Ratastel piki klinti

Täna siis järjekordne rattamatk Keila kiwanislastele. Eelmisel aastal käisime Rebala muinsuskaitsealal, varem on sõidetud mööda Keila ümbruskonna mõisaid ja Peeter Suure merekindluse kaitserajatisi Vääna-Posti ning Naage vahel.

Seekord oli marsruut Rannamõisa kirikust Laulasmaa kaupluseni ja seda võimalikult mere lähedalt. Harku valla mereäärne elamuehitus on viimastel aastatel olnud väga intensiivne ja liberaalne ning seetõttu huvitas eelkõige, et kas me sealt üldse läbi pääseme. (Kaart suuremalt, rada on peal GPS-ist)

Pääsesime. Kõigepealt ümber piirivalve õppekeskuse, siis ilusas pangaaluses metsas, seejärel piki Suurupi mereäärset kambriumi klinti. Viimane oli selle marsruudi pärl. Saime kenasti läbi, ehkki üks krunt oli end jõuliselt pangani laiutanud ja eravalduse keelavaid märke täis riputanud. Vastik-vastik.

Suurupi looduskaitseala on kui rändkivide paradiis. Ammu pole Vääna-Viti kaardil orienteerumist olnud. Huvitav miks? Kardetud suvilarajoonidest saime samuti kenasti läbi.

Grillvorsti peatus oli kokku lepitud Türisalu panga läänepoolsesse ossa ja selleks sai ka Peetrile vastav kaart tehtud. Kaardilugemisoskus on inimestel siiski erinev ja söömaaeg ootas meid hoopis Keila-Joa rannas. Jumal ise teab, kuidas me sinna jõudsime :)

Edasi tulid juba tuttavad rajad Keila-Joa mõisapargis (kabel!) ning Meremõisa BAM-il. Viimane ehitati kunagi Keila-Joal suvitavate parteibosside ligipääsuks Lohusalu puhkekeskusesse.

Piltide autor: Andres Matteus
(kahjuks selgus kohe matka alguses, et minu kaamera aku oli tühjaks saanud)