Mart "Semenovitš" Kainel 70

Kui täna õhtul on sõbrad-matkakaaslased Mardi juures ja tähistavad koduses ringis juubelit, siis mina üritan Mardist distantsilt paar rida kirjutada.

Mart "Semenovitš" Kaineliks nimetas Mardi Ülo Suursaar oma veebilehel, kui pani kokku ülevaate 2000.aasta mägimatkast Kaukaasias. Ülo kirjeldas Marti nii:

"Kui tipukirjelduses seisab "prostõje skalõ", siis tunneb Mart ka ilma julgestuseta end seal üsna koduselt, isegi kui kaljud aeg-ajalt püstloodi keeravad."

Pildil on Mart viimase aja ühe sagedasema matkakaaslase Jaan Aineloga, kellega just tulevad koos Matterhorni tipust (2006).

2000.aastal tegime esimese aklimatisatsioonitõusu Bezengi seina vastas olevasse Semenovitši tippu, kus nõelterava harja järel tuli järsk laskumine kurusadulale ja siis nurga taga järsk tõus tipu suunas. Nii meile tundus. Mart läks ees üksi minema, kuulsime vaid allakukkuvate kivide kõva kolinat ... Meie ei järgnenud, valisime teise tee. Mart aga jõudis kenasti tippu. Kirjutasin sellest harjast ka varem blogis, kõrgelt allavaatamise veast.

See oli minule esimene matk koos Mardiga, peale mida jäime käima veel mitmeteks aastateks (pildil on Ülo tehtud skeem 2005.aasta Kaukasuse matka grupiliikmetest, kes kellega olid eelnevalt koos matkal käinud).

Mart on vana vene alpilaagri järguga alpinist, suurte kogemustega mägimatkaja, aktiivne ja osav orienteeruja. Iseloomult rahulik, asjalik, ühesõnaga - väga mõnus matkakaaslane, kellega võis ka 3 ööpäeva kitsas telgis tormivangis olla. Mõned korrad olen Mardi peale ka südamest vihastanud, ükskord siis, kui ta ei suvatsenud end liigutada hetkel, kui palusin tal parema pildikompositsiooni jaoks sammukese kõrvale astuda, teine kord siis, kui ...

Ah, mis ma ikka torisen, Mart on ju Mart ja selle pärast ta meile kõigile meeldib. Sest kõige tähtsam on see, et Mart on soe inimene. Kuid ka mitte liiga :)

Mart võib olla parajalt isepäine, kohati üsnagi individualistlik. Vastasel juhul poleks ta üksi sinna Semenovitšile roninud. Ka Mönchi otsa eelistas minna üksi, mitte liikuda teraval harjal kellegagi ühes köies. Kergetel kaljudel ronib ta hästi, kassid paneb jalga alles viimasel vajadusel. Teda saab usaldada. Ka liustikulõhedest läheb esimesena kenasi üle, ainult teised võivad selja taga sisse kukkuda.

Viimastel aastatel Mart enam ei orienteeru, sõidab ratast, lihvib rulluisutehnikat. Näeb välja väga sportlik. Oskab end hoida, eelistab tegeleda meeldivate asjadega. Ta on itimees, kes süveneb põhjalikult teemadesse, millega tegeleb. Seetõttu on meil päris mitmeid Mardi poolt filmitud ja muusikaga kokku monteeritud vahvaid matkafilme. Filmijana on ta küll natuke mugav, kuid aastaid ka juba parasjagu. Ehkki Mardile on 70 üsna ülekohtune pakkuda, ka sellel aastal ootab ees mägimatk Alpidesse.

Palju õnne, Mart!