Aeg antud joosta, aeg antud ...

Nädalavahetusel oli plaanis Lõuna-Eestis tublisti sporti teha, vaatamata kuumale ilmale. Võtsin maale ka ratta kaasa.

Kuid laupäeva hommikul tekkis mõte joosta Ilvesteate avatud rada, huvitav Kantsi maastik oli ju ainult 30km kaugusel. Ainuke mure oli vasaku jalasäärega, kus veenilaiendisse tekkinud põletik oli hommikul esimesi samme tehes küll väga valus, kuid pikema kõndimise peale valu taandus.













Mingil hetkel helistas Arthur Raichmann ja pakkus joosta LSF II tiimis. Ta oli oma jala esimesel päeval tõsiselt välja väänanud. Võistlusjooks oli mulle huvitavam variant ja muidugi nõustusin.

Läksin rajale teises vahetuses, natuke eespool Lauri Ollist LSF I võistkonnast. Jooks läks kenasti kuni 5. punktini. Vaatamata sellele, et lugesin väga hoolikalt kaarti ja läksin punktile peale kindlast lohust, suutsin siiski teha 10-minutilise (!) vea. Jäin kõhklema 20m enne punkti, sest sammude lugemise järgi pidi 100m täis olema, aga punkti polnud (tegelikult oli vaja minna ca 130m). Ei usaldanud suunda ja nii proovisin kaheksatega punkti leida, lõpuks olin punktipiirkonnast kaugel. Naisterahvastest hädalisi oli seal teisigi.

Kahju, et nii lühikese ja hoolikalt kontrollitud suunalõigu pärast jooks aia taha läks. Etapil 9-10 läks ka suund natuke käest ära ja hoidsin vale soo serva. Kuid seal tuli viga suht vähe (2min). Palavus hakkas juba ajule mõjuma, kuid õnneks tuli ka lõpp.

Pühapäeva hommikul oli jalg juba palju kehvem, kuid kuna lubasin I vahetust joosta, läksin kohale. Maastikuks oli eriti põnev Aheru järve edelaosa. Ilm oli veel palavam, 30 kraadi kindlasti. Raja pikkus 7,5 km ja ühisstart.

Algus oli OK. Rongisjooks häiris küll tugevast kaardilugemist, kuid mingil hetkel sain vabasse vette ning kaardiga ka parema kohtakti. Kõik läks kenasti, kui ühel hetkel tuli tossupael lahti. Vajalikud oma grupi mehed kadusid eest. Peale seda tegin 7.punkti hajutusega vea, Tarvo Avaste mõjul kaldusin liiga paremale.

Vaatepunktini oli jooks enam-vähem OK, kuigi kuumus mõjus juba tuntavalt -nii kehale kui ajule. Pärast vaatepunkti oskasin jälle ebakindluse tõttu lihtsas kohas viga teha. Kuid siis tuli tõsine etapp 10-11. Üritasin kasutada valgeid ribasid rohelises ja kaldusin (pidingi kalduma)paremale. Ühelt suurelt nõlvalt alla vaadates tundus, et olen kusagil kaugel Siberi taigas. Nägin korraks veel Kaljo Julget, hiljem selgus, et tema oli teinud selle etapiga 20min viga. Ronisin minagi ühe vale tõusu, kuid peagi korrigeerisin suunda ning sain end kaardil jälle paika. Suurt viga ei tulnud, kuid liikumiskiirus oli väga vilets. Põhjus: kuumus-tehniline maastik- väsimus - ebakindlus- jne. Ebakindlus järjest süvenes. Järgmisel etapil läbisin kõrvetava päikese all tõusu raiesmikul, jällegi suurt viga ei tulnud, kuid jooksmisest ka rääkida ei saanud. Eelviimase 15.punktiga juhtus sama, mis oli juba mitu korda juhtunud, läksin kindlalt objektilt 100m suunaga punkti, kuid viimast ei leidnud. Tiirutamine ja 4min viga. Liikumiskiirus oli pea olematu, ei olnud see Ilvesteade vanemale mehele lihtne. Mis sest, et vorm oleks pidanud olema justkui hea. Raske oli, väga raske. Just psüühiliselt.

Pärast lõpetamist oli aga üks asi selge - jalg oli totaalselt hukas. Õhtul ei saanudki muud teha kui poollamades istuda, rabarberi-, paiselehe või takjalehed ümber sääre. Harjusin tasakesi mõttega, et hooaeg on selleks korraks läbi. Veenipõletik pole naljaasi.

Esmaspäeval üritasin kätte saada tuttavaid (veresoone)kirurge, esialgu küll tulutult. Siis aga helistas dr. Andrus Loog Keilast ja andis väga põhjaliku tegutsemisjuhise. Lohutuseks mulle oli see, et trombid välistes veenides ei ohusta südant. Ja et asi on siiski ravitav.

Natuke pärast seda sain põhjalikku teavet Tartu kirurgilt dr. Toomas Ellerveelt, tuntud orienteerujalt, kes ka Ilvesteatel arstina tegutses. Ja kuna Toomas oli esmaspäeva õhtul valves, siis sain kätte vajaliku süsti ning retsepti süstidele, mida olen juba endale ka teinud. Nagu narkomaan.

Nüüd on siis kätte jõudnud aeg ravimiseks. Läheks vaid kuumus minema, siis oleks paranemine kiirem. Kõrvemaa rogain jääb ära, ilmselt nii mõnigi teine võistlus. Ja trennid ka.

Blogi läheb igavaks.