Vormitest SEB Tartu 23km Maratonijooksul

Üle-eelmises postituses esitasin väljakutse võimalikele konkurentidele, hinnates enda tehtud tööd ja prognoosides vormi hetkeseisu. Aastakümnetega on mingi kogemus nii enese kui teiste hindamiseks tekkinud, ehkki informatsiooni teiste seisundi kohta tavaliselt pole. Õnneks on pikamaajooks selline ala, kus suuri üllatusi kohtab harva. Areng ja edu tuleb sihikindla aastatepikkuse töö tulemusel.

Niisiis, ennustus läks enam-väheb õigesti, seljatasin pea kõik nimekirjas toodud konkurendid. Tõsi, Tanel Kannelit ja Eesti jooksupiigasid mitte, kuid sellest järgnevalt.

Tavaliselt ei õnnestu sellel üritusel end rahulikult sisse joosta, ei enne võistlust ega ka jooksu algfaasis. Enne jooksu on keha pikast autosõidust natuke tuim, soojendustrass liiga künklik (see on muidugi oma süü). Jooksu algfaasis pannakse liiga kiire tempoga minema ja seda ülesmäge. Samas peab kohta hoidma, sest numbreid 300-ga pole rõõmustav enda ümber näha.

- Kusagil 9 minutil möödub rastapatsidega Olga Andrejeva, samm kuidagi kandiline. Teised naised on eespool. Olgale järgi minna pole mõtet, tempod on liiga erinevad.
- 19 minutil möödun ise Andrejevast (!?). Seega on üks konkurent seljatatud
- 22 minutil möödun Raul Kudrest. Raul on vist enda jaoks liiga kiiresti alustanud, nüüd liikus üsna raskelt.
- 34 minutil möödub jõulise tööhobuse sammuga Tanel Kannel. Tempo on tal tunduvalt kiirem, Heitil oli kahjuks vist õigus :(
- Põldude ja metsade vahel mööduvad km-d üsna kiiresti, laskumised parandavad enesetunnet. Kohati on tee üsna liivane, väikeseid tõuse/langusi jagub rohkesti. Koht paraneb pidevalt, järjest võtan skalpe ja skalpide gruppe. Mõned skalbid on üsna visad, neid tuleb mitu korda võtta. Hoian ühtlast tempot, seda ei oska teha kõik jooksjad. Paar rattasärki kohati kaugevad, siis oleme jälle ühes pundis.
- Kusagil 10.km-l läheb olemine järsku väga heaks. Tõstan tempot ja tunnen end esmakordselt jooksjana. Samm on kerge ja konkurendid jäävad pikalt maha. Niiviisi mitu km, Taneli selg hakkab paistma. Ta on ca 70m eespool ja enam ei kaugene. See oli just see, mida olin oodanud: esimesed 10km pannakse täiega, edasi algavad võitlused. Ise mõtlen, et kui kaua selline kerge jooksutunne küll kestab.
- 44 minutil jääb ette pikemat kasvu naisterahvas. Alles kõrvuti olles tunnen ära esitriatlonisti Alma Sarapuu. Vahetame paar lauset. Ütlen naljatamisi, et ta ei jookse oma numbri vääriliselt (nr.82). Tegelikult on kõigile naisterahvastele antud miskipärast väiksemad stardinumbrid. Seejärel eemaldun kerge sammuga, kuulen vaid mingit torisevat meest, kelle küünarnukki õnnestus õrnalt riivata.
- Eespool olevat 10-liikmelist gruppi siiski kätte ei saa. Tagant tuleb suurte ponnistustega üks rattasärk ning jääb mitmeks km-ks selja taha "puhkama". Liigume kenasti, Tanel on kusagil 50m kaugusel.
- Ühel järsul tõusul, ca 3km enne lõppu võtan tempot natuke tagasi, et säästa mootorit liigkõrgete pöörete eest. Rattasärk vaatab korra uurivalt tagasi ja hakkab siis eemalduma. Saabuvad viimased 2km. Kõik on siiani möödunud väga kiiresti, varakevadel joostud Otepää maraton on andnud hea psühholoogilise ettevalmistuse. Tempot tõsta ei saa, pöörded on 165 ja enam ja nii kestab see jooksu 15 viimast minutit. Minu jaoks on see väga kõrge, EPOC jõuab 440-ni. (pilt on siit)
- Rattasärk aga liigub kogu aeg ettepoole, ise saan vaid mõnest jooksjast mööda. Siiski on tempo kerges langusfaasis, tagantpoolt möödub nii mõnigi jooksja, Tanel on nägemisulatusest kadunud.
- Kannatan kenasti finišini ja saan 112.koha. See teeb rõõmu, ehkki aeg 1:37.51 pole justkui selle koha vääriline. Väike pettumus, kuigi eesmärgi täitsin. Järelikult oli täna kõigil natuke aeglasem jooks. Ei tea miks, sest ilm oli suurepärane, palav hakkas vaid lõpuosas.
- Peale finišit tuli minu juurde rattasärk (Sulev Lokk, keda olen varem ka võitnud) ja tänas hea vedamistöö eest. See oli meeldiv. Tõesti, ta sai peale pikaajalist varjus püsimist lõpuosa jaoks hea hoo sisse ja möödus Tanelist (ja Lauri Valdmaast, kes eelmise aasta Keila poolmaratonis kaotas mulle 6 sek-ga) ning sai 99.koha. Vot, sellise lõpu oleksin pidanud ise tegema. Siis oleksin pea kõik eesmärgid saavutanud. Peale naiste. Kuid need on vaid oleksid, sest tegelikult poleks ma suutnud ka 5 sekundit kiiremini joosta.

Naisjooksjatel on aastaga toimunud suur arenguhüpe. Eriti muljetavaldav oli Annika Rihma 2.koht peale etiooplannat ajaga 1:30.50 (!). Nüüd pole mul vist enam põhjust tema nime siin blogis mainida, sest ta on jõudnud järgmisse mootoriklassi. Ja naisteklassis võistlemine tuleb ära unustada, sest sain alles 8.koha.

Tuleb oma liistude juurde jääda ja võrrelda end teiste omavanuseliste vanameestega:
M50 klassis sain Venemaa esindaja Victor Gromovi järel (1:35.21) II koha. Seljataha jäi soomlane Timo Heikkilä (1:38.30). Vähemalt olin eestlastest parim ja see ka väike lohutus kaotuse eest Tanelile ja Annikale :)

Tulemused (esialgsed)

Fotol selle jooksu tegijad: