Neljapäevak Vastse-Kuustes aastal 1974. Olin 13-aastane ja juba "kogenud orienteeruja" - 1,5 hooaega päevakuid seljataga. Naabripoiss Ax oli nõus seekord kaasa tulema, ehkki ta polnud varem orienteerumas käinud (pärast seda vist ka enam mitte). Mina lugesin kaarti, Ax jooksis järel. Kõik läks suht vigadeta, kui ühtäkki avastasin, et kontrollkaart, kuhu pliiatsikriipse peale tõmmata, oli kadunud. Läksime natuke tagasi, kuid papitükist ei jälgegi.
Jooksime edasi, Ax märkis oma kaardile ülejäänud punktid ära ja sai M14 klassis I koha.
See jäi talle alatiseks meelde.
Kanepi pioneerilaager 1969 ja 1970. Aastal 1969 olin 8.aastane ja natuke noor. Järgmisel aastal aga oli koos tore poisteseltskond ning laager möödus lõbusalt. Tüdrukuid me siis veel ei vaadanud. Mäletan legendide järgi orienteerumist Jõksi järve äärde, kus oli 3-päevane telklaager. Kontrollpunktides tuli lahendada ülesandeid, mille tulemusel sai uue legendi järgmisse punkti minekuks. Samad mängud, mis nüüdki xDreamil ja Libahundil, 40 aastat hiljem :)1969 sain oma esimese diplomi - mitmevõistluses. Vist hüppasime-jooksime Kanepi staadionil.
Kuid naljakas lugu juhtus 1970. Aeg-ajalt joonistasin midagi ning ükskord küsis üks väiksem poiss ühe pildi endale. Andsin muidugi. Mingil hetkel kuulutati välja joonistusvõistlus, kus õnnestus saavutada II koht. Naljakas oli aga see, et I koha sai see väike poiss minu kingitud pildiga... Ei protestinud ega nõudnud õiglust, lihtsalt kummaline tunne oli ja pärast sai kodus seda lugu rääkides palju nalja .Kasvatajaks oli Kanepi pioneerilaagris Kersti Vink - Eesti orienteerujate hulgas mitte tundmatu nimi. Mina ei teadnud siis orienteerumisest midagi, pole kindel, kas tema teadis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar