oma väikest ultrajooksutüdrukut sundisid lumes ja võsas rasket ratast tassima ilmus mu suunurka muie, mis ei tahtnud sealt tükk aega lahkuda ;)
Postita kommentaar