Laupäevased o-jooksud

Jah, kohe mitu jooksu.

Kõigepealt oli soojenduseks Võrumaa MV Osulas. Sellel kaardil polnud varem jooksnud, sest kevadisel Karjalaskevõistlusel ei käinud.

Starti lendasin otse autost, eesmärgiks oli teha keskmise tempoga jooks, soovitavalt vigadeta. Esimene ülesanne õnnestus, teine muidugi mitte. Algus polnud vigagi, ehkki üks täiesti vales kohas liikuv võistleja 2.punkti juures meelitas mind valesse suunda. Tulemuseks oli paraja tuulemurru ületamine ja ajakaotus 1 min. Järgmine viga tuli 7.-ga, kus oleksin pidanud minema kohe alla rajale (nagu ka M21 mehed tegid), siiski otsustasin üleval kõrgust hoida ja ootasin punkti valelt nõlvalt. Väike ring ja viga 50 sek. Kohe otsa vale raja lugemine teel 8.ndasse ja 1,5 min kadu. Iga väiksemgi kõrvalekalle punasest joonest tõi 15-20 sek kadu.

Kiire maastiku eripära - tuleb olla sirgjooneline ja enesekindel. Ja kiire. Kiirus oli mul pea ainsa konkurendiga Mart Külvikuga sama, kuid Mart tegi vähem viga ja võitis 1 minutiga. Obinitsamees peabki kodus võitma.

Tulemused

Kiire supp ja Rõugesse alpiklubi FIRN iga-aastasele orienteerumisüritusele. Kaasa tuli veel Eleri Hirv, kes oli koos õega eelmise aasta väga vahva ürituse peakorraldaja ja rajameister. Oodata oli pikka hasartset võistlust, sest konkurendid olid kõvad. Rajameistrid olid seekord Hedi Peterson ja Merili Simmer, vähese orienteerumis-, kuid piisava seiklusspordikogemusega tüdrukud.

Nagu ka eelmisel aastal, algas jooks kõigepealt suunarajaga (2 liblikat, sh läbimine erinevates suundades), millele järgnes valikurada.

Suunarajal sain järjekorraks 6-7-8-9-10-11 ja 5-4-3-2-1-11. Kuna Osula tunne oli veel sees, siis läksin heal kiirusel punkte läbima (mitte otsima) kõige sirgemat teed mööda.

Kuid paika pandi see tunne kohe 1. etapiga (6.-sse). Heleroheline viirutus osutus tihedaks ja üsna läbimatuks vaarikavõsaks. Ka Kristjan Leiger OK KAPE-st tegi sama vea. Tuli suurem kaar ja kõva töö tulemusel saime lõpuks kätte tuntud orienteerujad, õed Tschuchnad ja vanameister Mart Kaineli.

Ei läinud ka edaspidi kõik lihtsalt. Maastik oli parajalt räige, sood märjad. Rajameistrid ilmselt teadsid, kuidas mägihunte karastada. Et aga orienteerujal liiga lihtne poleks, olid punktikohtadeks "soo serv", "nõlv", "kuusk metsas" (tegelikult oli mänd), "teede rist" (ehkki kaardil teid polnud) jne. Olin mõnel etapil hädas kaardist arusaamisega, kuid suuremad vead tekkisid punktide otsimisega. Ja vead olid ikka 5-15 minutit.

Näited:

KP8 "Nõlv". Läks kõvasti aega, sest punkt oli õigest kohast 60-70m loodes. Kuid Kristjan tuli ja läks otse punkti (!??)

KP 21 No ei saanud kaardilt kuidagi aru, kus see auk ikkagi asub (all või üleval jne)

KP27 "Soo serv". Kammisin kogu soo serva pikalt ja põhjalikult läbi, kuid värvilist linti ei näinud. Lõpuks mõõtsin teede ristist piinlikult samme ja leidsingi soo serval punkti - maapinnal, umbes tikutopsisuuruse lindiriba

KP23 "Teede rist". Enamus lääne poolt tulijaid jooksid sealt mööda. Kaval punkt, kaardil teerajad puudusid.

KP18 "Põhjakivid". Sai ikka igasugu kive sügava oru põhjas uuritud, kuid punkti polnud. Ja meid oli seal mitmeid. Loobusin mingil hetkel. Kuid hiljem selgus, et 1:20 000 kaardil oli punkt küll vale oja kohal, kuid 1:10 000 kaardifragmendil aga õigel kohal, 150m eemal. Rajameistritelt hea tüng, ehkki juhtus kogemata. Neeme Loorits oli seal vist pool tundi, kuid võitjapaarile (Liina Palu ja Erik Saarts) ei tekitanud see mingeid probleeme.

Nende tüngadega võiks jätkata ja jätkata, kuid hea blogitava ei luba nii pikka juttu kirjutada.

Olin rajal 3 tundi ja 35 min, sellest vähemalt 1 tund läks vigadele. Kuid ega see aeg ei kulunud seismisele, põhiliselt oli vaja järskudest Rõugemaa nõlvadest üles-alla turnida.

Kokkuvõtteks oli väga vahva rada, tõsi, mitte päris orienteerumisrada, kuid seiklust oli kõvasti. Ja hea füüsilise koormuse sai ka, treening Libahundiks ja KOKU jooksuks. Võitsid Liina ja Erik (Alaska Forever), kes olid lõpus jooksnud isegi alla 5min/km, teiseks tuli Eleri, kolmas oli Andres Hiiemäe.

.

..

.

Siis otsa mõnus saun, seljanka, auhindade jagamine, arutelu.

Veel Kalle Kiiranenilt Svaneetia mägimatka pildiprogramm (Tetnuldi jm) ning Martin Ruudi, Helen Korju ja Toomas Kuulilt muljed Alpide mägimatkast.

Viimane oli ikka väga vinge:

- kolmandal päeval Breithorni otsas (4164m)

- kokku 17 tippu

- pidev ööbimine jääl ja lumel, kusjuures mitmel olid õhkmadratsid katki.

- lõpus Matterhorni tegemine Lioni marsruudilt (!) (Matterhorni artikkel "GoDiscover'is", 2008, 14)

- laskumisel ööbimine harjal ... probleemid... helikopter, haigla ...

Kuid nüüd liikusid kõik väga vingelt, 3,5 tundi rajal ja lõpus oli veel grupisisene võidujooks Ööbikuoru vaatetorni ning finišisse.

Sõitsime Mariga hilja õhtul Tartusse ja mõnulesime veel pikalt möödunud väga toreda päeva muljetest ja vahvatest inimestest.

Tulemused (sh mõned pildid)

Veel muljeid:

Helen Korju (Kiiret pole)

.