Õnn - see on siis, kui kusagilt ei valuta

Kaks aastat tagasi toimus esimene Taliharja Vanakuri - 101 km külmas talveilmas Lelle raudteejaamast Aegviitu. Juba enne 30 km tundsin end üsna kehvasti ja jäin kaaslastest Priidust ja Rolandist natuke maha, kuid kõnnipausidel suutsin neile ikka järele jõuda. Ühel hetkel väljutasin kehast liigse vee ja ehmusin tõeliselt, kui lambivalgel peegeldunud juga ning roos lumisel maapinnal olid tumepunast värvi. Veri!?? Korra hakkas sellest mõttest isegi paha, ehkki pidasin seda enesesisenduseks. Mainisin juhtumit ka kaaslastele, mõtted läksid sellele, et mida ma enne või jooksu ajal söönud olin. Juhuslik heeringavõileib Balti jaama R-kioskist tundus kõige loogilisem, sest tarvitatud geele olin ka varem tarbinud ja midagi sellist polnud juhtunud. Peeti polnud söönud.

Edasi joostes läks asi paremaks, raskushetk 70km-l oli seotud läbitud distantsi ja vähese joomise ning söömisega, mida külma temperatuuriga eriti teha ei tahtnud. Uriin oli muutunud värvituks, mis 30 km ehmatuse maha rahustas. Ka hiljem saunas arutasime korra teemat, peakorraldaja Silver otsis oma kogemustepagasist sarnaseid näiteid, mis põhiliselt toidu või mõne geeliga seotud.

Aasta hiljem möödus Taliharja Vanakurja101 km suuremate probleemideta, paksus lumes oli aeg vaid 2h pikem - üle15h.

Eelmisel aastal ja ka selle aasta alguses käisin seoses ühe uuringuprojektiga palju Türgis. Toiduratsioon muutus ehkki see oli tervislik. Tarbisin palju musta teed ning peale üht suuremat pähklisöömist hakkas kergelt kõht valutama. Mägedes joostes märkasin, et pikemal jooksul oli uriin jälle tumepunane-pruun, lühemal jooksul helepunane. Õhtuks kõik normaliseerus.

Nüüd oli selge, et organism jooksmist ei talunud, sest matkamisel sellist asja ei juhtunud, hiljem rattasõidul samuti. Kerge kõhuvalu oli aga pidev kaaslane. Tekkisid küsimused, nii võimalikest põhjustest, edaspidisest sportimisest kui ravist. Mõttes oli siiski veel ka selle aasta Taliharja Vanakuri läbida, mis kulges põnevas piirkonnas - Eesti-Läti piirialal. Testimiseks kasutasin jälle aastalõpu maratoni Rocca al Mares. Mis sellest kõigest sai, saab lugeda SIIT. Lühidalt: asi oli hull ja edaspidi tuli alustada terviserikke põhjuste väljaselgitamisega.

Haiglasse

1. aprilliks sain kutse tulla PERHi operatsioonile. Koroona tõttu lükkus see edasi, kuid õnneks vaid nädala. Olukord Eestis hulluks ei läinud, mistõttu neid plaanilisi operatsioone ka võimaldati. Haiglasse sissesaamiseks tuli kõigepealt teha koroona test ja siis 5 tundi sealsamas tulemust oodata. Kiired ajad olid tööl, jõudsin selle ooteaja kenasti ära kasutada.

Ah mis operatsioon? Lihtsa stsenaariumi järgi oleks vaja olnud purustada kivid paremas neerus ja eelnevalt kirjeldatud probleem oleks dr. Peep Baumi järgi lahendatud. Kahjuks minul nii kergesti ei läinud. Uuringute käigus selgus, et vasakus neerus on hoopis kasvaja, veel sellise suurusega, et oleks võimalik neeru eemaldamata see välja lõigata. Kiidan siin Eesti strateegiat koroona talitsemisel, sest operatsiooni järjekordse edasilükkamiste puhul oleksin riskinud neeru kaotamisega. 

Elu peale operatsiooni, mis toimus 2. aprillil, on olnud raske kuid huvitav. Ehkki sellist väljakutset ja vaheldusrikkust ei sooviks vaenlaselegi, lisab kõigega hakkamasaamine palju kogemust ja miks mitte ka elutarkust. Ligi 20 cm haav vasakus küljes ja lõigatud-õmmeldud organid kõhuõõnes vajavad paranemiseks aega, samas on kogu organism tugevalt häiritud ja tekitab lisaks valule probleeme kõikvõimalike siseelundite funktsioonidega, mida me tavaelus ei märkagi.

Valu on võimalik maha võtta valuvaigistitega. Ma ei teagi täpselt, mida sisse toideti, kuid üks efektiivsemaid oli fentanüül. Soovitus oli valuaistingut igal juhul vähendada, kangelaslik kannatamine on üks rumalamaid tegevusi. Fentanüül, mis on tegelikult narkootikum, on mõjus aine, mille lisakogust sain ise reguleerida. Voolik läks otse kanüüli ja vajalik nupp koos aparaadiga rippus ööpäevad läbi voodi kohal (intensiivis).

Kuid nagu iga kemikaaliga, hakkab organism selle mõjuga tasapidi harjuma ja mingil hetkel eemale tõukama. Nii ka fentanüüliga, mis ajas ajapikku iiveldama ja nupule vajutamise otstarbekust kaalusin enne hoolikalt. Ka öösel, mis kohati kujunes parajaks kannatuseks. Kõht oli kui suur arbuus, gaasid surusid valusalt haavadele. Lausa huvitav, et vererõhk võis gaaside tõttu (?) kõikuda 30 ühiku ulatuses. Kohati oli selline tunne kogu keemiast, magamatusest, valudest ja gaasidest, et ainult tugev süda peab sellele vastu. Ja hea oli, et süda on treenitud.

Kui kõige hullem möödas (5 päeva), sai veel 4 päeva palatis oldud, kus rahulikemal hetkedel arutasin erinevaid teemasid palatikaaslase Matiga, minust 20 aastat vanema ehitusinseneriga. Tõin sisse ka sõjajärgse ränga aja teema, mida Mati paari valusa isikliku kogemusega kirjeldas. Mõned inimesed jäävad soojalt meelde, Mati on üks neist.

Täna olen kodus, operatsioonist on möödunud 11 päeva, kuid probleeme jätkub endiselt. Lõpuks tuli ka köha, mida üritan jagada paljudeks väiksemateks köhatusteks. Kusagil kõhus on väga valus. Köha oligi üks suuremaid kartusi haiglas olles, sest teenindav personal - õed ja hooldajad vahetusid iga päev ning oi kui lihtne oleks olnud tuua köhivat koroonat osakonda. Seal ma poleks ette kujutanud kasvõi ühte köhatust - seda poleks valu tõttu olnud lihtsalt võimalik teha.

Loodetavasti saab järgneva 1,5 kuu jooksul kõik kenasti korda, suve I pooles ka neerukivid eemaldatud ning sügiseks jooksmisega algus tehtud. Ja kui koroona läbi, on vorm hea ja võistleme jälle. Kas kunagi veel ka ülipikki pingutusi ette võtan, on iseküsimus. Samas, kui inimene teeb plaane, siis jumal naerab. Loodame parimat ja head tervist kõikidele blogi lugejatele!

Suur tänu mind aidanud meditsiinitöötajatele: perearst dr. Maie Võsa, Confido Erameditsiinikeskus (ultraheli), nefroloog dr. Kadri Lilienthal, uroloog dr. Peep Baum, Entsik, kõik õed ja hooldajad.
Eesti meditsiin on heal järjel, tingimused haiglas olid suurepärased.
Ja mida ma teeksin oma abikaasa Mari toeta, ei kujutagi ette.