Mõtted enne starti:
- esimesed 10min hoida natuke tagasi, et takistuste ületamine oleks kontrolli all. Tuli arvestada ka palava ilmaga (27-28C), ehkki see sobis mulle.
- mitte kaotada parimale naisterahvale (seega Evelin Kärnerile)
- eelmise aasta järgi arvasin distantsi läbimiseks kuluvat ca 38-39min, viimase 10min jaoks peaks jätma jõudu
Start.
Alguses pandi muidugi hooga minema. Esimene "ring" oli lühike, põhiliselt joosti mööda loha ja põllul. Olin 15.kohal, kõige ees Sander Vaher. Esimesel veetakistusel üritasin vasakult mööda poolvertikaalset seina minna. Selle olin eelluurest nii otsustanud. Võistluse peakorraldaja Urmo Raiend väitis küll, et ei maksa proovida, pole võimalik. Kuid keelatud see polnud. Sellel veetakistusel õnnestus mööduda ca 4 võistlejast, lõpus lendasin küll alla vette, aga siis oli vesi juba madal. Filmiti ka.
Hoidsin kogu aega natuke tagasi, ikkagi 9km ja takistused. Pikalt joosti mööda palavat heinamaad, jooksumehed liikusid seal päris hästi. Aga kui tee läks ebatasaseks või metsa vahele, siis oli orienteerujatel pidu. Ühel kenal metsarajakesel, mida kirjeldati enne starti kui tihedat võsa, oli isegi üks puuoksake risti ees. Mingil kohal siiski komistasin ja kukkusin, püsti tõustes ei näinud rajatähiseid - linte. Seisatasin ja hõikasin ca 20m taga jooksvale vennale, et kus lindid on. Tema vastas, et jookse aga edasi. Jooksin, varsti tulid ka lindid.
Mingil hetkel möödus Timmo, ohoh! Selgus, et Timmo oli orienteerujana rajalt eksinud :)
Suhteliselt raja alguses nägin üht meest valesti jooksmas, tundus, et see oli Lauri. Kena tiim, mõtlesin (õnneks see polnud siiski Lauri).
Jõkke üritasin kaldalt hüpata nii kaugele kui võimalik, et rinnuni vees vähem sumada. Pidin peaaegu jala murdma, sest vett oli ca 20cm. Kohe selle järel oli okastraadi all mudas roomamine, kuid muda õieti polnud ja traat oli ka üsna kõrgel. Lihtne. Siis 6m pikkusesse plasttorusse, kus tugeva äratõukega sai pool maad mudase särgi peal libiseda. Veel mõned laudseinad, kus sai kasutada seina toestust äratõukeks ning siis veel uuesti veetakistus, teistpidi. Vett õnnestus jällegi suures osas vältida seina pidi joostes.
Pulss hakkas juba tõusma ja olemine võistluse jaoks oli väga hea. Olin üksi, ees ja taga parajad vahed. No nii, mõtlesin, nüüd läheb lõputirimiseks, aega jäi ca 6-7min.
Jooksin stardikohast mööda, kui kuulsin hõikeid, et olin valesse koridori läinud. Egas midagi, tagasi ja siis õigesse koridori. Võtsin kiiruse üles, kui öeldi, et ongi lõpp.
Mis, alla 32 minuti... Torisesin kommentaatori Margus Aderiga, et kas nii lühike oligi, et just tahtsin jooksma hakata :)
See oli justkui lõpetamata kopulatsioon, mõnus oli, aga purakas jäi sisse.
Tegelikult oli üritus väga vahva, mõnus koht, normaalne rahvarada, ei mingit sadismi. Vene saun oli ka suht normaalne, ainult pesemisel tekkisid järjekorrad (väljas üks külma veega voolik, sees üks jaheda veega dušš).
Auhinnad olid vägevad. Võitsime tiimide arvestuses paraja ülekaaluga, igaüks sai Salomoni komplekti, mis koosnes ilusast seljakotist ja vöökotist koos joogipudeliga. Lisaks ka 6-pakk Saku õlut. Veel anti heast materjalist "Kõva Mehe Jooksu" särk ja muud nänni. Samuti oli palju loosiauhindu, peaauhinnaks sauna- või dušinurk. Loosiga pole mul kunagi vedanud. Aga Arthur Raichmann sai küll midagi, kuid kuna ta kohal polnud, siis ei saanud ka.
Keskmine pulss tuli 162, 32min jaoks natuke vähe.
Võimalusel jookseks järgmisel aastal jälle. Loodetavasti on siis võistkonnad Orienteerujad 1, Orienteerujad 2, ... Orienteerujad 12.
5 kommentaari:
Arturi auhind on minu käes, mingi taskunuga :-)
Kusjuures ei saa mainimata jääda paar märkust minu eksimusest ja ka jooksust endast:
Nimelt 1,5 km peal jooksin 3.kohal (Sandri ja ühe teise tirijaga ei tahtnud kaasa minna ja olin väikese vahe sisse lasknud), tuli sild, mille alt veest pidi läbi minema ja seal oli ka üks raja kohtunik (enne silda), kes siis hõikas "silla alt läbi vee". Jooksingi alla ja nägin pikka tähistust diagonaalis, kahlasin läbi ja edasi. Metsateel joostes panin tähele, et kuidagi vaikne on, samuti oli raskusi lookleval teel lintide nägemisega. Mõtte käis läbi, et mingi jama on, kuid tagasi ei tahtnud ka pöörata. Jõudsin lagendikule, ühtegi linti ei näinud tähistusena, kuid keset lagendikku paistsid heinapallid ja midagi valget, järelikult lint! Jooksen pallide suunas, sealne rajakohtunik hüüab "rada läheb sealt" ning näitab käega 300m eemale lagendiku serva. Juba näen, kuidas rahvas risti läbi jookseb. Natukene pahasena torman läbi pika niitmata heina, kulutan küllaltki palju energiat põlvetõstele, et kõrges heinas edasi liikuda. Jõuan rahvarongi sisse ja hakkan vaikselt mõõduma. Mingi aja pärast saan kätte esimese naise, pärast seda paistab ka kaugelt Pukkoneni selg. Jooksen tujutult, kuna püüda ei ole midagi, samas rajalt ära ka ei taha tulla - esimene jooks pärast nädalast haigust ja trenn tuleb ju ka ära teha. Mõõdun Eduardist + siis veel mõned ja äkki tuleb finiš vastu. Kuidagi lühikene, pidi ju 9 km olema, suva, tehtud.
Natukene kahju on küllaltki kindlast kolmandast kohast. Eks need, kes varem jooksnud, juba teadsid eeldatavat trassi (nimelt silla alt tuli läbi joosta, kuid jääda samale poole jõge - seal aga sellekohane tähistus puuuds), kuid korraldajad võiksid sellegi poolest kindlasti kõiksugused sellised kahtlased kohad lintidega ära tähistada. Seekord siis mulle kogemused järgmiseks aastaks.
Muidu oli aga väga äge jooks ja kindlasti olen ka järgmine aasta kohal. Kusjuures päris hea mõte on moodustada "Orienteerujad 1", "Orienteerujad 2" jne. Maastik ja rada on meile sobilik!
Ma sattusin soojendusel selle silla juurde ja ei saanud ka esialgu aru, kuidas seal minema peab. Aga mitmed jooksjad seletasid asja ära ja võistluse ajal polnud probleemi.
Tähistus oli tegelikult olemas, et samale poole jõge jääda aga see oli raudtee all halvasti näha. Juhtub ka parimates peredes.
Lauri
Esimesel pildil on ühel mehel vähemalt ilus särk!
Postita kommentaar