WMOC 2015 - ässade paraad

Tavaraja finaaljooksudega lõppes laupäeval veteranide MM Göteborgis. Eestisse tuli veel 2 pronksmedalit - seekord Anu Åkerman´ile W35 ja Marje Viirmann´ile W55 klassis. Kirti Rebane jäi hea jooksuga W40 klassis viiendaks. Medaleid jagasid omavahel suured meistrid, mõned ka paljukordsed maailmameistrid, o-legendid - Simone Niggli, Jörgen Mårtensson.

A-finaalide rajad olid tõsiselt tehnilised ja füüsiliselt väga rasked. Anti palju tõusumeetreid, kõrgeid kaljuseinu ja nendevahelisi kitsaid läbipääse.  Piklikel platoodel oli palju mikroreljeefi, ja vähe selgeid objekte. Järjekordselt oli vaja end korralikult kaardis hoida ja õigeid teevalikuid teha.

Orienteerumise poole pealt oli MM väga vinge, muu korralduse osas natuke nuriseti. Õnneks oli finaalidepäeva ilm suurepärane ja autasustamistseremoonia pidulik. Uhke ja meeldiv tunne oli eestlasi pjedestaalil näha.

Ise asendasin lõputseremoonial järgmise aasta MMi korraldajaid SK100-st, kes kõik olid lahkunud TOWi korraldama. Panin WMOC2016 korraldaja särgi selga ja võtsin vastu IOFi lipu, mis hakkab aasta pärast Tallinnas lehvima. Üks itaallanna vaatas minu särki ja ütles, et küll see on ilus ja küsis, et kas järgmisel aastal jagatakse selliseid. Göteborgi T-särkide osas oli ta äärmiselt kriitiline, lausa mürgine. Seega peavad särgid olema tasemel, osalejatele on see oluline. Nagu ka paljud muud pisiasjad, mida veteranide o-peo juures hinnatakse.

Jooksin täna M55 B-finaali rada. Kindlalt alustasin, kaks esimest etappi võitsin, kolmandas juhtisin järgmise ees juba üle 2 minuti. Selles kohas oleks võinud võistlus lõppeda.

Teel neljandasse KP-sse kadus järg käest ära, kõik oli liialt ühesugune. Ootasin ristuvat jalgrada, mis lõpuks tuligi, kuid loodetust palju hiljem. Ja raja suund polnud justkui see, mida kaardil nägin (?). Nii miskipärast tundus. Natuke segaduses olles jooksin edasi, kuni nägin all paremal tee peal joogipunkti.

Tuvastasin selle kaardil koos esmaabi punase ristiga, mis asus KP4-st 300 meetrit (!??) kaugemal (teisi joogipunkte kaardil ei näinud). Kas tõesti olin nii palju üle jooksnud (nagu esimesel päeval)? Ju vist. Jooksin siis pikalt tagasi, kammisin risti-põiki maastikku, selgeid tugipunkte polnud. Lõpuks jõudsin KP49-sse, mis oli minu 7. punkt. Seega olin olnud alles poolel teel 4-ndasse. Tuli jälle ümber pöörata ja pikalt edasi joosta. 10min viga, motivatsioon kadus, hoog rauges.

Ometi ei pääsenud ka teise suure veata. Etapil 7-8 oli kõik kenasti kontrolli all ja tõusin kindlast kohast üles punkti suunas. Loodetud lihtsat nina ei osanud maastikul tuvastada ja liikusin edasi kuni kaotasin kontrolli asukoha üle. Tagantjärgi GPS-träkki vaadates olin jooksnud punkti kõrvalt mööda, kahjuks ei vaadanud vasakule.

Nädal möödus kiiresti, nii joostes kui suheldes. Elasin sugulaste juures suure Mjörni järve ääres kõrge kalda peal omaette majas. Kõikidel päevadel kasutasin Ålingsase orienteerujate Ann ja Andres Laasi auto- ja vihmavarjuteenust. Ei puudunud ka hoolitsevad õlled. Suured tänud kõigile!

Finaalidele eelnenud puhkepäeval käisime sugulastega Gullholmenis Härmanö saarel. Päeva parim osa oli saare lõunatipust tagasitulek mööda kaljust läänerannikut, väljaspool igasuguseid radu. Reljeef oli liigestatud, vajas pidevalt üles-alla turnimist. Kogu aeg oli põnev, sest ei teadnud, mis järgmise künka taga ees ootab.

Mõned pildid on ka FB-s.