Põlva sprint – õhtune meeldiv linnajooks

Ehkki kaks päeva Koprakarika jookse oli seljataga, väsimust polnud. Ilm oli jätkuvalt päikeseline ja soe, sprindiks täitsa OK. Esmakordselt jooksin sprinti mitte M35 klassis, mistõttu ei osanud võrrelda konkurentide taset. Põhilisteks vastasteks olid Kaljur, Tali, Reha ja Rooni, nagu ka Koprakarika jooksudel. Tase oli seega M50 klassis kõva, põhilised tegijad kohal.
Stardikohaga justkui vedas, olin viimane. Kuid siiski päriselt mitte, sest kahele viimasele startijale (sh ka Paul Poopuule) ei jätkunud kaarte. Tuli oodata, kui korraldajad kõikide punktidega kaardil vajalikud punktid ühendasid. Startisin 6min ametlikust ajast hiljem.

Stardist hoidsin tempot natuke tagasi, et pea oleks selge ja kohe viga ei teeks. Esimese punkti teevalik osutus aga selle jooksu kõige tehnilisemaks ja siin pandi enamasti lõpukohad paika. Eriti kiirelt ja hästi sai selle punkti kätte Kaljur, 22sek minust kiiremini, teised kaotasid veel rohkem (näit Reha ca 1min). Maido jooksis osavalt mööda nõlva, ei läinud liiga alla ega takerdunud ka aianurkadesse.
Edasine jooks oli lihtne, kuid liiga kõvasti gaasi vajutada ei tahtnud. Poolel maal polnud pulss veel 155-st kõrgemale läinud, edasi tõusis. Arvasin, et korraliku ja veatu jooksuga peaksin võitma, kuid alahindasin Kaljurit.
Kahtlane koht oli etapil 10-11, kui esialgu kavatsesin pikast hoonest vasakult mööda joosta. Kuna hoone koosnes laiade läbipääsudega garaažide reast, vaatasin hoolikalt kaarti ja nägin hoone kontuuri ümber karvaseid katkendjooni. Ju siis oli lubatud ja panin otse. Sama oli teinud ka Tali, sest tema kaardil oleva punase joone ümber olid heledamad servad ja ta arvast, et punane joon katab läbipääsu ära (nagu see oli Koprakarika 1.päeva lõpus, kus Tali hävis 2min).
Lõpus suutsin suunaga siiski viga teha ja 10-15sek läks ka sinna kaduma.
Peale lõpetamist ei teinud konkurendid minust väljagi ja ei küsinud ka lõpuaega. Olin ju lootusetult hilja kohale jõudnud. Ise arvasin küll, et olen võitnud, kuid siiski jäin teiseks, 6sek kaotust Kaljurile.









Võitja lõpuspurt - jalad ei puuduta maad

Ümberjoonistatud kaart segadust ei tekitanud, rada oli lihtne ja mõnus. Suunajooksud on minu nõrgaks kohaks, oleks pidanud lõpus tempot kaotamata hoidma vasakule teekesele ja sealt punkti (nagu tegi Tali). Metsas suunajooksuga tempo langes ja viga tuli ka.
Keskmine pulss oli 155, mida oli sprindi jaoks natuke vähe. Agressiivsusest jäi puudu, M35
klassis oleksin vist teisiti jooksnud.

Tulemused