pühapäev, 18. oktoober 2015

Geoloogiline nädalavahetus

Nädalavahetus sai alguse juba reedel, kui Rakvere SPA-s toimus "Eesti Strateegiliste Maavarade" konverents. Kohal ja rääkimas mitu ministrit, ülikooli rektorit, riigikogu liiget, välisriikide esindajat, palju olulisi ametnikke, suurettevõtete juhte ja loomulikult geoloogia ning mäenduse tippspetsialiste.
Üritusest ja ettekannetest jäädakse rääkima veel pikalt, tase oli kõrge, teemad aktuaalsed. Loodetavasti ilmuvad ettekanded kunagi järelvaadatavana, Postimees tegi otseülekande veebis. Kas toimub ka mingi läbimurre geoteaduste ja maavarauuringute olulisuse mõistmisel ühiskonnas, selgub mõne aja pärast. Aeg on pea liiva alt välja võtta ja vahetada see puursüdamiku vastu. Lühidalt, on vaja enam väärtustada ja tunda oma maapõuerikkusi ja öelda seda julgelt välja ka poliitilisel tasandil. Ühed olulisemad märksõnad olid põlevkivi, fosforiit ja haruldased muldmetallid.

Rakverest sõitsin õhtul Tartusse, osalemaks laupäeval XI geoloogia sügiskoolis ning geoloogide suurel kokkutulekul "195 aastat geoloogiat Eestis". Nimelt hakati aastal 1820 õpetama Tartu Ülikoolis geoloogiat.  

Õhtusel pidulikul koosviibimisel AHHAA keskuses pajatas Erik Puura paarkümmend lühikest ja lõbusat lugu ülikooliajast. Tema ettekande teemaks oli "Ühiselamukultuur kui geoloogiatudengite loomingulise arengu tagaja 1980ndate keskel". Nende kursust iseloomustavad tõeliselt suured meesliikmed, seda nii kaalu kui karjääri osas. Nad astusid esimesele kursusele siis, kui meie olime viiendal, kuid saadeti soojenduseks kohe nõukogude armeesse, kust naasid kaks aastat hiljem. Üks kõrvaoleval pildil olev kogukas tegelane saadeti Afganistani. Küsimus: KES?

Kõva tegija peol oli geoloogidest koosnev punkbänd Eterniit, kelle loomingu ehedaks näiteks on allolev lugu "Fosforiiti rahvale!". Ei puudunud ka sellised lood nagu "VKG argipäev" (sõnad allpool, video ka olemas) ja "Tartu vaim".


Õhtu venis pikaks, Tartu kesklinna erinevad söögi-joogikohad olid õnneks kaua avatud.

Kuid tiheda programmi vahel õnnestus teha ka üks nostalgiajooks nooruspõlve radadel. Väikese otsimise järel leidsin üles Tissa augu, mis oli lapsepõlves üks teravamaid suuskadel mäest allalaskmise kohti. Auk oli väike ja enne, kui keegi alustas laskumist, hõikas "Tulen!". Vastasel korral oleks võinud all augus kellegagi kokku põrgata. Siis olid augu nõlvad üsna võsas, nüüd pargilaadselt lagedad.
Küsimus: Kus asub Tissa (pildil)?

Järgmiseks tuleb geoinformaatiline nädalavahetus. Sportlikud tegevused peab kahjuks jälle edasi lükkama.


VKG argipäev (Eterniit)

Seisan üksi toas ja viina pole
Sõbrad ammu läind ja koer on kole.
Köögi uksest puhub sisse tuhk
Akna taga maailm paistab tuhm

Juba kolmas kuu ei ole raha
Talve riided juba müüsin maha.
Sule sappa sai ka onu Dima
Enam hommikul ei võta viina.

Midagi mul päeval pole teha
Siis kui maailmaturu hind on madal.
Tehas seisab, istun kurva moega
Miks küll riik ei aita oma toega.

Vennas Sandor kaevab palju tahab
Aga meile selle keelas ära.
Ütleks Rohumaale „Ära vassi“
Muidu saad ka Sina halli passi.

Tundub vist, et homme lähen tööle
Tehases on vaske terve koorem.
Mis ta vaiksena seal ikka seisab
Emeksist saab kätte aasta leiva.

Midagi mul päeval pole teha
Siis kui maailmaturu hind on madal.
Tehas seisab, istun kurva moega
Miks küll riik ei aita oma toega.


4 kommentaari:

Jaagup ütles ...

See auk võiks olla kopsukliiniku juures vist

eduardp ütles ...

Just. Tissa sai nime tiisikusehaigla järgi.

Anonüümne ütles ...

Pakun, et see mees on Marko Pomerants. Tema oli üks neist, kes peale 1. kursust sõtta võeti. Veel meenub Arbeiter, keda ma ilmselt enam ära ei tunneks. Peeter Eek see minu mäletamist mööda ei olnud. Tegelikult on kõige tähtsam inimene sel pildil meie Asta, kallis kursusejuhendaja. Tervitades, Gea

eduardp ütles ...

Õige, Gea, Eriku meenutuse järgi oli see Marko "Pomo" Pomerants. Arbeiter käis vist päris sõjas ka. Asta Oraspõld on ilmselt kõiki kohalviibinuid õpetanud, va noored.