Terad ja aganad Vitipalus

Facebookis tegin enne Vitipalus toimuvaid lühiraja Eesti meistrivõistlusi lühikese sissekande teemal "Kes on Liivimaa parim orienteeruja?

Loomulikult oli selleks Timo Sild, ehkki noorem vend Lauri pakkus jällegi väga tugevat konkurentsi. Hea meel on klubikaaslase Ats Sõnajala üle, kes saavutas 4. koha, ehkki alates 6. KP-st on SI-aegadest näha koosjooksmist 3. koha saanud Kristo Heinmanniga. Samas peab sellel maastikul olema igaüks pidevalt kaardis, sest vea korral on väga raske end paika saada. (Foto: Reigo Teervalt)

Timo & Lauri Facebooki lehel on selline lause:
Suunistus Vitipalus on nagu öine orienteerumine, aga päeval. Öine suunistus Vitipalus oleks aga orienteerumine ruudus!

Minu jaoks on Vitipalu maastik ikkagi liiga keeruline. Jooksin siin teist korda elus, viimati 2 aastat tagasi MMi ajal, kui õnnestus vaid ühel päeval osaleda. Ehkki olin orienteerumiskindluse enam-vähem tagasi saanud Otepää, Rõõsa ja Kõrvemaa kaartidel joostes, ei saanud igal hetkel aru Vitipalu reljeefist. Ei aidanud ka 1:7500 kaart, mis kergendas oluliselt kaardilugemist.

Samas polnud asi ka päris lootusetu.

Esimesse punkti minek oli käänuline, kuid püsisin kenasti kaardis ja liikusin ettevaatlikult.

Teise minekul tuli viga sisse, sest oodatud oru lõppu ei tulnud ja selle asemel kaldusin hoopis paremale teerajale. Enne punkti kohtusin Aleksander Pritsikuga, kes oli startinud 3 min varem. Sellel hetkel olin 10., Mart Külvikust 1,5 min taga.

Edasi sain kindluse kätte ja liikusin agressiivselt ning täpselt. Mingi aeg oli Sass veel taga, kuid siis kadus ära. Vaatasin, et 7-8 on üks võtmeetappidest ja läbisin seda hoolikalt. Ometi ei saanud enne punktipiirkonda kaardist aru ja tegin väikese kaare ning seisaku. Õnneks lahenes asi kenasti ja olin tõusnud 4.-ks, minut taga teisel kohal jooksvast Tõnu Tänavast. Tõnu ärples natuke Facebookis, üllatusin tema enesekindluse peale. Kuid nagu selgus, oli vanameister heas hoos ja tuli hõbedale.

Etappi 8-9 pidasin lihtsaks - üle künka lamedasse ringikujulisse orgu, mille teises servas oli punkt. Sellist orgu aga ei tulnud, hoopis üks väiksem oli. Siin oleks pidanud punane tuluke tööle hakkama, kuid punnitasin ikka edasi lootes jõuda suure laiema oru põhja. Midagi nagu tuli, ka Raul Laas oli sinna jõudnud. Natuke sahmerdasime koos lootes lähedalasuvatelt tipukestelt punkti leida. Muidugi ei leidnud.

Kaardisse sain tagasi teeraja peal, mis oli punktipiirkonnast ikka väga kaugel. Enne KP 9 nägin sealt väljunud Maido Kaljurit, kes startis 6 min peale mind. Selle punktiga tegin viga 7 min. Medalilootus oli läinud. Maido aga jõudis pronksile.

Ka järgmine etapp tundus lihtne, kuid ei saanud üleval orvandist punkti kätte. Esialgu läksin liialt madalalt, pärast kõrgelt, tegin mitu ringi ja kaotasin veel 4 minutit.

Kaotust kõikidele konkurentidele tuli kalendriga, Tiit Talile lausa 14,5 minutit.

Jah, polnud parim päev. Kahjuks ei saanud järgmine päev minna vigade parandusele, nii mõnigi esimese päeva ebaõnnestuja sai teisel katsel kenasti hakkama. Kuid oli ka vastupidiseid näiteid. Vitipalus tehti kõike ja ka tugevate orienteerujate poolt.

Tulemused