Xdreamid on sellel aastal nö plaanivälised üritused. Kuna möödunud nädalavahetusel olin kodus, siis tekkis hea võimalus pikemaks meeleolukaks treeninguks Xdreami kaudu. Andsin Foorumis oma soovist teada ja üsna kohe tuli ka Urmas Tammemäelt pakkumine osalemiseks nende tiimis Mikskamitte (nr. 23) koos Aimar Liiveriga. Tundsin mõlemat, sõbralikku ja rahulikku kaaslast, sh nende füüsilisi võimeid. Tõotas tulla üsna rahulik päev. See sobis, sest A-raja läbitegemine on ka aeglasema tempoga väsitav ettevõtmine. Xdream Märjamaal oli ahvatlev ka seetõttu, et piirkond oli minu jaoks täiesti tundmatu. Ehkki olen sadu kordi Märjamaalt mööda sõitnud, pole iialgi sellesse alevikku sisse põiganud.
Sellel aastal on mul kaks olulisemat võistlust - juuli alguses Riias toimuv veteranide orienteerumise MMi sprint ja juuli lõpus 24h rogaini MM Hispaanias. Nende kahe, üsnagi erineva ala edukaks sooritamiseks on vaja rohkem joosta nii linnasprinte, kui läbida tundidepikkusi väsitavaid rogaine-seiklusi. Õnneks mõlemaid võimalusi jagub.
Xdream algas rattasõiduga. Varakult sai selgeks, et rattas on meie tempo pigem tagasihoidlik. Mis seal ikka, võtsin asja rahulikult kuni esimese punktini, kus KP-jaama ümber oli võistlejaid nagu mesilassülemis. Jaamast ei saanud keegi SI-Airiga märkepiiksu kätte. Üritasime ja üritasime samuti, korra läksime isegi tagasi, kuid tulemuseta. Olime võistlejaterivi lõpuosas, kuid miskipärast tuias seal ringi emotsioonitu kala näoga Silver, mees, kes oleks pidanud tulistama rivi ees. Finišis olidki nad kõige ees, mis tõestab veelkord, et alguse rapsimine, üldse igasugune rapsimine Xdreamis edu ei too.
Rattaetapil polnud midagi keerulist ja oli tunne, et saab ka edaspidi rahulikult kaloreid kulutada. Ehkki rajameister, Soome kuulsa, hommikul lõppenud 10Mila teatejooksu eduka orienteerumisklubi KooVee noortetreener Elo Saue hoiatas ette, et sel korral tuleb ka pea tööle panna. Etteruttavalt ütlen, et pea seekord tööle ei hakanud. Üllatus saabus üsna pea.
Kanuuetapi algus oli väga huvitav - natuke sõitu ja siis jõekäärude vahele jalgsi punkte otsima. Minul olid ilmakaared segi, kuid Urmas kontrollis olukorda ja tema abiga saime punktid ilusti kätte. Sain rinnuni märjaks. Kanuusse jõudsime suurest grupist natuke ees ja kohe panime allavoolu minema. Tsipa imestasin, et järgmised jäid kaugele maha. Tundus, et liigume kanuus hästi.
Kasari jõgi oli kanuusõiduks põnev. Väikesed kärestikud olid madalad, pidi osavalt kivide vahel tüürima. Istusin taga, teised käisid kahekesi punkte võtmas. Jõe ääres olid talud, pügatud õuemuru jõeni, päike... Ilus.
Ühel hetkel nägime Seiklushundi segatiimi Joosepit ja Sirlet, kes olid kanuus kahekesi koos rattaga (!??). Siis tuli vist TEMPO, samuti kahekesi ja rattaga. Urmas hakkas keskel hoolikalt kaarti vaatama ja selgus, et kanuuetapi lõpus on igal juhul vaja rattaid.
Olime jõudnud just kohta, kus maantee oli jõele kõige lähemal. Tõsi, seda idapoolses küljes. Läänepoolset sirget teed nägin alles kodus paremate GPS-träkke järele vaadates.
Hüppasime Aimariga kaldale ja panime jooksuga tagasi kanuuetapi algusesse. Urmas sõitis edasi KP18-sse, kus pidi siis Aimariga kohtuma. Jooksime heas tempos 4,4 km, kiirusega alla 5 min/km. Tundsin end kergelt ja tugevalt, isegi natuke imestasin. Tagasi sõitsin kahe rattaga, natuke Aimariga koos, kuid siis tuli tema poolt ainuõige ettepanek, et paneb ees minema ja kohtume kõik uuesti kanuuetapi lõpus.
Esialgu oli teise ratta vedamine vaevaline. Lenksud tahtsid kokku minna, põlv kippus samuti teist ratast lööma, Urmase ratta kaardilaua jäik serv tegi paremale käele kõvasti haiget. Sain lõpuks kiiruse üles ja siis see juhtus - mõlema ratta konksudega lenksud haakusid üksteise taha kinni ja õhulend tuli äge. Põrkasin peaga vastu maad, kuid õnneks oli kiiver peas. Kerge põrutuse tagajärjel võtsin mõned sekundid aega toibumiseks ja siis alustasin valuliku vasaku käe randmega uuesti sõitu.
Suurema tee peal läks asi lõbusamaks, sest tuul oli tagant ja omandasin tehnika. Ninast jooksis natuke vett, mis kõditas ninaalust, kuid pühkida ei saanud seda kuidagi. Tunne oli nagu juuksuritoolis, kus äralõigatud juuksekarvad kõditavad, käed on aga riide all kinni ja sügada ei saa.
Ristumisel suure teega panin otse, sest vaatasin kaardilt, et saab ka sealtpoolt. Lugesin ära mõned talud jõe ääres ja eeldasin, et küll nende vahelt mõni tee ikka läheb. Kaart oli kribu ja muud midagi sõidu pealt ei näinud. Aiandusühistu lõpus aga selgus, et siit otse ei saa ja tuli 1,5 km-ne lisasõit kahe rattaga. Kuid see polnud veel kõik.
Silla peal nägin, et Aimar ootab Urmast KP19 juures (!?). Hõikasin, et mingu KP18-sse, Urmas ootas seal.
Ise aga panin mööda asfalti rattavahetusala poole, lootes, et seal saab rahulikult lebotada seni kuni kaaslased kanuuga kohale jõuavad.
Sipa mõisa juures lugesin ära tiigi ja peale seda keerasin vasakule teerajale. See teeke vahetusalasse ei viinud ja keerasin kohe tagasi asfaldile. Tee peal ees oli fotograaf (mitte Aldis Toome), kes esialgu kaamerat ei tõstnud, kuid viimaks mõtles ümber ja tegi ühe klõpsu ka hallipäisest seiklejast. Sättisin end sirgelt istuma ja naeratasin, sest sellised peavad ju positiivsed Xdreami pildid olema. Lootsin, et ehk õnnestub ka pildile jääda, kuid tagantjärgi eksisin - 520 pildi hulgast ennast ei leidnud. Hakka või selfisid tegema.
Mis aga juhtus, oli see, et fotosessiooni ajal ei märganud ma vasakule suunduvat teekest, 20 m tehtud pöördest edasi. Fikseerisin natuke kaugemal oleva tee ja liikusin sinna. Sõitsin ja sõitsin, kuidagi ei suutnud kaarti ja maastikku kokku viia. Samas teisi teid ka vasakule ei läinud. Seal liikus veel rattureid kahe rattaga, mistõttu kõik tundus olema õige. Ainult vahetusala ei tulnud. Keegi tuli vastu ja ütles, et oleme mööda sõitnud, üks tuli tagant ja ütles, et vahetusala on eespool, ta just tuli sealt.
Sõitsin siis kahe rattaga talle järele ja lõpuks see vahetusala tuligi. Viisin ühe ratta üle silla ja kui tahtsin teisele järgi minna, mainis üks korraldaja, et A-raja omad peaksid siia kolmekesi ratastega tulema ja vaadaku ma hoolikalt kaarti.
"Mis A-raja... Mida? Kurat, ma olin ju B-rajakate keskel. Nagu vaenlase tagalas" käis mõte läbi pea.
Egas midagi, viisin ratta tagasi teisele poole jõge ja hakkasin tuldud kruusateed tagasi sõitma. Veel 3,7 km, sedapuhku vastu tuult, aeg-ajalt märgates, et mingi teine ratas on mulle käe külge jäänud.
Seega sõitsin kahe rattaga 9 km rohkem kui vaja, kokku ca 16,5 km. Urmas ja Aimar ei pidanud mind vahetusalas kaua ootama, seega võistkonnale sellest lisatreeningust suurt kahju ei teinud. Küll aga selgus, et Urmase selg hakkas Aimari ootamise ajal tõsiselt valu tegema ja vahetusalas suutis ta üsna vaevaliselt kõndida. Võtsime Sipa mõisapargis aeglase kõnniga punktid ära, sest Urmas lootis, et ehk läheb kõnniga seis paremaks. Ei läinud ja kuna asi tundus tõsine, võimatu jätkamiseks, pidi Urmas raske südamega etapi katkestama.
Mis seal ikka, juhtub ja nüüd tuli otsustada, mida edasi. Laiskus puges juba kehasse ja mott oli maas, kuid liiga vara oli lõpetada. Seega jätkasime Aimariga, sõitsime ratastel juba mulle tuttavasse vahetusalasse 4 km lõunasse. Päris pikk maa tundus.
Kenasti tegime 6 km pikkuse ortofotoga orienteerumisetapi, kus hakkas kohati üsna palav. Kohtusime tiimiga nr. 17, kes olid rataste järele jooksnud kanuuetapi lõpust, seega ca 7,5 km. Võtsid üritust nö täie raha eest.
Edasi tuli pikem rattasõit Märjamaa suunas, kus Aimaril läks raskeks ja tempo langes. Suurt midagi ei juhtunud, peale ühe minu poolt tehtud Sussanini lõike läbi metsa, kus kaotasime mitu minutit. Vahepeal tuli punkti juures olevad tähed üles kirjutada, kuid peale kolme punkti see tegevus ununes. KP-le lähenedes oli põhiküsimuseks, kas SI-Airi pulk ikka piiksu teeb. Kord tegi, teinekord mitte.
Nähes Aimari seisundit, millele kindlasti mõjus kanuuetapi ajal rataste järele tehtud tempokas jooks, mõtlesin, et veel üks rattaring oleks ehk liiast. Samuti teadsin, et Aimari rulluisuoskus pole kõige parem. Ehkki tundsin ka ise väsimust, järgmistest etappidest loobumise mõtet ei edastanud. Õnneks tuli laululava juures selle ettepanekuga välja Aimar ise. Otsustasime võtta veel võsa taga oleva punkti 150 ning minna finišisse. Igasugused ronimisharjutused olid minu jaoks välistatud, sest vasak ranne oli väga valus. Torniharjutust polekski me suutnud teha, tõenäoliselt isegi kolmekesi.
Kokku tuli üle 6h korralikku kestvustreeningut, kus suurem väsimus läks üle alles järgmise päeva lõunaks. Õhtuse Rocca al Mare sprindi ajaks oli kõik jälle ok. Seega läks pühapäevane Xdream täie ette, kus kogu aja liikusin, tõsi küll, suures osas mittevajalikke liigutusi tehes. Kaaslased olid toredad ja see oligi peamine.
Mis edasi
Nagu alguses kirjutasin, on vaja viia end heasse sprindijooksu vormi, samuti saada enesekindlust metsaorienteerumisel ning kuivatada lihaseid ülipikkade distantsidega rogaini jaoks. Tuleb teha valikuid nagu:
- tuleval nädalavahetusel Ilves 3 Otepääl Libahundi 6h rogaini asemel Pakri saartel;
- Läti 24h rogaini MV Inčukalnis (8.-9. juunil) Expedition Estonia asemel (21.-22. juuni). Viimasele saaksin küll esmakordselt minna, kuid nädal enne Riia MMi sprinti pole nii pika maa läbimine mõistlik.
Lähiajal on plaanis veel XTsport Kevadrogain Kolgakülas, Eesti MV lühirajal Vitipalus (18. mail) ja Balti matš Rõuges (25.-26. mail). Võimalusel tahaks juunis Läti luitemaastikul käia.
Tulemused
Pildid (Aldis Toome)
VIDEO
Sellel aastal on mul kaks olulisemat võistlust - juuli alguses Riias toimuv veteranide orienteerumise MMi sprint ja juuli lõpus 24h rogaini MM Hispaanias. Nende kahe, üsnagi erineva ala edukaks sooritamiseks on vaja rohkem joosta nii linnasprinte, kui läbida tundidepikkusi väsitavaid rogaine-seiklusi. Õnneks mõlemaid võimalusi jagub.
Kanuuetapi algus oli väga huvitav - natuke sõitu ja siis jõekäärude vahele jalgsi punkte otsima. Minul olid ilmakaared segi, kuid Urmas kontrollis olukorda ja tema abiga saime punktid ilusti kätte. Sain rinnuni märjaks. Kanuusse jõudsime suurest grupist natuke ees ja kohe panime allavoolu minema. Tsipa imestasin, et järgmised jäid kaugele maha. Tundus, et liigume kanuus hästi.
Kasari jõgi oli kanuusõiduks põnev. Väikesed kärestikud olid madalad, pidi osavalt kivide vahel tüürima. Istusin taga, teised käisid kahekesi punkte võtmas. Jõe ääres olid talud, pügatud õuemuru jõeni, päike... Ilus.
Olime jõudnud just kohta, kus maantee oli jõele kõige lähemal. Tõsi, seda idapoolses küljes. Läänepoolset sirget teed nägin alles kodus paremate GPS-träkke järele vaadates.
Hüppasime Aimariga kaldale ja panime jooksuga tagasi kanuuetapi algusesse. Urmas sõitis edasi KP18-sse, kus pidi siis Aimariga kohtuma. Jooksime heas tempos 4,4 km, kiirusega alla 5 min/km. Tundsin end kergelt ja tugevalt, isegi natuke imestasin. Tagasi sõitsin kahe rattaga, natuke Aimariga koos, kuid siis tuli tema poolt ainuõige ettepanek, et paneb ees minema ja kohtume kõik uuesti kanuuetapi lõpus.
Suurema tee peal läks asi lõbusamaks, sest tuul oli tagant ja omandasin tehnika. Ninast jooksis natuke vett, mis kõditas ninaalust, kuid pühkida ei saanud seda kuidagi. Tunne oli nagu juuksuritoolis, kus äralõigatud juuksekarvad kõditavad, käed on aga riide all kinni ja sügada ei saa.
Ristumisel suure teega panin otse, sest vaatasin kaardilt, et saab ka sealtpoolt. Lugesin ära mõned talud jõe ääres ja eeldasin, et küll nende vahelt mõni tee ikka läheb. Kaart oli kribu ja muud midagi sõidu pealt ei näinud. Aiandusühistu lõpus aga selgus, et siit otse ei saa ja tuli 1,5 km-ne lisasõit kahe rattaga. Kuid see polnud veel kõik.Silla peal nägin, et Aimar ootab Urmast KP19 juures (!?). Hõikasin, et mingu KP18-sse, Urmas ootas seal.
Ise aga panin mööda asfalti rattavahetusala poole, lootes, et seal saab rahulikult lebotada seni kuni kaaslased kanuuga kohale jõuavad.
Sipa mõisa juures lugesin ära tiigi ja peale seda keerasin vasakule teerajale. See teeke vahetusalasse ei viinud ja keerasin kohe tagasi asfaldile. Tee peal ees oli fotograaf (mitte Aldis Toome), kes esialgu kaamerat ei tõstnud, kuid viimaks mõtles ümber ja tegi ühe klõpsu ka hallipäisest seiklejast. Sättisin end sirgelt istuma ja naeratasin, sest sellised peavad ju positiivsed Xdreami pildid olema. Lootsin, et ehk õnnestub ka pildile jääda, kuid tagantjärgi eksisin - 520 pildi hulgast ennast ei leidnud. Hakka või selfisid tegema.
Mis aga juhtus, oli see, et fotosessiooni ajal ei märganud ma vasakule suunduvat teekest, 20 m tehtud pöördest edasi. Fikseerisin natuke kaugemal oleva tee ja liikusin sinna. Sõitsin ja sõitsin, kuidagi ei suutnud kaarti ja maastikku kokku viia. Samas teisi teid ka vasakule ei läinud. Seal liikus veel rattureid kahe rattaga, mistõttu kõik tundus olema õige. Ainult vahetusala ei tulnud. Keegi tuli vastu ja ütles, et oleme mööda sõitnud, üks tuli tagant ja ütles, et vahetusala on eespool, ta just tuli sealt.
"Mis A-raja... Mida? Kurat, ma olin ju B-rajakate keskel. Nagu vaenlase tagalas" käis mõte läbi pea.
Egas midagi, viisin ratta tagasi teisele poole jõge ja hakkasin tuldud kruusateed tagasi sõitma. Veel 3,7 km, sedapuhku vastu tuult, aeg-ajalt märgates, et mingi teine ratas on mulle käe külge jäänud.
Mis seal ikka, juhtub ja nüüd tuli otsustada, mida edasi. Laiskus puges juba kehasse ja mott oli maas, kuid liiga vara oli lõpetada. Seega jätkasime Aimariga, sõitsime ratastel juba mulle tuttavasse vahetusalasse 4 km lõunasse. Päris pikk maa tundus.
Kenasti tegime 6 km pikkuse ortofotoga orienteerumisetapi, kus hakkas kohati üsna palav. Kohtusime tiimiga nr. 17, kes olid rataste järele jooksnud kanuuetapi lõpust, seega ca 7,5 km. Võtsid üritust nö täie raha eest.
Edasi tuli pikem rattasõit Märjamaa suunas, kus Aimaril läks raskeks ja tempo langes. Suurt midagi ei juhtunud, peale ühe minu poolt tehtud Sussanini lõike läbi metsa, kus kaotasime mitu minutit. Vahepeal tuli punkti juures olevad tähed üles kirjutada, kuid peale kolme punkti see tegevus ununes. KP-le lähenedes oli põhiküsimuseks, kas SI-Airi pulk ikka piiksu teeb. Kord tegi, teinekord mitte.
Kokku tuli üle 6h korralikku kestvustreeningut, kus suurem väsimus läks üle alles järgmise päeva lõunaks. Õhtuse Rocca al Mare sprindi ajaks oli kõik jälle ok. Seega läks pühapäevane Xdream täie ette, kus kogu aja liikusin, tõsi küll, suures osas mittevajalikke liigutusi tehes. Kaaslased olid toredad ja see oligi peamine.
Mis edasi
Nagu alguses kirjutasin, on vaja viia end heasse sprindijooksu vormi, samuti saada enesekindlust metsaorienteerumisel ning kuivatada lihaseid ülipikkade distantsidega rogaini jaoks. Tuleb teha valikuid nagu:
- tuleval nädalavahetusel Ilves 3 Otepääl Libahundi 6h rogaini asemel Pakri saartel;
- Läti 24h rogaini MV Inčukalnis (8.-9. juunil) Expedition Estonia asemel (21.-22. juuni). Viimasele saaksin küll esmakordselt minna, kuid nädal enne Riia MMi sprinti pole nii pika maa läbimine mõistlik.
Lähiajal on plaanis veel XTsport Kevadrogain Kolgakülas, Eesti MV lühirajal Vitipalus (18. mail) ja Balti matš Rõuges (25.-26. mail). Võimalusel tahaks juunis Läti luitemaastikul käia.
Tulemused
Pildid (Aldis Toome)
VIDEO
1 kommentaar:
Aitäh, head kaaslased! Meeskondlikus võistluses on küllaltki sant tunne nn altvedaja olla, aga vahel tekib elus ikka olukordi, kus mingid teised jõud märku annavad ja plaanid segi paiskavad. Valus, aga jälle õppetund, kuidas edaspidi hoida ja edasi minna vaatamata sellele, et mõni passi vaadata soovitab:)
Postita kommentaar