Eestikate tavarada Krüüdneris oli minu jaoks seekord pooleldi kõrvaline tegevus, sest kolmapäeval tungis läbi kurguvalu kehasse haigus, mis nõudis töölt ka ühe koduse päeva.
Kui reedel oli olemine veel üsna kehv, siis laupäeva hommikul oli tunne enam-vähem ja otsustasin möödasõidul maale ka Krüüdneri metsast läbi hüpata ning tavaraja läbi joosta.
Rajale läksin suhteliselt pingevabalt, polnud vähematki aimu, kuidas nädalatagune rogain ja haigus olid liikumisvõimele mõjunud. Tore oli võistluskeskuses näha ja juttu ajada Toivo Toomasega, kes pärast paar aastat tagasi toimunud ränka rattaga kukkumist liikus jälle kenasti. Tõsi, jooksmiseni läheb tal veel aega, kuid spordimehe hinges oli tunda, et ükskord ta tuleb veel rajale tagasi. Kuid esialgu peab olema ettevaatlik.
Start.
Esimene punkt tundus eriline titekas, kohe tee kõrval. Kui vajalik teede rist oli juba lähedal, keerasin lõikeks metsa. Kuid mets oli tihe ja ette tuli mingi arusaamatu siht. Tegin pöörde tagasi ja siis edasi kuni otsustasin tagasi tee peale joosta, et teede ristist uuesti punkti peale minna. Viga 1,5 min. Kuid ma polnud ainuke, kes sellise vea tegi. Neid oli palju, näiteks Toomas Mast oskas seal üle 3 minuti kaotada.
Tuimalt ja ühtlaselt läbisin järgmisi lühikesi etappe, kõik tundus peale Soomet kuidagi lihtne ja lühirajalik. Kohe peale 8.KP-d, kui mõtlesin, et rada on lihtne, avastasin end liiga vara ühe künka juures. Pilk kaardile ja kohe sai selgeks, et kaart oli 90 kraadi valesti ees. PT-tundega pööre ja varsti olin kenasti järgmises punktis. Enne etappi 12-13 olin teisel kohal, kuid seda sain teada alles kodus SI-vaheaegu uurides. Seega polnudki jooksukiirus kõige hullem.
Kuid etapp 12-13 hävitas tulemuse. Kartes tumerohelist hoidsin natuke vasakule ja jõudsin seljandikule palju kaugemal arvatust. Esialgu jooksin küll õiges suunas punkti võtma, kuid kuna viimast ette ei tulnud, jäin kõhklema ja jooksin tagasi. Alles elektriliini juures sain aru, kus ma seljandikul tegelikult asun. Kaval etapp ja punkt, rajameister tegi ära.
Polnud edaspidigi midagi keerulist ja kahtlased kohad said kiire lahenduse. Enne 16. KP-d kukkusin põlvega valusasti vastu kivi, niigi kadunud motivatsioon sai kõva löögi. Etapil 16-17 ei suutnud risus suunda või kõlviku piiri jälgida ja kaldusin natuke kõrvale. Päris jube koht oli, justkui juba lõpus, samas aga läbimatult kaugel. Kuna tulemust nagunii polnud, siis ragistasin/jalutasin/sörkisin rahulikult finišini.
Tulemused
Pühapäeval oli siis suur kolimine.
Kui reedel oli olemine veel üsna kehv, siis laupäeva hommikul oli tunne enam-vähem ja otsustasin möödasõidul maale ka Krüüdneri metsast läbi hüpata ning tavaraja läbi joosta.
Rajale läksin suhteliselt pingevabalt, polnud vähematki aimu, kuidas nädalatagune rogain ja haigus olid liikumisvõimele mõjunud. Tore oli võistluskeskuses näha ja juttu ajada Toivo Toomasega, kes pärast paar aastat tagasi toimunud ränka rattaga kukkumist liikus jälle kenasti. Tõsi, jooksmiseni läheb tal veel aega, kuid spordimehe hinges oli tunda, et ükskord ta tuleb veel rajale tagasi. Kuid esialgu peab olema ettevaatlik.
Start.
Tuimalt ja ühtlaselt läbisin järgmisi lühikesi etappe, kõik tundus peale Soomet kuidagi lihtne ja lühirajalik. Kohe peale 8.KP-d, kui mõtlesin, et rada on lihtne, avastasin end liiga vara ühe künka juures. Pilk kaardile ja kohe sai selgeks, et kaart oli 90 kraadi valesti ees. PT-tundega pööre ja varsti olin kenasti järgmises punktis. Enne etappi 12-13 olin teisel kohal, kuid seda sain teada alles kodus SI-vaheaegu uurides. Seega polnudki jooksukiirus kõige hullem.
Kuid etapp 12-13 hävitas tulemuse. Kartes tumerohelist hoidsin natuke vasakule ja jõudsin seljandikule palju kaugemal arvatust. Esialgu jooksin küll õiges suunas punkti võtma, kuid kuna viimast ette ei tulnud, jäin kõhklema ja jooksin tagasi. Alles elektriliini juures sain aru, kus ma seljandikul tegelikult asun. Kaval etapp ja punkt, rajameister tegi ära.
Polnud edaspidigi midagi keerulist ja kahtlased kohad said kiire lahenduse. Enne 16. KP-d kukkusin põlvega valusasti vastu kivi, niigi kadunud motivatsioon sai kõva löögi. Etapil 16-17 ei suutnud risus suunda või kõlviku piiri jälgida ja kaldusin natuke kõrvale. Päris jube koht oli, justkui juba lõpus, samas aga läbimatult kaugel. Kuna tulemust nagunii polnud, siis ragistasin/jalutasin/sörkisin rahulikult finišini.
Tulemused
6 kommentaari:
Noorperemees võtab üle, vanad kolivad sauna? :)
Juta
Suitsusauna...
Einoh, aga Ets kas sa nautisid neid võistlusi seal Krüüdneris?? Kas sportlikus mõttes on ikka õiglane sellistel maastikel hilissuvisel ajal eestikaid pidada?
Armole.
On ikka õige pidada Eestikaid hilissügisel. Kuna 80 % osalejaist niikuinii ainult osalevad, tuleb lihtsalt stardijärjekord teha nii, et võistlejad stardivad võrdsetes tingimustes
Nii. Miks siis O-liidu juhatus ei ole võtnud tõsiselt Toivo ma sain aru, et juba mitu aastat tagasi tehtud ettepanekut stardijärjekorra loosimisel nö tugevamate gruppi arvestada edetabeli alusel, ja seda kõikides klassides? Ets peaks teadma juhatuses tegutsevana vastust sellele!
Armo, usun, et hea tervise ja soorituse juures oleksin nautinud ka Krüüdnerit. Meie rajal polnud asi hull, va eelviimane etapp, kus pidi julmalt võsas läbi murdma. Esimesetel polnud mitmes kohas lihtne, kuid enamus rajast polnud järjekord määrav.
Samas ma ise ei pooldaks kõikidele klassidele edetabeli järgi stardijärjekorra kehtestamist. Veteranid võiksid asja võtta natuke rahulikumalt ja seda just sportlike eesmärkide osas. Mis seal ikka, kui mõnikord läheb loosiga kehvasti, teinekord veab jälle rohkem. Võistlustulemusele mõjuvad sageli hoopis vead.
Küll aga võiks kaaluda juuniori- ja noorteklassides (MN20, MN18,?) stardijärjekorra kehtestamist edetabeli järgi. Ja need klassid võiksid startida peale veterane, siis on suur osa lohasid juba ette joostud.
Kuid EOLi juhatus koguneb neljapäeval, siis arutatakse ka neid teemasid, sh protesti EMV sprindist. Seetõttu avaldasin vaid oma isikliku arvamuse.
Postita kommentaar