pühapäev, 11. oktoober 2015

Bike Xdream Keilas

Selle aasta Bike Xdream oli kahtlemata üks oluline spordisündmus Keila linnas, ehkki tavaelanikule jääb see mõne korvpallilahingu, taipoksi matši, Keila poolmaratoni vmt võistluse  kõrval arusaamatuks alaks. Vaadata pole ka justkui midagi. Ometi oli osalejate ja korraldajate seas nii mõnigi maailmameister, rohkem või vähem tuntud Eesti rattaäss, Soome rattaorienteerumise tipptegijad. Kokku osales 140 võistkonda 420 liikmega.

Stardis oli põnevamaid hetki kaardi avamine, et näha, kuhu seekord rada viib. Korraldajad oskavad seda infot kenasti saladuses hoida, vaid üksikute fotode järgi võis aimata, kus võistlus toimub. Samas pole maastiku etteaimamine oluline, tulemused pannakse paika ikka vaid rajaplaneeringu ja tagajalgade tööga. Vigu tehti seekord omajagu, millest ei pääsenud ka ülekaalukalt võitnud soomlased. Xdreami ässad Aibast, Malsroos ja Pekk (Team Nike/SIS Go), tuntud kui tugevad rattamehed, üritasid seekord võitu ujumisega koju tuua (KP46), kahjuks pidi kahel korral kaelani vette läinud Erik tunnistama Vasalemma jõe üleolekut. Ilm oli üsnagi jahe, külma kurtsid päris paljud osalejad.

Ise läksin Vaude Bike Xdreamile ainuüksi juba seetõttu, et võistluskeskus asus kodust 150m kaugusel ja Keila lähiümbruse avastamiseks ning uute trenniteede leidmiseks oli see parim võimalus. Superboonuseks muidugi ka uus rattakaart. Eesmärgiks oli rahulikult kulgeda, sest trennitegemisega on praegu nii nagu on. Võimaliku krambiohu tõttu sõitsin kogu aeg jõudusäästvalt, äkilisi tõmblemisi vältides. Kaaslased olid samad, mis eelmisel aastal - Mati Preitof ja Raul Olesk (võistkond Lendoravake).

Esimesse punkti (KP44) panime siiski üsna kiiresti, sest tee oli kohalikuna selge. Paljudest ässadest, loomulikult ka Heiti Hallikma'st, saime ette, kuid esimesena loomulikult punkti ei jõudnud.

Ohtusse viival kruusateel hakkasid minu ratta pudelihoidja kruvid logisema, õnneks olid Matil kuuskandid kaasas ja viga sai parandatud.


Esimese vea tegime peale KP51, kus kaardil olevat otserada KP54 suunas ei näinud (seda õieti polnudki). Seal oli enamus tiime segaduses. Põhiliselt tänu Raulile saime vead parandatud ja segasemad etapid kenasti läbitud.

Kahjuks ei juhtunud sellel võistlusel midagi erilist, lollusi ei teinud, külma vette ei roninud. Krampe ka ei olnud. Kuna fotoaparaat oli kaasas, kulutasin  kitsa silla juures mitu minutit pildistamiseks.

Kes järjekorras seista ei tahtnud, sõitis rattaga läbi jõe.

Pulli sai KP46 juures, kus lai kraav oli kaardile trükitud musta jämeda joonena (GPS-träkkide aluskaardil oli kõik õige) ja enamus tiime sai seal edasi-tagasi sõitu teha.

Läänepoolne osa kaardist oli idapoolsest aeglasem, aeg kulus seal üsna ruttu. Ehkki tundus, et KP38 juures oli veel aega piisavalt, võttis läbimurre KP33-e omajagu aega (oodatust siiski vähem). Tahtsime kindlasti ära võtta ka ülejäänud 5 punkti Keila o-kaardilt, KP39 juba väikese riskiga. Kahjuks jäimegi finišisse paar minutit hiljaks, mistõttu kaotasime mitmeid kohti lõpuprotokollis. Kuid see polnudki oluline, kodumaastikul sai kihutada nii, et kaarti ei pidanudki lugema.

Läbisime 73km, saime 30. koha (ca 140 tiimi hulgas), jalutuskäiguks täiesti ok.

Tulemused
GPS-träkid

Alumine on Meelis Toomi pilt. Teised tema pildid on SIIN.

Ametlik video ka (YouTube-is)



Ei saa lisamata jätta ka ühe jahimeeste loo (sündmused toimusid KP55 ja 53 vahel):

Teeme lühikokkuvõtte laupäevasest jahilkäigust.

Meie võidukas meeskond koosseisus A, B ja C suutsid jahimeeste toel metsast välja tuua 2 põtra, kellest üks on nüüdseks Linnamäe lihatööstuse hellades kätes.

Päev oli põnev, sest samal ajal algas suur ratastel orienteerumisvõistlus. Nii jahi- kui ka rattaseltskonna marsruudid ühtusid. Hea, et meie enne metsa jõudsime. Kütiliin sai paika ja mõningase karge õhu, metsavaikuse ning hiliste sügislinnukeste jälgimise järel kostus metsast jälgi ajava koera heledat haukumist ja siis… kolm pauku …. Esimene põder oli käes! 

Aga hommik oli veel varajane ja jäime edasi oma positsioonidele, et äkki tuleb veel! Oodates hakkas veidi jahe, liikusime ringi ilma suurema lootuseta, aga loodus oli sel korral helde ja tuli veel teinegi põder. Samal ajal ilmusid põõsastest jalgratturid, andsime raadiosaatjatega häiret, et uued loomad laskeulatuses. Aga küll siis hakkas aga tulema! Ikka üksi, kaksi ja üldjuhul kolmeste puntidena. Kui aru said, et käimas on jaht, hakkasid paluma, et neid ei lastaks ning soovitasid tule konkurentide pihta avada. Sel korral neil vedas peale ühe piiga, kes rattaga põõsasse kinni jäi, ülejäänud pääsesid kaotusteta. Üks võõrkeelt (vene) rääkiv rattur sattus põõsastest sööstes meie auto peale ja pahandas: „Tšego stoiš na dorooge, blin!“ Aga tal oli nii kiire, et ei jõudnud temaga keskustellu astuda.

Kaks põtra tuli metsas ka puhtaks rookida ja meie põdra puhastamine jäi Tõnu teha (olime talle moraalseks toeks). Põtrade metsast välja toomine käis Ämaris baseeruva logistikapataljoni reipa laulu saatel. Üle metsa kajas: “Jää vabaks Eesti meri…“

2 kommentaari:

James the Fox ütles ...

Jahimeeste lugu pärineb kelle suust?
Jää vabaks Eesti meri oli meie rühma laul ;)
Ja tänu sellele põdrale, kes vastu perimeetri aeda olevat jooksnud, pidime me öösel 00.30-02.30 mööda metsa seda oletatavat põtra otsima, või muid kurje vaenlasi, kes meie alale võisid selle tagajärjel tungida.

Joosep Tammemäe

eduardp ütles ...

:)