laupäev, 23. november 2013

Spordivaba aeg

Jällegi on olnud blogimisega pikem paus. Hoolimata vahepeal võetud nädalasest puhkusest ei jõudnud ikkagi oma poolikute tööde ja lubadustega hakkama saada ja nii jäid ka sissekanded tahaplaanile.

Pildil: Hommik Keilas. Peale seda sadas muidugi päev otsa vihma.

Üheks põhjuseks oli kindlasti ka asjaolu, et pole viimasel ajal peaaegu üldse sporti teinud, rääkimata mingitest võistlustest. Ja sporti ei saa teha veel nädalaid.

Nimelt vabastati mind eile ühest kruusakoormast, mis tekitas kõhus aeg-ajalt probleeme ja kevadel lausa suuri valusid. Geoloogi asi, kividest ei saa üle ega ümber. Ja seda ka tööelus, kus kahe nädala pärast tuleb jälle siseneda geoloogia ja maavarade teemasse, seda siis peale 16-aastast eemalolekut. Tuleb suur väljakutse suures ettevõttes.

Parafraseerides Hemingway´d, et igas sadamas võib leida ühe eestlase, siis igas haiglas võid samuti kohata mõnd orienteerujast arsti. Nii ka eile, kui kõhupimeduses orienteerumiseks näitas valgust üks neist. Mina sellel ajal muidugi magasin.

Täna-homme on EOLi üldkogu, kus jääb siis seekord käimata. Kahju, sest hommikul oli rogainiteemaline koolitus (vennad Eensaared ja Lauri Leppik), peale seda huvitavad ülevaated aasta tegemistest ja tulevastest plaanidest ning õhtune pidulik koosviibimine, kus jagatakse hulgaliselt tunnustust ja auhindu parimatele. Jääb osalemata ka homsel üldkogu istungil, kus valitakse uue juhatuse liikmed ja järgmine EOLi president. Meie ainuke presidendkandidaat on viimastel päevadel olnud ajakirjanduse turmtule all ja seda mitte positiivsest küljest. Aga ta on olnud julge oma seisukohti välja ütlema (näit Jüri Üdi klubis) ja see väärib tunnustamist.
Kuid EOLil on tulemas huvitavad ajad.

Pole ammu nii palju teatris käinud kui novembrikuus. Vaatasime kolme Linnateatri etendust, kahjuks jäi suur elamus saamata.

Hamlet (P.Võigemast) - see oli suur pettumus. Liiga hüsteeriline, kohati sisutühjade ja pikkade dialoogide ning monoloogidega (hauakaevaja stseen), teise osa keskel oleks tahtnud lausa ära minna. Mäletan 10 aasta tagust Nüganeni lavastust Matvere ja Teetammega, see oli võimas.

Kassirabal (M.Kalmet) - täitsa hea etendus, paras iiri draama, sünge lõpuga, kuid jättis emotsionaalselt külmaks. Tahaks aga katarsist, vähemalt elamust.

Utoopia rannik I (P.Pedajas) - oh jah, ma ei tea, kas ikka peab etenduse 3,5-tunniseks venitama. Hästi mängitud, huvitavalt tehtud, kuid Stopparti tekst 1833-1845 aasta vene noortest vabamõtlejatest ei toitnud eriti.  

Elamus tuli aga Mandariinidest, nagu enamusel selle filmi vaatajail.



7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Sapikivid? Saan aru, et juba jalul ja taastumas? Igal juhul nüüd on nendega ühel pool ja vaeva selle võtta vähem.
No ja teatri osas olen sinuga ühel meelel, Hamlet ajas haigutama, sama Utoopia rannikuga. Aga Kassirabale hakkame just pileteid püüdma, lootsin et on hea tükk...kuid nüüd lõid kahtluse hinge
Viivi

eduardp ütles ...

Kassirabal tasub küll vaadata. Suurepärane osa jälle Külli Teetammelt (Kassnaine). Kuid seegi etendus võiks olla natukene lühem.

Anonüümne ütles ...

Head paranemist ja anna taastumiseks aega, alusta tasa ja targu!
TL

Anonüümne ütles ...

Linnateatrist soovitaks vaadata "Hecuba pärast" ja "Lantimiskunstnikud" - mõlemates sai pisarateni naerda.
Draamateatrist "Kõik on täis", "Saatuse heidikute kuu" ja Ita Everi etendustes ei ole ka pettuma pidanud.

K.

Anonüümne ütles ...

Maavarad, suur ettevõte ... EE?
RR

eduardp ütles ...

Jah, RR, EE.

"Hecuba pärast" oli tõesti hea, teisi pole näinud.

Anonüümne ütles ...

Nu varsti kolleegid siis;)
RR