Tõnissoni valge ehk Kodasoo üks-ühele

Kolmapäevase Jüri Tarmaku üks-ühele võtsin kavasse eelkõige Rootsi MMi silmas pidades. See päev sobis viimaseks (ja ka esimeseks!) kiiruslikuks treeninguks enne pühapäevaseid sprindi kvalifikatsioone. Süda oli vaja ette valmistada kiiremaks tööks, kaotamata sidet ajuga.

Kodasoo luiteline männimets on muidugi metsajooksjale maasikaks, ehkki kõikjal kohtas sinetavaid mustikaid. Enesetunne enne starti oli täitsa ok, kuigi eilne 140-se pulsiga sörk Männikul tegi hommikuks kogu keha haigeks (!?). Puusavalu oli painav nii jooksu ajal kui ka hommikul, teisedki liigesed valulikud. See tegi murelikuks ja hommikul isegi kahtlesin, kas sellise seisu pealt oleks õige sprindiintervalle otsa teha.

Olukorra tegi normaalseks Ibumetin hommikul ja tund enne õhtust jooksu. Tõesti oli hea olla ja etteruttavalt olgu öeldud, et mõnus tunne säilis järgmise hommikuni. Seega tuleb ikkagi elada nii nagu arstid soovitavad - kui valutab, siis võta valuvaigistit. Mis edasi saab, näitab aeg.

Üks-ühele formaat on lahe ja omal ajal tegin sellel võistlusel päris mitmele ässale tuule alla. Praegu on jooksuvorm kesine ja aastaid ka tublisti juurde tulnud. Kuid mõne skalbi oleks ikka tahtnud võtta. Et asi põnevam, panin end kirja M35 klassi.

Eeljooks oli standardpikkusega sprint, mis läks ka nö edetabeli arvestusse. See viimane ei omanud mingit tähtsust, sest tegemist oli väga väikese võistlusega. Osalejaid oli liigagi vähe, arvestades väga vahvat maastikku, huvitavaid radasid ja võistlusformaati. Sellest muidugi kahju.

Kvalifikatsioon läks kohe alguses aia taha. Peale esimest KP-d ei teinud vahet valgel ja valgel metsal, valgel ja kollasel, tegelikult nägin seal isegi helerohelist. Viga oletatavas triibulises kollases, mis oli kaardil ilus valge, tuli ligi 2 minutit. Sellega oli jooks joostud ja edasi sai asja võtta rahulikult.

Vesteldes teistega tehtud veast, ütlesid eranditult kõik (neid oli vähemalt 4 inimest), et nad olid oma vea selles "valges" juba Suvejooksul ära teinud (!!). Mina aga olin siis haige ja ei osalenud. Ka Tiina mainib oma blogis seal eile tehtud viga, samuti ei pääsenud Suvejooksul sellest Silver (tõi blogis eraldi välja).

Päris naljakas olukord, kus kaart oli justkui õige, sest tegemist oli enam-vähem hästi joostava noore männikuga, samas oli seal sees palju lagedaid laike, mis andsid vihjeid poollageda osas. Kuid see mets erines totaalselt ümbritsevast kõrgest ja hõredast männikust. Niisiis, kaart oli õige, kuid mitte keegi ei saanud sellest aru :))

Teises jooksus läksin kokku Sergei Rjabõškiniga, Põhja-Eesti ühe sprindikunniga ja ka selle võistluse hilisema võitjaga. No seal polnud midagi teha, ehkki vajutasin võimete kohaselt ja olulist viga ei teinud.

Kuid kolmandas jooksus tekkis juba konkurents, vastaseks äsjane Euroopa pronks noorte teatejooksus  Kaarel Vesilind. Vanuselt oleme enam-vähem võrdsed, samal kaugusel eluringi otstest. Tõsi, üks ühelt poolt ja teine teisest. Kaarlit on iseloomustatud kui külma peaga osavat orienteerujat.

Nägin teda distantsi keskel vastu jooksmas (vastased jooksevad vastupidi ringe), natuke tujutult. Finišisse tuli ka tükk aega hiljem. Kaarel tegi kohe suure vea, jooksis valesse punkti ja nii see kaotus tuligi. Minul läks aga jooks-jooksult enesetunne aina paremaks ja nüüd saab öelda, et kogu see võistlus läks vormikogumist ja füüsilist enesetunnet silmas pidades väga õigesse kohta.

Rohkem enne Rootsit metsa ei lähe, riideid määrima ei hakka.

(pildil rajameister Sander Annus oma töö vilju nautimas)