Hommikul vara saatsin pereliikmed - naise ja noorema tütre, Nõvale rogainima. Lauatenniseturniirini Spartas jäi veel parasjagu aega ja enesestmõistetavalt avasin interneti.
Seal ootas ees põnev blogisissekanne - Silveri muljed 24h jooksust Šveitsis koos meeleoluka lühifilmiga Eesti rekordi purustamisest. Ise jooksis, ise filmis end ja kommenteeris ka iga tunni järel - omapärane eksperiment seegi. Usun, et tema jaoks polnud oluline mitte ainult sportlik saavutus, hoopis põnevam tundus isiklike piiride kompamine, dialoog keha ja vaimuga, muutuste fikseerimine ja edastamine. Ja et see raske asi liiga rutiinseks või tüütuks ei läheks, tuli põnevust juurde mõelda, ehkki selle peale kulus parasjagu energiat.
Minu arust tabas Silver oma sissekandega mitut kärbest:
1. Tõestas avalikkusele, et tipptasemel seiklussportlased on ühed väga vinged tegelased. Rahvas mõistab läbitud jooksukilomeetreid ja rekordit, kuid ei saa mõmmigi aru seiklusspordi vintsutustest.
2. Kui suudad pika pingutuse jooksul oma seisundit hinnata ja seda ka teistele arusaadavalt ning vaheldusrikkalt edastada, ei paistagi taoline rutiinne tegevus mõttetu enesepiitsutamisena.
3. Oluline on harida (informeerida) ja motiveerida, mis ongi tõenäoliselt kõikide Silveri sissekannete ning lugude üheks eesmärgiks.
4. Jätkuvalt hoida fännklubi ärkvel oma tegevuste juures, mille kulminatsiooniks saab seiklusspordi MM Brasiilias.
ERR uudisklipp
Blogilugemise tõttu unustasin koera, kellega oli enne linnasõitu vaja veel kiiresti väljas käia. Taevas oli sinine, ilm imeilus. Jooksin ja samm tundus kuidagi eriliselt kerge. Oleksin vist pidanud rogainile minema, ehkki teadsin, et see tunne võib olla petlik. Esimesed 2 tundi on alati tore, siis enam mitte nii väga.
Spordiselt Kalevi lahtised firmaspordi meistrivõistlused lauatennises algasid kell 10.00 Spartas. Jõudsin kohale natuke varem, kuid head sparringupartnerit kohe ei leidnud, mistõttu jäi soojendus puudulikuks. Vaatamata hommikusele kergele enesetundele olin lauatennise laua taga kange ja nurgeline. Parem käsi käis imeliku nurga all, lõiked ebakindlad, topsidest rääkimata. Pidin iga löögiliigutust mõtlema, mis vähendas reaktsioonikiirust ja lisas ülepingutatud vigu. Ühesõnaga, läksin esimesele kohtumisele reitingu 400. reketi Raigo Rommotiga ebakindlas seisus. Keila turniiril olin teda üsna kindlalt võitnud, nüüd tuli aga hoopis teine mäng - kindel kaotus 0:3. Raigo ei tundnud minu mängu ära, ma ise ennast samuti.
Psühholoogiliselt huvitav juhtum, kuid ei hakka siin pikemalt lahti arutama. Lühidalt, mänguisu oli nullilähedane ja ma ei saanud üldse aru, miks ma siin olen.
Alagrupis oli veel neli meest, kahjuks tublisti nõrgemad ja võidud tulid 3:0. Kokku oli M40 vanuseklassis 4 alagruppi, igas 6 meest. Võistlusel ei tohtinud osaleda mängijad reitinguga alla 300, kuid kunagised mängijad, kes pole turniiridel osalenud ja seetõttu ka reitinguta, võisid ikka kohale tulla.
Kuna igast alagrupist sai play-offi edasi kaks paremat, läksin kokku ühe teise alagrupi võitjaga. Enne õnnestus veel kiireid pallivahetusi treenida ja juba hakkas tekkima tunne, kus löökide peale mõtlemine hakkas tahaplaanile jääma. Keha tegutses instiktiivselt, mida ongi vaja soojendusega saavutada.
Mäng tuli meil väga võitluslik ja tasavägine. Kohati tundsin, et olen üle, kohati jälle, et seekord vastasele kuidagi vastu ei saa. Usk vaheldus kõvasti, nagu ka maha mängitud suurem edu- või tagasi võidetud kaotusseis. Seisul 2:2 läksin viiendas setis mitme punktiga ette ja sama kiiresti selle edu ka kaotasin. Lõpus oli vastane aga julgem, ründas otsustavalt ja edukalt ning võitis 11:9. Mäng oli huvitav mõlemale, vastane tulemusega ilmselgelt väga rahul.
Järgnevas miinusringis võitsin ühte Päästeteenistuse meest, kes ei saanud minu servidega hakkama ja andis sellega palju punkte ära. Eduseis ja trumpässa omamine andis aga enesekindlust ning seetõttu mängisin pingevabalt. Võit 3:0.
Ja siis tuli viimane mäng 5.-6. koha peale. Vastane oli ilmselgelt korralik tegija, kes hävitas mu tugeva kaaslase, kellele trennis tavaliselt kaotan, 3:0. Olin viimaseks mänguks jõudnud nn mängukonditsiooni, vastane aga kurtis väsimuse üle ja ei viitsinud pikalt sooja teha.
Mäng tuli pingeline, esimese võitsin 11:9, teise kaotasin kindlalt 5:11. Kolmandas saavutasin jälle töövõidu ja suur pingelangus ning rõõmushõisatus tekkis peale neljanda seti võitu. Seega 3:1 võit - lõpp hea, kõik hea.
Seejärel kiirustasin Keilasse, pakkisin koera autosse ja põrutasin Nõvale TAOK rogainile. Kohale jõudes oli aega veel ca 2h lõpuni, uurisin pereliikmete asukoha ning üllatasin neid metsavahel koeraga. Ilm oli jätkuvalt suurepärane ja 1,5-tunnine matk nauding.
Õhtul olin väsinud nagu peale 8-tunnist rogaini. Nõvalt ostetud värskeltsuitsutatud lestad sisse, Manchesteri õlu peale ja magama.
Facebookis veel mõned PILDID.
PS. Mis ennustusse puutub, siis eksisin MN klassiga. Eleri Hirv ja Sander Mirme tegid ilmselge alaplaneeringu, läksid alguses itta ja jätsid kaks punkti võtmata. Hiljem polnud seda viga enam võimalik parandada ehkki üle jäi terve tund. Ka Antti Roose ja Eduard Taivere oleksid samuti kõik punktid ära võtnud, kuid jätsid kirdenurgast samuti KP47 võtmata. Ehkki jahimeeste tõttu oli rajameister Lauri Leppik sunnitud planeeritud ala vähendama ja osa punkte ümber paigutama, oli tugevatel tiimidel, kes kõiki punkte kindlalt võtma ei läinud, päris huvitav planeerimisülesanne.
Seal ootas ees põnev blogisissekanne - Silveri muljed 24h jooksust Šveitsis koos meeleoluka lühifilmiga Eesti rekordi purustamisest. Ise jooksis, ise filmis end ja kommenteeris ka iga tunni järel - omapärane eksperiment seegi. Usun, et tema jaoks polnud oluline mitte ainult sportlik saavutus, hoopis põnevam tundus isiklike piiride kompamine, dialoog keha ja vaimuga, muutuste fikseerimine ja edastamine. Ja et see raske asi liiga rutiinseks või tüütuks ei läheks, tuli põnevust juurde mõelda, ehkki selle peale kulus parasjagu energiat.Minu arust tabas Silver oma sissekandega mitut kärbest:
1. Tõestas avalikkusele, et tipptasemel seiklussportlased on ühed väga vinged tegelased. Rahvas mõistab läbitud jooksukilomeetreid ja rekordit, kuid ei saa mõmmigi aru seiklusspordi vintsutustest.
2. Kui suudad pika pingutuse jooksul oma seisundit hinnata ja seda ka teistele arusaadavalt ning vaheldusrikkalt edastada, ei paistagi taoline rutiinne tegevus mõttetu enesepiitsutamisena.
3. Oluline on harida (informeerida) ja motiveerida, mis ongi tõenäoliselt kõikide Silveri sissekannete ning lugude üheks eesmärgiks.
4. Jätkuvalt hoida fännklubi ärkvel oma tegevuste juures, mille kulminatsiooniks saab seiklusspordi MM Brasiilias.
ERR uudisklipp
Blogilugemise tõttu unustasin koera, kellega oli enne linnasõitu vaja veel kiiresti väljas käia. Taevas oli sinine, ilm imeilus. Jooksin ja samm tundus kuidagi eriliselt kerge. Oleksin vist pidanud rogainile minema, ehkki teadsin, et see tunne võib olla petlik. Esimesed 2 tundi on alati tore, siis enam mitte nii väga.
Spordiselt Kalevi lahtised firmaspordi meistrivõistlused lauatennises algasid kell 10.00 Spartas. Jõudsin kohale natuke varem, kuid head sparringupartnerit kohe ei leidnud, mistõttu jäi soojendus puudulikuks. Vaatamata hommikusele kergele enesetundele olin lauatennise laua taga kange ja nurgeline. Parem käsi käis imeliku nurga all, lõiked ebakindlad, topsidest rääkimata. Pidin iga löögiliigutust mõtlema, mis vähendas reaktsioonikiirust ja lisas ülepingutatud vigu. Ühesõnaga, läksin esimesele kohtumisele reitingu 400. reketi Raigo Rommotiga ebakindlas seisus. Keila turniiril olin teda üsna kindlalt võitnud, nüüd tuli aga hoopis teine mäng - kindel kaotus 0:3. Raigo ei tundnud minu mängu ära, ma ise ennast samuti.
Psühholoogiliselt huvitav juhtum, kuid ei hakka siin pikemalt lahti arutama. Lühidalt, mänguisu oli nullilähedane ja ma ei saanud üldse aru, miks ma siin olen.
Alagrupis oli veel neli meest, kahjuks tublisti nõrgemad ja võidud tulid 3:0. Kokku oli M40 vanuseklassis 4 alagruppi, igas 6 meest. Võistlusel ei tohtinud osaleda mängijad reitinguga alla 300, kuid kunagised mängijad, kes pole turniiridel osalenud ja seetõttu ka reitinguta, võisid ikka kohale tulla.
Kuna igast alagrupist sai play-offi edasi kaks paremat, läksin kokku ühe teise alagrupi võitjaga. Enne õnnestus veel kiireid pallivahetusi treenida ja juba hakkas tekkima tunne, kus löökide peale mõtlemine hakkas tahaplaanile jääma. Keha tegutses instiktiivselt, mida ongi vaja soojendusega saavutada.
Mäng tuli meil väga võitluslik ja tasavägine. Kohati tundsin, et olen üle, kohati jälle, et seekord vastasele kuidagi vastu ei saa. Usk vaheldus kõvasti, nagu ka maha mängitud suurem edu- või tagasi võidetud kaotusseis. Seisul 2:2 läksin viiendas setis mitme punktiga ette ja sama kiiresti selle edu ka kaotasin. Lõpus oli vastane aga julgem, ründas otsustavalt ja edukalt ning võitis 11:9. Mäng oli huvitav mõlemale, vastane tulemusega ilmselgelt väga rahul.
Järgnevas miinusringis võitsin ühte Päästeteenistuse meest, kes ei saanud minu servidega hakkama ja andis sellega palju punkte ära. Eduseis ja trumpässa omamine andis aga enesekindlust ning seetõttu mängisin pingevabalt. Võit 3:0.
Ja siis tuli viimane mäng 5.-6. koha peale. Vastane oli ilmselgelt korralik tegija, kes hävitas mu tugeva kaaslase, kellele trennis tavaliselt kaotan, 3:0. Olin viimaseks mänguks jõudnud nn mängukonditsiooni, vastane aga kurtis väsimuse üle ja ei viitsinud pikalt sooja teha.
Mäng tuli pingeline, esimese võitsin 11:9, teise kaotasin kindlalt 5:11. Kolmandas saavutasin jälle töövõidu ja suur pingelangus ning rõõmushõisatus tekkis peale neljanda seti võitu. Seega 3:1 võit - lõpp hea, kõik hea.
Facebookis veel mõned PILDID.
PS. Mis ennustusse puutub, siis eksisin MN klassiga. Eleri Hirv ja Sander Mirme tegid ilmselge alaplaneeringu, läksid alguses itta ja jätsid kaks punkti võtmata. Hiljem polnud seda viga enam võimalik parandada ehkki üle jäi terve tund. Ka Antti Roose ja Eduard Taivere oleksid samuti kõik punktid ära võtnud, kuid jätsid kirdenurgast samuti KP47 võtmata. Ehkki jahimeeste tõttu oli rajameister Lauri Leppik sunnitud planeeritud ala vähendama ja osa punkte ümber paigutama, oli tugevatel tiimidel, kes kõiki punkte kindlalt võtma ei läinud, päris huvitav planeerimisülesanne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar