Monday, October 7, 2019

XX TAOK rogain Vetlas

TAOK rogain on meie rogainide isa. Või ema, kellele mis meeldib. Ta oli esimene selletaoline Eestis, Andres Kääri poolt maaletoodud võistlusformaat ja juba algusest põnev ning rahvarohke. Sportlikus mõttes kõige prestiižikam kohalik rogain, mis oma pika traditsiooni ja hea korralduse tõttu on pea alati leidnud auväärse koha minu võistluskalendris.

Esimesed kaks rogaini, mis toimusid Mägede külas ja Voosel, läksid kuidagi märkamatult mööda. Alles Paunküla rogainiks 2002. aastal moodustasime Mati Preitofiga võistkonna. Esimest ja viimast korda rogainide ajaloos sadas hommikul maha ligi 10 cm-ne lumekiht. See tegi nalja, ehkki alguses oli päris külm. Mälestused sellest rogainist on eredalt meeles nagu ka kõikidest teistest. Iga kord, kui sõidan autoga Ardust mööda, meenub koht, kus Matiga maja tagant maanteed ületasime, siis kohe ka viga tegime ja kus 2 lõpukilomeetrit piki maantee serva jooksime ja kannatasime. Tasuks kohe absoluutarvestuses 4. koht, vaid 1 punkt puudu kolmandast (SIIN). Sama koha saime ka järgmisel Kolgaküla rogainil, võrdsete punktide juures kaotasime pronksi. HH40 võidud muidugi tulid ja neid kogunes ka hiljem omajagu.

Foto: Natalia Vinogradova-Gemperle, 2013
Marje Viirmanniga alustasin "koostööd" 2005. aastal Nõva 24h EMi rogainil. Kolmekesi saime rajale alles 10 aastat tagasi, so Oandu rogainil, mis läks meil täiesti aia taha. Sealtpeale olen jooksnud põhiliselt koos Marjega ning 2016 ja 2017. aastal edukalt ka koos Maido Kaljuriga. Kõik KEKRSK (Harju OK) klubikaaslased.

Vetla rogain 2019. Nüüd siis teist aastat järjest olin rajal jälle koos Marje ja Matiga.

Võistluseelne töönädal oli pingeline ja seisund haigeks jäämise piiril. Kurk reageeris valusalt igale ärritusele, ööl vastu laupäeva läks aga väga valusaks. Hommikul olid kahetised tunded - justkui tahaks väga minna, kuid kas tasub tervisega riskida. Perearst oleks kategooriliselt keelanud, kuid teadsin, et tugev füüsiline stress aitab organismil end kokku võtta ja haigusest jagu saada. Lootsin sellele. Keha ei olnud pingutuse jaoks nõrk.

Ilm oli karm, segu Paunküla lumest ja Sõõru külmast vihmast. Temperatuur 0 kraadi ümber. Lühidalt, parim ilm 8-tunniseks kurguraviks.

Nööri valmistas seekord ette Marje, 54 km planeeritud läbimist koefitsiendiga 1,3 (41 km linnulennult). Üsna alguses saime aru, et Kakerdaja raba ekskursioon jääb seekord ära, punktid olid liiga pikkade vahemaade järel ja lühendasid liiga palju mõõdunööri.

Minu ettepanekul võtsime ära ka mõned 3-punktised teravnurgad ja tegime raske otsuse minna läbi kraavitatud raba, mis hiljem osutus vesiseks-lumiseks heinamaaks. Marje oli küll kõvasti vastu, kuid see oli ainuke võimalus ülejäänud plaan edukalt kokku siduda. Tegime oma rajast ilusa kujundi, mille Tarvo Jõeste ära illustreeris.

Olen väga tänulik peakorraldaja Lauri Leppikule, kes on meile alati GPS-träkkeri kandmiseks andnud. See kohustab ja isegi motiveerib. Lihtsam on teha võistlusjärgset ülevaadet. Nagu ikka, kandsin GPSi mina. Reeglina jooksen ees, Mati kõige taga. Põhimureks oli, et kas Mati jaksab peale 5. tundi veel joosta. Õnneks oli ilm külm ja etteruttavalt võib öelda, et jaksas, isegi väga hästi, ehkki vahepeal oli ka raskemaid hetki. Vedamiskumm jäigi seekord kasutamata.

Üldse oli üks imelik rogain. Varbad külmetasid hullumoodi lumelörtsisel heinamaal joostes, tavaliselt jooksmise ajal nad ei külmeta. Panin esimest korda TAOKile selga suusapluusi, ehkki kartsin, et hakkab liiga palav. Hoopis vastupidi, pidin ka kileka külma tõttu paari tunni pärast selga ajama. Riided olid vihmast ja puudelt langenud märjast lumest niisked, ilm mõne üksiku plusskraadi juures, sealjuures päikese all. Näpud külmetasid märgades rattakinnastes kõvasti. Samas mõjus see külm meile hästi. Mati tundis end erksana, minul ei tekkinud krampe. Jõin kogu 8h rogaini ajal vaid 300g spordijooki, kuid käisin 6 korda põit kergendamas. Marje, kes muidu on üsna külmakartlik, oli end kenasti riietega varustanud ja ei külmetanud märkimisväärselt.

TAOKi rogain on üks õige rogain ka seetõttu, et siin ei ole jalgrattaid. Viimased teevad punktikohad lihtsaks ja igavaks. TAOKi rogainis peab aga orienteeruma ja võib-olla sellepärast meil siin ka hästi läheb. Lisaks saab enne starti pikalt rada planeerida, välistades juhuslikkuse. Sellega tahan öelda, et rajameistrid - karkudega Lauri Leppik ja Raivo Pellja tegid huvitava raja. Ehkki 23 tundus olema täiesti mõttetu punkt - ühelt poolt jõega piiratud, teiselt poolt jälle liiga kaugel teistest punktidest, leidus ikka neid, kes sinna läksid.

Raja läbimisest ka natuke.

Läksime kõigepealt lõunasse, kus kõige rohkem kaotasime läbitavuse tõttu aega etapil 44-59. Ka sügavate ja laiade veekraavide ületamine 42 ja 27 vahel võttis aega, kuid taganeda polnud enam kuhugi. Enne 59 otsisime paremat läbipääsu, kaotasime kontrolli täpse asukoha üle, kuid saime siiski ilusti õigesse kohta.

Etapil 35-40 hakkas tee peal rahet sadama. Marje pani goreka selga ja vajutas tuimalt kõige ees. Lülitasin ka automaatkäigu sisse, kuniks märkasin, et paremale poole jäi tiik. Oi kurask, olime jõe koolmekohast mööda pannud. Edasi suundusime punkti 48, Marje jälle kõige ees, mina taga lõikamisvariante kaalumas, sest olime pool tundi plaanist maas.

Ühel hetkel olime kusagil. Vasakult tulema pidanud rada ei näinud keegi, mina isegi ei vaadanud sinnapoole. Pöörasime itta ja kõrge nõlva lähedal oli õnneks loha. Punkti piirkonnas oli palju segaduses võistkondi, kes kõik otsisid KPd valest kohast. Mati oli otsusekindel, suundus võsa vahele lõunasse ja üllatuseks ei lõppenudki seal kõrgendik. Kõrgeima künka otsast punkti leidsimegi. Hea sooritus keerulises olukorras.

KP51 oli kahtlane, kuid saime sellele üsna kenasti peale. Ma ei saa aga tagantjärgi aru, miks me peale punktivõttu tagasi kõrge oosi otsa ronisime, et siis jälle alla ronida. Lääne poolt läks rada ja sinna oli vaja kohe minna.

Kaardi põhjapoolses osas hakkas soe! Tõsi, lõpuni jäid veel mõned tunnid. Märkimisväärseid vigu, millega lugejaskonda rõõmustada, me seekord ei teinud. Kuid et väga igav ei hakkaks, siis ometigi tekkis ärev moment lõpus KP55-ga. Etapil 58-55 mõõtsin KP22 võtmise võimalust ja liikusin jälle kõige taga, tegelemata orienteerumisega. Vaatasin, et KP22 juures peaks meil olema 26 min aega, et võtta veel ka KP20. Tundus, et see on kenasti tehtav.

Keerasime ühel hetkel metsa, hüppasime üle kraavi, Khalyapini võistkond meie ees. Uskusin, et kõik on kontrolli all. Marje vedas, Mati tema järel. Ühel hetkel tuli kõva loha ette ja hakkasime nagu verekoerad piki seda jälge ajama. Ja sattusime tagasi kraavi peale. Asukoht teadmata. Esialgu läksime valele poole, kuid sealt tuli üks võistkond vastu, kes polnud punkti kätte saanud. Pöörasime 180 kraadi tagasi, leidsime kraavide risti ja edasi läks asi lihtsalt. Loha oli juba ees.

Täpselt samuti käitusid lisaks meile (Spordilinn) ka lätlaste Easy ning esiotsa võistkonnad Õnnevalem ja Pikad. Ka teised tugevad võistkonnad olid trikke teinud.

Foto: Ivo Kraus
Kuid selle punkti "Epic Fail" peaauhinna saab seekord Eesti Maastiku Maraton koosseisus Silver Eensaar - Tauno Riibak. Nimelt nad ei leidnudki lõpuks punkti üles, lisaks jäid selle tõttu finišisse 3 min hiljaks ja kaotasid üldarvestuses esikoha (või 2. koha, lisatud hiljem), kukkudes viiendaks!

Kui jõudsime KP22, oli meil aega 26 min. Sobis, sest paar minutit olin oma arvestuses ka varusse jätnud. Finišisse jõudsimegi 2 min varem.

Läbisime ca 50km ja saime mitmeid auhinnalisi kohti:





Õhtul oli väike palavik 37,4°C, kuid kurk oli enam-vähem ja pühapäeva lõunaks oli enesetunne juba väga ok. Meele tegi veelgi paremaks Tänaku Wales'i ralli võit ning õhtul Kirdi MMi hõbemedal odaviskes.

Mida tahaks TAOKi kiituseks veel öelda, on auhinnad, mis on seal asjalikud ja ka maitsvad. Pildil oleva vorsti olen juba ära söönud, pool juustu samuti. Kiidan tegijaid.

Kahju oli vaid, et ei võtnud seekord fotoaparaati kaasa. Oli tõeliselt ilusaid ja põnevaid jõeületusi, päikese käes sätendavaid veepritsmeid ja auravaid kaaslasi, lund-rahet-vihma jpm.

Tulemused
GPS träkid

6 comments:

Neeme said...

59-ga teil siis ei vedanud lihtsalt. Piki kraave tulles (tegime etapi teistpidi) oli läbitavus seal väga hea.

Meil oli aga raskusi 51-ga. Ma ei näinud kaarti nii hästi, et üldse mingeid voose välja lugeda ja neid oli seal rohkem kui üks. Lõpuks käisime lageda nurgas end paika panemas ja sealt saime suuna ja sammudega kätte punkti :D

eduardp said...

59 juures hakkasime raiesmikku kartma, mis tundus eemalt üsna tihe. Tegelikult oli igal pool ühesugune. Ehk kaotasime ringiminekuga mõned minutid, kuid see oli tühine kadu.

Vahva ja ilus termin : "voosid". Vetla oose võikski hakata nimetama voosideks :=

Neeme said...

Vetla-Voose voosid 😉

Kaur said...

Matsimäe-Voose tegelikult.
Ilus sõna jah :)

Meie jamasime 61-ga. Tulime karjäärist veidi vales kohas välja, läksime vales kohas metsa ja leidsime nõutud künka... suuuure!!!... kuid ilma KP jaamata. Ja no ei loe 30k kaardilt seda reljeefi välja.

Kaur

Anonymous said...

Kaart oli 55 juures täpne (kraavide suund jms)?

eduardp said...

GPS-träkkide järgi tundub, et oli. Üks väike kuiv lisakraavike võis eksitada.