pühapäev, 1. veebruar 2015

Tamsalust Pariisi ja tagasi. Suuskadel

Kui muidu ei jõua suusakilomeetreid koguda, siis maratonil saab korraga kohe palju. Siiani oli 100 sõidetud, tänane Tamsalu maraton andis lausa 46km lisa.

Päris pikk maa tundus, ehkki tõuse lubati vähem kui nädalatagusel Viru maratonil. Minu jaoks oli see esimene kord sõita Tamsalus ja etteruttavalt võiks öelda, et rada oli meeldiv. Tuultele avatud põllulõike oli oodatust vähem, rada kulges suures osas metsas.

Veel enne rajale saamist juhtus aga üks äpardus. Tamsalus on starti minna ca km ja selle sees oli ka määrdunud lumega lõike. Võtsin seal suusad alt ära ja kui püsti tõusin, oli minu suusakepp  kellegi suusa all ja käis ebameeldiv raksatus. Osa kepist jäi lumele lebama.

Vaatasin üles ja kohtasin o-sõber Arvo Raja ehmatanud nägu. Tore oli küll tuttavaid kohata, samas oli olukord kriitiline. Anu Malts oli nõus viima minu suusad stardikoridori juurde, ise jooksin ca 0,5km tagasi määrdemeeste bokside juurde, kus sain Anti Arakult vajaliku parema käe kepi. Natukene lühem oli, kuid täitsa ok. Stardis mahtusin oma stardikoridori (300-400) viimasesse ritta ja hea võib-olla oligi. Esimesed 50 min sõitsin valdavalt mugavustsoonis, kõikide tõusude peal olid tropid ees, möödamineku võimalusi rajal eriti polnud.

Kuid see oli vaid hea, arvestades olematut suusatreenitust, plusskraadides ilma ja tugevat edelatuult. Värskel lumel oli libisemine väga ok, vanal lumel ja suusaradadel kehvem. Kuid see oli ilmselt kõigil nii. Imestasin, et enamusel minu grupi inimestel suusad töötasid, vaevalt, et sõideti massiliselt pulbriga.

Neeruti mägedes anti natuke tõuse-laskumisi ja siis tuli minna tagasiteele. Pikad tasased lõigud üldiselt meeldivad, kuid nüüd tundsin, et pean hoidma oma rütmi, mis oli grammikene aeglasem keskmisest. Rada oli pikk ja eesootavad Tamsalu suusaradade lõputõusud teadmata.

Kõik oli ok, kuni lõpuni jäi 4km ja algasid tõusud. Ja jälle, nagu Viru maratonil, lõi kramp paremasse triitsepsisse (pildil tagapool), sealt edasi kogu paremasse külge. Vastik, pidi ettevaatlikult sõitma.

Lõpus sain järele Martin Suurojale, kellega koos ka lõpetasime, 700m enne lõppu, vahetult enne tunnelit, möödus Raido Kukk, kes ergutas ja soovis rõõmsalt jõudu. Ajaks sain 3:08:18, koht 385.

Arvo Raja jäi seekord aga seljataha, kas siis viisakusest või oli endale Viru maratonil natuke liiga teinud. Kuid kohad polnudki üldse tähtsad, treening oli äge ja kodus toibusin sõidust mitmeid tunde.

Tulemused

Orienteerujad esisajas:
23. Andreas Kraas 2:26:50
44. Erkki Aadli 2:30:44
80. Ulvar Pavlov 2:36:34 (käib orienteerumas)
91. Heleri Kivil 2:37:00 (naistest 2.)
98. Raio Piiroja 2:37:49 (keegi mainis Viru postituses, et ka Piiroja on orienteeruja :)



3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Sula/märja ilmaga on pulbrit alla panna suhteliselt kasutu. Kuna suusk libiseb üliõhukesel vesiliul siis seda aitab tekitada õige parafiin/pulber. Märja ilma korral on vett ülearugi ja kui see nö vesiliu kiht läheb üle optimaalsest, siis see juba hakkab pidurdama. Proffid teevad veel struktuurrauaga peale määrimist vastava struktuuri mis juhiks liigset vett suusa alt minema. Mida külmem on ilma ja mida kuivem on õhk ja lumi seda keerulisem on tekitada piisavat vesiliugu. Siinkohal tuleb pulber oluliselt aboiks ja aitab tekitada seda head vesiliugu. Seega oli sinu heast määrdest kasu vähe ja libises suhteliselt võrdselt konkurentidega. Oluline on ka kindlasti suusk ise kui see ei sobi sellele ilmale siis pole isegi heast määrdest abi. Heal juhul lihtsalt kompenseerib kehva suuska. Edu!

Anonüümne ütles ...

Pulber (fluoripulber) ei aita tekitada veekilet, millel suusk libiseb, vaid vastupidi, tõrjub vett. Seega mida märjem, seda mõttekam on pulbrit kasutada. Külmades ja kuivades oludes tekitab libisemiseks vajalikku veekilet hõõrdumine. Kuna fluoripulber hõõrdumist ei soodusta, siis on pulbrite eelis nimetatud oludes väike. See on muidugi õige, et libisemise määrab kõige suuremas osas suusk, seejärel põhjastruktuur ja viimaks määre. Hea määrdega kehva suuska heaks ei tee.

eduardp ütles ...

Huvitav, et pulbri osas tulid üsna vastandlikud arvamused.
Suusad on kõige olulisemad - see on vist selge. Seejärel struktuur ja määrded - seegi selge.
Suuski mul valida polnud, olen oma Madsudega sõitnud igasuguste ilmadega, tundub, et sula ja väga külmaga neid (ise) libisema ei saa. Seega keskpärane suusapaar.
Tamsalus töötas suusk hästi valgel värskel lumel, seal tundsin, et laskumistel olin natuke teistest kiirem. Samas vana lumega lõikudel oli tuim ja Tamsalu suusaradadel lausa pidur all. Seal oli vesi tihedalt suusa all ja seepärast ilmselt kinni. Sooni põhjade all polnud.
Ma ei tea, kas kellelgi libises ka vanal lumel. Kuna seekord oli värske lumega lõike üle 50%, olin määrimisega rahul. Lihtsalt ise olin nõrk.