Kullapesu

2.mail toimuvad Kohtla Kaevanduspargi territooriumil tuntud mägimatkaja ja giidi Enn Käiss'i eestvedamisel Eesti esimesed kullauhtmise võistlused (teema Facebook'is).

Panin ennastki kirja, sest joosta ei saa ja Ilves 3-le ei lähe. Samas on ka põnev, sest pole õrna aimugi, kuidas taolist võistlust korraldatakse. Soomes, Tankavaaras, on kullapesemise võistlus iga-aastane üritus ja miks mitte seda teha ka Eestis. Kullaliiv tuuaksegi kohale Soomest, ka võistluse peakohtunik on Soomest - legendaarne kullaotsija ja sealsete võistluste korraldaja Kauko Laununen.

Meil, Eestis, pole kulda märkimisväärsetes kontsentratsioonides leitud. On küll üksikuid vihjeid kõrgenenud kullasisaldusest - näiteks Sillamäele salajase uraanirikastamise tehase rajamise üks eestvedajatest M.Althausen on määranud diktüoneema kilda proovis kullasisalduseks 3g/t, kuid hilisematel sadadel analüüsidel pole see leid kinnitust leidnud. Seda, kas Eestis võiks kulda leiduda näiteks sügavates aluskorrakivimites, me ei tea. Kuid see pole sugugi võimatu, sest Soomes on sarnastes kivimites kullaleiukohad olemas. Tõsi, seal on need küll maapinna lähedal.

Kullaleiukoha avastamine pole üldsegi lihtne. Selleks viiakse kõigepealt läbi geoloogiline kaardistamine, mille käigus eraldatakse välja perspektiivsed alad mõne maavara, näiteks kulla olemasoluks. Geoloog kaardistab suurel alal kivimeid ja geoloogilisi struktuure, üritab mõista nende tekkeprotsesse. Huvipakkuvatest kivimitest võtab proove ja saadab need laborisse. Kulla kontsentreerumisel kivimitesse või lõhedesse on omad seaduspärasused, mida peab geoloog teadma. Kaasmineraalide (kvarts, hõbe, antimon, plii, platinoidid jpt) kaudu võib samuti kulla jälile jõuda, kuid seegi tee pole väga lihtne. Suures osas on tegemist teadusliku lähenemisega, kuid vähetähtis pole ka geoloogi intuitsioon.

Kui on leitud märke kulla või kaasnevate mineraalide/metallide olemasolust, siis alustatakse väljaeraldatud piirkonnas otsinguid. Kaevatakse tranšeesid, stolle, võetakse hulgaliselt proove. Positiivsete tulemuste korral jätkatakse uuringutega, kus analüüsitakse veelgi põhjalikumalt maagikeha ja hinnatakse varude suurust ning kättesaadavust. Edasi algavad mäetööd ja kaevandamine.

Samas ma ei lobiseks sellest kullapesust ja maavarade otsimisest, kui poleks seda kunagi ise teinud. Kui näiteks Eestis on erinevate maavarade, sh maakide arv "rahulike" geoloogiliste tingimuste tõttu üsna piiratud, siis vulkaanilistes piirkondades, kus kuumadest fumaroolidest ja hüdrotermidest toimuvad maagitekkeprotsessid ka tänapäeval, võib leida kõiksugu huvitavaid maake.

Üheks selliseks põnevaks piirkonnaks on Kamtšatka, kus aastal 1981 osalesin geoloogilisel kaardistamisel. Kolme kuu jooksul pesin paljudest ojadest tuhatkkond rõmmiproovi - so liivast-kruusast väljapestud peent mustavärvilist rasket fraktsiooni (magnetiiti, hematiiti, pürrotiini jpm). Kolmest labidatäiest settematerjalist sai pisikesse paberkotti natuke proovi, mis saadeti hiljem helikopteriga linnalaborisse analüüsimiseks.

Kolme kuu jooksul liikusime hobuste ja telkidega ühest laagripaigast teise ja igas kohas kaardistasime ära suure maa-ala. Kaardistamise juurde käis ka ojadest rõmmi pesemine. Kuna minul olid ribid katki, siis pesin rõmmi (loe: kulda) päris palju.
Eelnevaid lugusid Kamtšatkast saab lugeda siit: Hobused,  Kalamehejutud, Geoloogide päev, 30 a tagasi.

Rõmmi pesemise mõte oli selles, et jõekesed koos lisaharudega pesti iga paarisaja meetri järel läbi, et hiljem huvipakkuvate maakmineraalide leidmisel oleks saanud võimalikku leiukohta täpsemalt piiritleda.

Kas nendes tuhandetes proovides ka midagi huvipakkuvat leiti, ei tea. Kogu suve jooksul ma ise kulda ei näinud.

Kuid me olime kullmaagi mõttes väga põnevas piirkonnas, Kamtšatka keskahelikul. Natuke lõuna pool meie piirkonnast oli aastaid tagasi avastatud suur Aginski kullamaardla. Mäletan, kui õhtul lõkke ääres räägiti, et selle avastuse eest olid nii mõnedki mehed suured preemiad saanud.

Töötas meiegi kaardistusalal kulla otsingurühm ja mingil hetkel olime nende baasis laagerdamas. Rühma ülem oli Miša Sokolkov, kes hämmastas mind esimesel kohtumisel Petropavlovskis, kui küsis väga spetsiifilisi küsimusi meie laulupeo kohta! Kokaks oli neil muheda olemisega vanake Mihhailõtš (vasakul pildil), kes tahtis mulle ühel päeval kullapesemise nippe näidata. Samas ei saanud ma aru, miks peab seda kokk tegema ja entusiasmi puudusest jäi koolitus ära. Pärast kuulsin, et Mihhailõts oli üks paremaid kullapesijaid Kamtšatkal...

Kui nüüd võistluse juurde tagasi tulla, siis pole kindel, et oskan soomlaste taldrikuga rõmmi pesta. Meie kasutasime nn lotokke, mis olid puidust ja pikergused (pildil).

Kuid see polegi oluline, tähtis on, et natuke pulli saaks. Ja tundub, et Enn Käiss on midagi põnevat korraldamas.