"1944" ja Sinimägede lahingud

Eile õhtul käisime kinos. Ootused "1944" osas olid väga suured, sest siiani on filmi valdavalt väga kiidetud ja Elmo Nüganeni "Nimed marmortahvlil" andis õnnestumiseks kindla garantii.

Kuid esimene reaktsioon filmi lõppedes ei olnudki nii ülev kui enne lootsin. Esimeses pooles  tundus, et stsenaarium jäi kohati venima, eriti alguses. Samas armastus, vastupidi,  tuli justkui liiga kiiresti. Tegelikus elus oleks see võinud nõnda toimudagi, kuid filmi vaatajana oleksin tahtnud natuke pikemat sissejuhatust. Filmil ei olnud nii head sidusust ja dünaamikat kui "Nimed marmortahvlil".

Esimene mõte oli, et ootused olid enne vaatamist ehk liiga kõrged. Mäletan väga hästi 1970ndat aastat, kui terve Eesti sõitis asutuste jm bussidega Tallinnasse "Kosmose" kinno ülikiidetud "Helisevat muusikat" vaatama. Esimene reaktsioon tookord sarnanes eilsele, kuid siis osutus see väga valeks. Olen hiljem "Helisevat muusikat" 10-20 korda täiega nautinud.

Terve õhtu kummitas lõpukaadrite muusika, film jooksis pikalt peast läbi, ilmekad näod ja situatsioonid tulid jälle ja jälle silme ette, positiivne emotsioon tugevnes ja sõnumid said vastu ööd selgema kuju. Hõredamad kaadrid sulandusid kokku. Väga võimsad olid lahingustseenid, näitlejatüübid hästi valitud. Siiski natuke häirisid liigtuttavad näod, näiteks Nüganeni kursuselt Piusid ja Kalmetid, kes on viimasel ajal ehk liigagi palju TV-s ja kergetes rollides esinenud.

See, mida filmiga öelda taheti, tuli selgelt, ehk liigagi selgelt välja. Kas tegijad polnud mitte liiga kõvasti edastatavas põhisõnumis kinni, väike manipuleerimise maik jäi juurde. Kuid see ei häirinud.

Tegelikult oli film muidugi hea, peaks ka teist korda vaatama minema. Ehk juhtub nii nagu "Heliseva muusikaga", mille esilinastusest saab sellel aastal 50 aastat.

Film algas Sinimägede lahingutega. Täpselt kaks aastat tagasi tegin blogisse lühikese sissekande Sinimägedest. Lisan siia uuesti kaks kaarti 1944.aasta lahingutest Narva rindel ja Sinimägedes. Tegin need Andres Tõnissoni jooniste järgi, Sinimägede rindejooni nihutas ka Mart Laar.

1944.aasta lahingutest saab kiire ülevaade Vaivara Sinimägede Muuseumi veebilehelt (seal ka need kaardid).

Aastal 2004 tegime koos geograaf Andres Tõnissoni, arhitekt Tiit Kaljundi (tema on Grenaderimäe risti autor) ja tudengi Jana Sampetovaga ühte rahvusvahelist arendusprojekti Vaivara, Toila ja Sillamäe omavalitsustele, kus sai välja pakutud päris palju projektiideid ning tehtud arhitektuurseid ja maastikukujunduslikke ettepanekuid. Tolle projekti koosseisus oli ka vaatetorni ehitamine Lastekodumäele, muuseumi loomise mõte oli vaid kohaliku aktiivse eestvedaja, ajaloolase Ivika Maidre peas.

See töö oli esimene suurem tutvus Ida-Virumaa väärtuste ja probleemidega, täis põnevaid avastusi ja toredaid kohtumisi. Hiljem olen teinud mitmeid üldplaneeringuid, nüüd, seoses põlevkiviga, on sidemed Ida-Virumaaga jälle tihedad. Ida-Virumaa on põnev.

Head Vabariigi aastapäeva!