Peale baltikaid otsustasime Matiga, et läheme ka KAPA 3-le, sest Läti maastikud tundusid tehnilised ja huvitavad. Selle peale otsustas ka Marje, et tuleb samuti KAPA-le, sest meie Taevaskoja XT Suverogaini tiim oli laiali.
Eesmärgiks oli kolm päeva rahulikku orienteerumist nautida, sest möödunud teispäevak Keila-Joal näitas, et nii füüsiline kui o-mentaalne seisund oli masendavalt kehv. Kuna palju oli kõrvade vahel kinni, siis lootsin, et suure võistluse ajal on keskendumisvõime parem.
Liikusin varakult Võrumaalt Cêsise poole, et rahulikult poole kolmeks starti jõuda. Ilm oli hullult palav ja see tegi ka natuke murelikuks. Olin kolmas kord KAPA-l, sellel Baltikumi suurimal ja uhkeimal o-üritusel, ja jälle tuli võidelda eriliselt palavate ilmadega.
Kuid starti jõudmine ei läinud väga libedalt. Nimelt läks peale seda, kui olin Valmiera lähistel teeauku sõitnud, esimene rehv katki. Kohe ei saanud arugi, sõitsin sellega natuke edasi.
Kuna rattavahetuse tööriistad osutusid ebasobivaks, hääletasin sõiduautot, kus pereisa abistas rehvivahetusel. Asenduseks oli Mazda pisike kollane rattake, mida kaugemalt vaadates polnud nähagi.
Nüüd oli vaja rehvi parandada. Cêsisest leidsin remonditöökoja, kus selgus, et katkine rehv oli rikutud. Uue rehvi ost ja pealepanek võttis üsna palju aega ja kui võistluskeskusesse jõudsin, oli seal ees lõputu rivi autosid, mis kõik pidid leidma endale koha kusagil tee servas. Aeg liikus, autod põhiliselt seisid, tekkis ärevus stardi osas.
Lõpuks keerasin auto mingile kõrvalteele ja parkisin ära. Kiire riietevahetus, keskusest number ja starti. Esialgu küll valesse, mis asus 500m kaugemal.
Esimene päev - tavarada
Peale kaardi võtmist sain aru, et olen orienteerumislainelt täielikult väljas. Esimesse punkti sain õnnelikult, kuid see oli ka väga lihtne minek. Edasi läks suund totaalselt käest ära, lugesin vägisi valesid objekte ja sattusin kurat teab kuhu.
Etapp 2-3 oli sarnane, kuid nüüd juba 30 kraadi vasakule. Pärast peata ringijooksmist sain kindlalt paika alles küsimise järel. Asukoht tundus uskumatu.
Nüüd oli ka see väike jõud kehast kadunud, kusjuures pikk ja tehniline rada alles ees. Kõik käis väga aeglaselt, kuusetihnikud muutusid ülimalt vastumeelseteks, kaardilugemine oli suure üldistusastmega. Samas vajas see Amata tippmaastik detailset ja kontsentreeritud kaarditööd, milleks minu aju polnud sellel päeval võimeline. Kas oli see haigusest tingitud nõrkusest, kuumusest kaotatud keskendumisvõimest või kõigest kokku, igal juhul polnud tegemist parima päevaga "banaanikala püügiks".
Aeg tuli 7,0km peale vägev - 1:49h! 39 mehe konkurentsis andis see 34.koha, mis polnudki viimane!
Teine päev - lühendatud tavarada.
Keha oli endiselt nõrk, seda tundsin just tõusudel, kuid vaatamata suurele palavusele oli mõttetöö paigas. Liikusin rahulikult ja ühtlaselt, vanade papide ja noorte naispensionäridega samas tempos. Kaks viga tuli ka sisse - KP4 ja 5-ga. Esimesel juhul ei lugenud legendi, teisel juhul oli tegemist rajameistri osava trikiga. Sattusin valesse punkti (nagu ka mitmed teised jooksjad). Rajad olid huvitavad ja osavalt omavahel läbi põimitud, maasikateks punktid rohelises, kus pidi olema eriliselt täpne.
Lühidalt, selle päeva sörk tuli enam-vähem välja, kuid eriliselt üllatav oli päeva 5.aeg (!), hulk Läti ja Leedu ässasid selja taga. See tundus arusaamatu.
Kolmas päev - tavarada
Ilm oli natuke jahedam, ehkki samuti soe. Võtsin stardist kaardi ja liikusin kenas tempos esimese KP poole. See oli ca 1km kaugusel, kolme sügava oru ja paksu metsa taga. Tundsin, et täna võib isegi võistelda, tõusud tulid suhteliselt kergelt ja ka taastumine oli kiire.
Jõudsin täpselt esimesse punkti ja tegin SI-märke. Viskasin veel pilgu KP numbrile ja ootamatult selgus, et 33 asemel oli 39 (!??). Tundus küll imelik, kuid ikkagi kammisin tihniku ja selle serva mõlemalt poolt läbi, kuni jõudsin samasse augupunkti tagasi. Igaks juhuks vaatasin nüüd legendi kaardilt (mitte lisalegendi käe pealt), kus selgus, et seal oli KP number õige (39). Vale lisalegend ajas tigedaks ja jõudsin seda väljendada ka äsja punkti jõudnud Kaupo Järvele.
Jooksin teise punkti suunas, kui tekkis väike kahtlus, et kas kaart oli ikka õige. Pöörasin lehte ja ... kurat, 45L. Jooksin 50L klassis ja ei saanud kuidagi aru, kuidas olin sellise kaardi "sahtlist" võtnud.
Esimene mõte oli, et jooksen 45 klassi raja läbi ja kogu lugu. Samas oleks tahtnud jälle Matiga aegu võrrelda ja DSQ-d vältida. Otsustasin seega kaugelt starti tagasi minna ja uue kaardi võtta. Selleks läks kokku ca 28 minutit.
Kuid vaatamata sellele paarikilomeetrisele soojendusele oli jalg kogu järgneva võistluse ajal päris hea. Jooksuväsimust ei tekkinudki.
Üldjoontes läks jooks kenasti, kuid mõned suuremad vead tulid ikkagi sisse. Olin juba kogenud ja otsisin väiksemaid rajakesi, valget metsa, st paremat läbitavust. Tuli nii teevalikuid teha, täpselt kaarti lugeda, kui ka hoolikalt punkte võtta. Orienteerumiselamust anti seega täiega.
Tulemused
Eesmärgiks oli kolm päeva rahulikku orienteerumist nautida, sest möödunud teispäevak Keila-Joal näitas, et nii füüsiline kui o-mentaalne seisund oli masendavalt kehv. Kuna palju oli kõrvade vahel kinni, siis lootsin, et suure võistluse ajal on keskendumisvõime parem.
Liikusin varakult Võrumaalt Cêsise poole, et rahulikult poole kolmeks starti jõuda. Ilm oli hullult palav ja see tegi ka natuke murelikuks. Olin kolmas kord KAPA-l, sellel Baltikumi suurimal ja uhkeimal o-üritusel, ja jälle tuli võidelda eriliselt palavate ilmadega.
Kuid starti jõudmine ei läinud väga libedalt. Nimelt läks peale seda, kui olin Valmiera lähistel teeauku sõitnud, esimene rehv katki. Kohe ei saanud arugi, sõitsin sellega natuke edasi.
Kuna rattavahetuse tööriistad osutusid ebasobivaks, hääletasin sõiduautot, kus pereisa abistas rehvivahetusel. Asenduseks oli Mazda pisike kollane rattake, mida kaugemalt vaadates polnud nähagi.
Nüüd oli vaja rehvi parandada. Cêsisest leidsin remonditöökoja, kus selgus, et katkine rehv oli rikutud. Uue rehvi ost ja pealepanek võttis üsna palju aega ja kui võistluskeskusesse jõudsin, oli seal ees lõputu rivi autosid, mis kõik pidid leidma endale koha kusagil tee servas. Aeg liikus, autod põhiliselt seisid, tekkis ärevus stardi osas.
Lõpuks keerasin auto mingile kõrvalteele ja parkisin ära. Kiire riietevahetus, keskusest number ja starti. Esialgu küll valesse, mis asus 500m kaugemal.
Esimene päev - tavarada
Etapp 2-3 oli sarnane, kuid nüüd juba 30 kraadi vasakule. Pärast peata ringijooksmist sain kindlalt paika alles küsimise järel. Asukoht tundus uskumatu.
Nüüd oli ka see väike jõud kehast kadunud, kusjuures pikk ja tehniline rada alles ees. Kõik käis väga aeglaselt, kuusetihnikud muutusid ülimalt vastumeelseteks, kaardilugemine oli suure üldistusastmega. Samas vajas see Amata tippmaastik detailset ja kontsentreeritud kaarditööd, milleks minu aju polnud sellel päeval võimeline. Kas oli see haigusest tingitud nõrkusest, kuumusest kaotatud keskendumisvõimest või kõigest kokku, igal juhul polnud tegemist parima päevaga "banaanikala püügiks".
Aeg tuli 7,0km peale vägev - 1:49h! 39 mehe konkurentsis andis see 34.koha, mis polnudki viimane!
Teine päev - lühendatud tavarada.
Lühidalt, selle päeva sörk tuli enam-vähem välja, kuid eriliselt üllatav oli päeva 5.aeg (!), hulk Läti ja Leedu ässasid selja taga. See tundus arusaamatu.
Kolmas päev - tavarada
Jõudsin täpselt esimesse punkti ja tegin SI-märke. Viskasin veel pilgu KP numbrile ja ootamatult selgus, et 33 asemel oli 39 (!??). Tundus küll imelik, kuid ikkagi kammisin tihniku ja selle serva mõlemalt poolt läbi, kuni jõudsin samasse augupunkti tagasi. Igaks juhuks vaatasin nüüd legendi kaardilt (mitte lisalegendi käe pealt), kus selgus, et seal oli KP number õige (39). Vale lisalegend ajas tigedaks ja jõudsin seda väljendada ka äsja punkti jõudnud Kaupo Järvele.
Jooksin teise punkti suunas, kui tekkis väike kahtlus, et kas kaart oli ikka õige. Pöörasin lehte ja ... kurat, 45L. Jooksin 50L klassis ja ei saanud kuidagi aru, kuidas olin sellise kaardi "sahtlist" võtnud.
Esimene mõte oli, et jooksen 45 klassi raja läbi ja kogu lugu. Samas oleks tahtnud jälle Matiga aegu võrrelda ja DSQ-d vältida. Otsustasin seega kaugelt starti tagasi minna ja uue kaardi võtta. Selleks läks kokku ca 28 minutit.
Kuid vaatamata sellele paarikilomeetrisele soojendusele oli jalg kogu järgneva võistluse ajal päris hea. Jooksuväsimust ei tekkinudki.
Üldjoontes läks jooks kenasti, kuid mõned suuremad vead tulid ikkagi sisse. Olin juba kogenud ja otsisin väiksemaid rajakesi, valget metsa, st paremat läbitavust. Tuli nii teevalikuid teha, täpselt kaarti lugeda, kui ka hoolikalt punkte võtta. Orienteerumiselamust anti seega täiega.Tulemused
4 kommentaari:
kas sa 2. päeval ikka 2KP-s ka käisid? joon sealt küll läbi ei lähe....
Ja aru ma ei saa, kuidas on jätkuvalt võimalik selliseid vigu teha?!
Airi
GPS oli vahepeal välja lülitunud, panin joostud raja kaardile juurde.
Orienteerumine ongi selles osas huvitav, et kui kohal ei ole, piisavalt olukorda (näit suunda) ei kontrolli või end ei usalda, siis juhtub põnevaid asju. Mida on ka endal teinekord raske uskuda. Esimesel päeval olin orienteerumisest väga kaugel ja ei püüdnudki selleks tegevuseks pingutada. Lihtsalt ei jõudnud midagi teha.
Kas maastik oli tõesti nii karm? Vaatan, et ntx. esimesel päeval on ainult Kokoins M55 alla 10 min/km jooksnud, meie välejalg AT lausa 1,5h 7 km
RR
Usun, et eelkõige ei saadud tehniliselt hakkama, millele aitas kaasa ka väga palav ilm.
Postita kommentaar