Rogaini EM 2011 Raunas, Lätis

Google Translation into English

Euroopa MV 24h rogainis toimusid seekord, nagu ka 4 aastat tagasi, Lätis. Võrreldes 2007.aasta Smiltene EM-iga oli tase tublisti tõusnud, meie aga natuke vanemaks saanud. Kuid sellegipoolest lootsime absoluutarvestuses jõuda heale kohale, sest Marje (Viirmann) tundus olema väga heas seisus. Nädalatagune Kõrvemaa 8h treeningrogain läks tema jaoks täiesti valutult ning motivatsioon oli samuti kõrge. Reeglina oleme läinud ikka maksimumi peale välja, mõnus matkamine peab veel ootama.

Ööbisime neljakesi (+ Mati Preitof ja Lilian Keskküla) Priekuli olümpiaettevalmistuskeskuse hostelis. Tavaliselt laagerdavad seal laskesuusatajad ja hokimängijad, nüüd magasid ka mõned rogainijad. Õhtusel vestlusel üllatusin, et mitte keegi kaaslastest ei tea näiteks sellist laulu nagu „Трус не играет в хоккей“. Lubasin Matile lingi saata, siin see on.

Planeering

Nagu ka videoklipist näha, oli meie võitlusvaim kõrge. Planeerisime sisse kõik kõrgete väärtustega punktid, ilusama, lihtsama läbitavuse ja odavamate punktidega põhjaosa jätsime lõppu. Kasutasime esmakordselt nööpnõelte ja niidiga planeerimist, mis oli ülevaatlik ja mugav.

Kaardil on planeeritud tee ja tehtud muudatused (punasega)

Teadsime, et maastik tuleb raske läbitavusega, kuid et see nii ränk oli, ei osanud uneski karta. Ehkki rajameister ja hea konkurent Valters Kaminskis mainis veebilehel läbi lillede, et vastavalt räigusele on punktidele antud ka väärtused.

Üks oluline teema planeeringus oli ka öiste etappide paikapanek. Me jätsime pimedale ajale pikkade tee-etappidega kagu- ja idaserva. Väga tahtsime alguses sisse planeerida keskuse külastamist (et jätta osa varustust (lamp) ja sööki maha ning süüa midagi sooja), kuid ühtegi head varianti selleks polnud. Seega tuli kõik kohe selga võtta ja külma toiduga 24h läbi ajada.

I osa ehk siit võib midagi tulla

Alustasime nii nagu väga paljud teisedki tiimid – edelasse. KP24 juures toimuv meenutas natuke Jukolat, kuid verd seal polnud. Sain mingil hetkel kompostrile lähedale, kuid võimatu oli käepaelaga seotud SI-pulka auku panna. Raiskasin seal nii meie kui sadade teiste aega.

Piiksud käes, edasi. KP68 lähedal asuvale tammile lähenedes pidi nutt kurku tulema - nii ilusa pildi oleks saanud kopratammil liikuvatest inimestest. Mul aga fotokat polnud. Selles punktis oli palju rahvast koos, kuid edasi kadus seltskond meie jaoks ära. Vahepeal tekkis plaaniväline mõte võtta ka KP73, kuid kuna ühtegi loha sinna ei viinud, loobusime lõpuks. Ja väga õigesti tegime.

Edasi liikusime natuke koos moskvalannadega – naisteklassi võitjate Galkina-Miheejevaga (pildil). Üks neist sarnanes Rain Londiga, ainult natuke suuremad rinnad olid :) Viskas esimeses sügavamas kraavis seljakoti maha ja hüppas üleni sisse. Liikusid väga agressiivselt, ei tea, kaua (punkte said meist natuke vähem). Järgnevad keerulisemad etapid 83-88-96 läbisime enam-vähem koos soomlaste Prittinen-Nurmisega (MV 3.koht). Olid Marjele tuttavad, kunagised klubikaaslased. Soomlased liikusid hästi, ehkki kohati saime neist ette. KP96 juures tegime mõlemad väikese vea, nemad kaldusid vasakule, meie läksime küll õigesti, kuid lagedad kaardil polnud päris sellised nagu maastikul.

Sealtpeale meie teed lahknesid (läksime KP82-e). Olime selles piirkonnas ilmselt esimesed, sest mingeid jälgi ega lohasid polnud. Ka edasi liikusime tunde täielikus üksinduses. Suurepäraselt läbisime etapi 98-85, kuid punktipiirkonnas oskasime suurema vea teha (üle 10min). Otsisime punkti nö aheliku otsast, viimane oli aga oruga läbi lõigatud ja jätkus teisel pool oja. Reljeef oli selles kohas ebatäpne, mistõttu orienteeruja noriv mõtlemine pigem segas kui aitas.

Kui 3. tunnil olime plaanist 30min ees, siis mõne vea tõttu olime 6.tunnil graafikus. Olime liikunud hästi, ehkki palavus mõjus vahepeal üsna roiutavalt. Marjel hõõrusid kannad, KP48 lähedal asuvas puhtas tiigis tegime riietega ühe ujumise, tema plaasterdas jalgu. Kõik tundus veel hea KP100 juures, kui olime liikunud 9:40. Üks osa minust mõtles juba saavutatud heast tulemusest, teine pool aga jahutas esimest maha ja fikseeris, et selline mõtlemine on ohu märk. Ees oli veel öö ja suur-suur töö. Ja täielik tundmatus keeruliste punktide virvarris.

Etapil 100-80 sattusime, nagu enamus teisigi, lõputuna näivasse mahasaetud pajuvõsa rägasse. See oli Marje jaoks raske minek, lisaks kurnavale ronimisele tegid valu hõõrutud kannad. Šokeerituna sellest etapist üritasime vältida rohelisi viirutusi ja järgmisse punkti läksime ringiga mööda teed. Nõlval enne KP80 panime lambid pähe. Sinna nõlvale jäi ka mu suhteliselt uus SILVA pöidlakompass. Märkasin seda alles üleval punktis. Üritasime küll samasse kohta tagasi tulla ja üle 10min otsida, kuid see oli lootusetu üritus.

Seda polnud nüüd küll vaja. Tagavara vene plaadikompass oli küll olemas, kuid sellega olen üsna koba. Ka nooleke liigub seal rohkem kui täpseks suunahoidmiseks vaja.

II osa ehk suuremate lootuste purunemine ja Marje piinad

Öö pole meie tugevamaid külgi kunagi olnud. Nüüd lisandus sellele ka pimeduses näivad läbipääsmatud metsad – tohutu tihedad ja mahalangenud puid ning muud riga-räga täis. Kohutavad metsad, ehkki ega lohadeta lagedad ka paremad polnud, sest kõrges heinas oli samuti raske liikuda.

Seepärast lähenesime KP 92-le ringiga lõunast, kuid seal oli samuti kohutav räga ees. Liikumine oli üliaeglane. Olime ajagraafikust maha jäänud juba ca 2 tundi ja seepärast jätsime ära 70 ja 94. Mõlemad etapid tundusid pimedas kohutavad. Nagu hiljem selgus, asus KP94 üsna ebamäärases asukohas, kus paljud tegid viga.

KP61 juures, kus plaani järgi pidime olema keskööl, hilinesime graafikust 1 tund. Seega oli kõik veel OK, ehkki Marjel oli juba tõsiselt raske. KP84-st panime üllatuslikult väga tugevalt mööda ja tagasitulek piki soist ja roostikulist järveäärt oli veidi demoraliseeriv. Märkamatult astusin kell 2 öösel põhjatusse kraavi ja sain soovimatu supluse osaliseks. Natuke hiljem olime hädas veepunki leidmisega, teede virvarr ajas pea sassi.

Marje ütles, et tal on väga halb olla. Suunasin talle lambi näkku ja sealt vaatas vastu kahvatuvalge, täiesti kurnatud nägu. Vett pidime igal juhul saama, sest kõik varud olid otsas.

Ja ennäe, joogipunkt ehk kaev oligi meist vaid 15m kaugusel. Seal oli kanistris ka lahjat Isostari, panin seda joogikoti täis. Natuke liigsoolast (ehkki tugevalt lahjendatud) Vytautas mineraalvett olin juba vastikuseni joonud, sama ka puhta veega. Marje jõi küll, kuid süüa ei suutnud eriti midagi. Midagi andsin, vist ka tüki pannkooki, kuid seda mälus ta kogu järgneva pooltunni. Mingil hetkel läksid mängu turgutid, kokku tarbis ta 2 Blue Shine’i ja 2 Shlehat.

Kuid ees olid pikemad tee-etapid ja seal pidi ka jooksma. KP57-s kohtusime Liblik-Roopõlluga, kellelt saime rikkis SI-jaama numbri üleskirjutamiseks tindipliiatsi. Urmo ja Riho olid tegutsemistahet täis ja liikusid sealt KP94 suunas. Meie jätkasime tee-etappi.

Mingil hetkel ütles Marje jälle, et tal on tohutult halb olla ja kannad teevad jubedat valu. Siia võiks lisada, et sokid olid tal täiesti katki hõõrdunud ja alt paistsid veripunased hõõrutud jalad. Mul ei olnud talle midagi muud lohutavat öelda, kui seda, et minu vanaemal oli enne surma täpselt sama seis.

Väike naerupahvak näitas, et kõik pole veel kaugeltki lootusetu. Tegelikult ei kartnud ma Marje pärast üldse, olin kindel, et ta võitleb lõpuni. Mingil hetkel liikusime suurema pundiga, koos Raul Oleski ja Urmas Tammemäega mitu rõvedat etappi ning leidsime ei-tea-kuidas KP 99. Viimase ümber oli kaart natuke mäda ja seegi oli paljudele suure vea allikaks.Kohtusime Salomoni tiimiga, kes liikus väga imelikult edasi-tagasi. Tõnu oli nende pundis täiesti läbi ja loksus teistest natuke tagapool.

Tööpäev tundus nii-nii pikk ja kangesti oleks tahtnud seda lühendada KP95-st otse KP40-sse mööda teed minekuga. Eelkõige seepärast, et kaardi põhjaosas paremat maastikku läbida. Kuid õnneks või mitte tegime siiski oma planeeritud töö ära ja õudusest väljatuleku kulminatsiooniks oli etapp 69-40, kus lõpuosa mets oli eriliselt räige. No ei vedanud meil sellel võistlusel lohadega, pidime nii alguses kui lõpus neid sageli ise ajama.

III osa ehk 2-tunnine lõpuspurt finišini

KP34 juures kohtasime Marianni ja Neemet. Seega olime nendega samas seisus, st 2h lõpuni ja võtta veel nii palju punkte kui võimalik.

Meie muutsime esialgset plaani ja ebamäärasema läbitavusega etappidele 34-66-58-22 (kuhu Mariann ja Neeme läksid) eelistasime pikemaid teejookse 34-47-58-42. Nemad jõudsid natuke enne finišisse, punkte saime mõlemad kokku 24. Kuid pea kõik need 2 tundi jooksime, viimased 4km vedasin Marjet nööris. Kohtusime vendade Eensaartega, Rain oli Silveril kergelt nööris ning enne lõppu läksid veel ka etapile 43-55-24. See tundus mulle tol hetkel lootusetuna. Kuid supermeeste sooritus oli perfektne ning veel lõpus võeti näiliselt kergejalgselt 7 väärtuslikku punkti. Täiuslik võistlus supervormis orienteerujate-seiklussportlaste poolt.

Üldse tundus, et see rogain sobis enam seiklussportlastele, sest nemad on õudustega rohkem harjunud ning isegi seda maastikku võtsid kui enam-vähem normaalset. Niimoodi Silver end väljendas.

Kokkuvõttes eestlaste nelikvõit oli muidugi väga magus. Vene vinged naised aitasid tuua kullad nii segade kui naistiimide arvestuses Venemaale.

Tulemused

Meie olime üldjärjestuses 24., segadest 7. ja segaveteranidest 2. Kokku oli 282 võistkonda 17 riigist. Olime selle tulemusega rahul, sest vahepeal hakkas võistlus juba aia taha kiskuma. Kuid töötasime lõpuni ja selle autasuks hõbemedal. Lohutab ehk see, et meist vanemaid eespool polnud ning Marje sai nüüd MMi sprindi hõbedale ka rogaini EM-i hõbeda lisaks.

Läbisime linnulennult 76,9km, tegelikku maad on raske hinnata (tohutult sik-sakitamisi), kuid 100km võis kokku tulla küll.

Üllatavalt hea enesetunne oli vahetult peale 24h tööd, lihastes polnud erilist kangust ega mingit valu (nagu näiteks Ylläsel). Ka päev-kaks hiljem oli enesetunne täitsa normaalne. Järelikult oli raskel läbitavusel ka hea külg olemas - tempo oli madal ja see ei kurnanud organismi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist oli väga vinge maastiku ja rajaga, mille ettevalmistamiseks oli kulunud ilmselt tohutu hulk väli- jm töötunde. Selle töö kõrval on ühe 24h võistluse läbitegemine pisiasi.

Teisi muljeid:

Zazibea

O-Tõnis Asso
Kadri
Eensaared (üldvõitjad)
Tiit
HP-Sport
TutiVaps
TA