Sunday, October 7, 2018

Suurepärane TA OK rogain Kurgjal

Marje kook
Üks uus piirkond jälle tuttavamaks saanud. Tõsi, eilse XIX TA OK rogainikaardi põhjapoolses osas toimusid Mädaral 2011. aastal Eesti meistrivõistlused öises orienteerumises, kus tiimikaaslane Mati Preitof võitis, ise jäin neljandaks. Öine mets tundus siis üsna ebameeldiv, vaid kõrgemad luited olid hästi joostavad. Sellise eelarvamusega läksime ka Kurgjale, ehkki sihivõrk, mis lihtsustas liikumist, oli üsna tihe, eriti kaardi lõunapoolses osas.

TA OK 8h rogainile olen läinud alati võistlema, erinevalt teistest lühematest Eesti rogainidest, mis sobivad ka pikemateks treeninguteks. Kuna planeerimiseks antav 1h on piisav võimetekohase planeeringu tegemiseks, siis ei saa selle teostamises peale enda kedagi süüdistada.

Seekord planeerisime rada TTÜ Särghaua õppekeskuses, mis asus kilomeetri kaugusel Kurgjast ja kus ööbisime seitsmekesi. Kuna üle Pärnu jõe sai ühest kohast üle 2 silla, siis oli juba eelnevalt selge, et tuleb teha 2 ringi, ühenduskohaks võistluskeskus. Selline jõetakistusega kaart lihtsustas küll planeerimist, kuid oma võimetele sobiva pikkusega raja väljamõtlemine sai siiski määravaks.

Meie planeerisime läbida 54 km, mis polnud küll võimatu (läbisime tegelikkuses 51,6 km), kuid linnulennulise koefitsiendiga 1,2 panime kõvasti puusse. Tegelikult oli meie jaoks sobiv koefitsient 1,3, mistõttu planeerisime raja tugevalt üle ning iga tunniga jäime miinusesse keskmiselt 6-7 minutit. Kuna soovisime peale põhjapoolset ringi võtta ära ka kaardi lõunaserva kallimad punktid, tuli alustada kärbete tegemisega juba varakult.


Kaardi kirdenurgas KP52 juures olime koos Sokid.ee-ga (Aivo Kaljumäe, Andra Puusepp)- konkurentidega MN40 klassist. Olime selleks ajaks neist 3 punkti rohkem kogunud. Sokid tegid esimese punktiga korraliku vea. Mentaalselt võistlesimegi põhiliselt nooremate veteranidega ehkki oli selge, et füüsiliselt pole meil midagi vastu panna jooksuässadele Erala-Talts (Dejavu) ega ka Loorits-Lembergile (Bad planning).

Esimese lõike tegime kaardi kirdeservas punktide 24 ja 48 väljajätmisega, millega korrigeerisime oma ajaplaani ca 20 min. Samas kaotasime palju aega etapil 21-38, kui läksime Loorits-Lembergi järel nurka lõikama. Kõik oli kontrolli all, kuni Mati hakkas sihi peal rääkima mingist nähtud teisest sihist ja kuna kaardil puudus selles kohas lage, siis panimegi end kiiresti valesti paika. Ehkki olin enne olnud väga kindel meie asukohas. Viga tuli selgeks üsna pea, kuid metsas liikumine oli aeglane. KP38 juures ei viitsinud keegi meist legendi lugeda ning otsisime punkti põõsastiku seest hoonevareme juurest. Veel mitu minutit viga labases kohas.

Paljude lagedate puudumist kaardil saabki pidada selle rogaini ainsaks puuduseks. Maastik ise oli vahva ja Raivo Pellja rajameistritöö lihtsalt suurepärane. Oli väljakutseid nii planeerimises kui plaani teostamises, oli ilusat maastikku ja vahvaid punktikohti. Meie tiimi 3 kogenud orienteerujat (lisaks veel Marje Viirmann) pidas rajal maha mitmeid tõsiseid teevalikuvaidlusi.  Näiteks etapi 57-33 läksime ainsana diagonaalis üle põllu, mis Marjele ei meeldinud. Teevalikute rohkus oli samuti hea näitaja rajameistri tööst.

KP42 juures oli jälle selge, et ilma järjekordse lõikuseta me oma ringi ära ei tee. Jätsime välja 46 ja 49 (kokkuhoidu ca 25 minutit). Kui me oleksime oma mõõteniidi pikkuse kodus natuke konservatiivsemalt ette valmistanud, siis poleks see ulatunud alla lõunaserva ning 125 punkti oleks kokku saanud ka lühema teega (vt eelmisel joonisel Sokid.ee rajavalikut).

Kui jäi veel 2 tundi, siis läks Marjel raskeks. Eks kõigil oli vahepeal raskemaid hetki ning lootus oli, et see läheb varsti üle. Samas sörkisime teedel ja radadel endiselt, kuid metsas liikumine oli tunduvalt aeglasem. Olime oma graafikust 6 min ees. Kui algas viimane tund, siis olime graafikust ees vaid minuti. Varuks oli meil veel KP27 väljajätmine, sealtki ca 5 min tulu. Tundus turvaline.

Kui 7 tund hakkas lõppema, küsis Marje Matilt, et kas ta on ananassid ära söönud. "Ei ole, meelest läks ära" - vastas Mati. Ja kui avasin tema seljakoti, siis tuli sealt välja pool kilo mandariinitükke ja pool kilo ananassilõike!!??
"Mida pekki, Mati, Sul on kotis kilo maitsvaid mahlakaid puuvilju ja sa lihtsalt unustasid selle ära..." .
Selline kingitus siis tund enne lõppu. Kui see kraam oleks kotist välja tulnud finišis, siis... no ma ei tea.

Ehkki puuviljad värskendasid ka aju, suutsime peale jõeületust ikkagi ühe rumala edasi-tagasi jooksu teha. Läks kiireks ja lähenemisel KP54 juurde juba pingeliseks. Möödajooksev Jana Kink küsis veel, et kas ikka jõuame õigeks ajaks lõppu. Siis vastasin, et peame jõudma.

Mati ja Marje aga ei tahtnud enam väga joosta. Asi kiskus kriitiliseks. Kui metsast lõpuks välja saime, panin Marje nööri (mitte kummi). Aitas vähe, sest nöör oli talle sundiv, kurnav ja ebamugav. Poolel teel KP22-e oli selge, et jääme hiljaks. Pärast punkti lükkasin Marjet tee peal nii palju kui ta joosta suutis. Ehkki täiesti kurnatud olekus, suutis ta küll ja enamgi. Teadsin seda, ehkki kõrvalt oli valus vaadata. Nii on ennegi juhtunud, palju kordi.

Jäime siiski üle 2 minuti hiljaks ning 3 punkti läks skoorist maha. KP22 mittevõtmine poleks palju aidanud.

Saime 122 punkti, mis andis üldtabelis 15. koha. MN40 klassis jäime siiski neljandaks, Sokkide järel.
Tegelikult oli õnnestunud võistlus, ehkki oleksime pidanud enne planeerimist passi vaatama. Õhtu rikkus ära Ott Tänaku katkestamine Wales-i rallil.

Tulemused

Pildid (Ivo Kraus)

Teisi jutte:
Tarvo patrab

Järgmisel nädalavahetusel pakutakse põnevaid sportlikke ettevõtmisi - laupäeval 6h-ne Libahundi jälg ja pühapäeval Wildernessi maastikumaraton. Ise passin, sest samal ajal on Geoloogia Sügiskool. Sellel nädalalõpul ei saanud jälle osa võtta ESTGISi aastakonverentsist.

2 comments:

Anonymous said...

Kes see Ott Tänak on?

eduardp said...

Ma tean mitut kõva Otti (Ottesson, Rakkaselg), kuid see Ott sealt maa ja mere tagant on kõvem veel.