Xdreami kullafondi kuuluv etapp Jõelähtmel

Kujutan värvikalt ette, kuidas korraldajad hoidsid kõhtu naerust kinni, kui jälgisid öösel eliittiimide GPS-träkke, eriti esimesel jalgsietapil. Pulli sai seal ikka kõvasti, samas olid punktid õigetes kohtades ja kellelgi nurisemist ei tohiks olla. Ettenägelikult olid korraldajad B-rada lühendanud just sellesama jalgsietapi ärajätmise võrra, vastasel juhul oleks enamus tiime lõpetanud A-rajaga koos või matkaksid siiani võsas.

Kindlasti jääb Jõelähtme öine etapp emotsionaalselt Xdreamide kullafondi, nagu seda olid näiteks Pikasilla või Kärstna. Nii palju vigu ja trahve ei mäletagi, ainuüksi stardiülesanne oli paras pähkel, mida ei hammustanud läbi ka mitu tipptiimi.

Ise (Eesti Energia SK koosseisus Indrek Aarna, Kaido Kaarli ja Eduard Pukkonen) tahtsime seekord teha head sooritust, sest arvasime end olevat natuke tugevamad kui seni saavutatud kohad (2x27.). Tartu etapp läks esimese kohanemise peale, teisel etapil kaotasime lõpus rahalugemisega 10 kohta. Nüüd aga olime tiimina juba natuke kokku töötanud, nõrku kohti järele aidanud. Üheks suuremaks muudatuseks pakkusin enne starti kanuukohtade vahetamist, kus ise läksin ette kühveldama ja punkte võtma ning Kaido proovis esimest korda hakkama saada kanuu tüürimisega. Esialgu läks see veidi konarlikult, kuid üsna pea hakkas paat ka püsivalt õiget suunda hoidma.

Stardiülesanne oli üks keerulisemaid seninähtutest. Nimelt tuli lahendada sudoku ülesanne, millele oli külge poogitud nn hoonete nähtavuse teema. Mõnes mõttes aitas viimane ka ülesannet lahendada, kuid ainuüksi
küsimuse läbilugemine oli võistlustuhinas päris keeruline. Kuid õnneks olid meie tiimi olümpiaadivõitjad koostööna väga edukad ja said ülesandega 11 minutiga hakkama. Ise üritasin ka vahepeal midagi soovitada, kuid pigem segasin teisi. Tegelikult oleksin pidanud tegelema hoopis rajakaardi ettelugemisega. Näiteks endistest tipporienteerujatest koosnev eliitvõistkond Duncan lahendas ülesannet kõik lubatud 30 min ja sai veel vale lahenduse(?) eest otsa 30 min trahvi. Kena händikäp teistele. Meil oli 11.aeg, kusjuures mõned kiiremad olid ülesande lahendamisest loobunud.

Seega saime peale lühikest rattaetappi üsna heal positsioonil metsa (14.), kus koos oli kena hulk võistkondi. Juba teise punktiga (KP4) pani kogu see kamp, peale vana turbavälja, suunaga paremale. Kaart oli pööramata ja 7 kraadi eksitas niivõrd, et tekkis korralik segadus. Ka hilisemad tiimid kaldusid paremale. Sealt siis esimesed valed lohad, mida sellel võistlusel tehti ikka täiega.

Järgnev etapp (4-5) oli meie jaoks nagu paha unenägu, kuid me polnud seal kaugeltki ainukesed ekslejad. Algus läks kenasti, hoidsime suunaga põllu peale. Mingil hetkel möödus VAUDE. Edasi tuli hoida suunda, kindlaks orientiiriks eesootav metsatee. Kui paremale jäi tihe noorendik, mida pidasime kaardil lagedaks heinamaaks, võtsime koos Risto Kiilbergi õpilaste ehk Stiililaboriga suuna läände-edelasse, et kindlalt tee peale jõuda. Mida aga ei tulnud ega tulnud, oli tee. Stiililabor pani veel rohkem läände, meie keerasime lõuna suunas. Sest oli suur kahtlus, et oleme liiga kaugele jõudnud. Usk tee olemasolusse hakkas tasapisi kaduma. Olime nö "in the middle of nowhere", ümberringi peamiselt halva ja väga halva läbitavusega mets. Ütlesin otse välja, mida mõtlesin: "Täitsa perses!"

Ainsaks päästerõngaks sai lõuna pool asuv kraav. Kui teed tulevad ja lähevad, siis kraavid peaksid ju ometi loodusesse alles jääma. Lõpuks kraav tuligi. Suund oli küll natuke imelik, kuid lahti me sellest enam ei lasknud. Vahepeal kraav lõppes ära, mingil ajal tekkis uuesti. Selline koht oli kaardil täiesti olemas, kuid see oli ikka hullult kaugel mõistuspärasest asukohast. Tasapisi, mööda erinevatesse suundadesse viivaid kraave liikudes, sattusime üsna korraliku loha peale. Ehkki selles kohas ei oleks pidanud kuidagi loha olema. GPS-träkkide järgi sai asi selgeks, tõestatud autoriteks olid VAUDE, TV6, Aarain.

Olime langenud 10.kohalt 57-ndaks ehk tagant 3-ndaks. Kuid Kiilbergi õpilased Stiililaborist olid veel 21 min kauem ning jätkasid sealtpeale viimastena.

Etapil 5-6 liikusime esialgu nn tee peal. Kohati isegi mingi jälg oli, kuid suures osas kattis teekohta nii räige võsa, millist selles metsas rohkem ei kohanudki. Sealt võsast me siis üle "tee" läksimegi. Nüüd oli kindlaks orientiiriks Maardu raba lagedapoolsem lõunaserv ja see oli ka looduses täiesti olemas. Liikusime läände, kui ühel hetkel pööras hästi suur loha edelasse. Ilma igasuguse kahtluseta pöörasin selle peale, ehkki Kaido pidas seda natuke varajaseks. GPS-träki järgi on hästi näha, kuidas eliittiimid selle loha valmis treisid, mõned (VAUDE, TV6, Siplased jt) kogusid ühiseid matkakilomeetreid ka Maardu rabas.

Niisiis, seda loha pidi me soovitud lagedale muidugi ei jõudnud. Pöörasime tagasi pöörangukohta raba serval. Vahepeal tuli vastu väga keskendunult liikuv 100kg-ste meeste tiim, milliseid me tavaliselt rajal ei kohta ja kes läksid siis samuti, väga enesekindlalt, karu p-sse. Vaatasin neid mehi ja mõtlesin isekeskis, et oleme ikka väga põhja vajunud. Endast hakkas isegi natuke hale.

Peale korrektuuri Maardu raba servas saime KP kenasti kätte. Motivatsioon oli kadunud, kuid tänu Indreku tempokale liikumisele hoidsime siiski kiirust üleval ja võimalusel isegi jooksime, ehkki neid kohti, kus joosta sai, kohtas haruharva.

KP7 lähedal tuli meile lõuna poolt vastu suur tuledemeri. No midagi ei saanud aru, mille kuradi pärast nad sealtpoolt tulid. Võtsime punkti kenasti ära ja kogu see parv järgnes meile. Ühtäkki olime jälle inimestest ümbritsetud.
GPS-träki pealt on näha, kuidas liidrid ACE Mavic ja A&T vale loha ette tegid. Nike sai kummalise jänesehaagiga teiseks, selles punktis juhtis M-klubi (!).

Etapp 7-8 läks kenasti, leidsin kavala punkti kindlalt. Kogu ülejäänud seltskond järgnes. Samas tegid esiotsa tiimid ka siin tõelist seiklust (vt kaarti).

Edasine tee viis meid teistest lahku. Meie suundusime otse põhja, teised aga loodesse. Ehkki me ei teinud viga, oli selle etapi aeg alles 52.(!), keskmistest tiimidest 20 min aeglasem (??). Kas tõesti sai lääne poolt mingit teed kasutada? Või võttis meil kaardi peale kantud tee läbimine (loe: läbi võsa raiumine) nii palju aega?

Peale jalgsietappi olime 52.kohal, rattaid oli vahetusalasse jäänud üsna napilt. Jäin seal kaardiga kohmitsema, metsa vahel kadus veel ka kaart kaardilaua pealt ära ja pidin tagasi sõitma. Kaaslased olid aga hooga vajutanud kaugele ette, kuid õnneks ootasid suurema tee peal järgi.

Edasi järgnes lühike rattaetapp ja siis kanuusse Maardu Fosforiidi lõunakarjääri. Punktid olid pandud vahvatesse kohtadesse, põhiliselt väikeste, kuid kõrgete saarekeste peale. Mõni oli lausa kaljusaar. Taktikaliseks variandiks oli meil seekord jooksmine 14-15-16, kusjuures kanuu liikus 14-16. Nimelt pidi võtma KP16 koos kanuuga. Meenus Aidu karjääri Xdream, seekord oli võistlus siis pimedas.

Jooks etapil 14-15 läks kenasti, ehkki algul ei saanud kuidagi vajalikule teele. Samas olid tippmehed (VAUDE ja DUNCAN) selle punktiga ikka kõvasti hädas.

Peale KP15 võtsin aga kaardi valetpidi kätte ja jooksin esialgu 180 kraadi vales suunas - itta. Pikka etappi 15-16 läbisin rahulikult, kuid ikka tulid jänesehaagid sisse ja lõpus ka punktist (KP16) möödajooks. Antti Roose jooksis samuti mööda, aitasin tal õigesse kohta jõuda. Peale kanuud olime ajaliselt 49.kohal.

Siis algas huvitav jalgsietapp, mis viis kõigepealt üle vee. Esimestel meetritel sai rinnuni märjaks (vesi oli väga soe), kuid edasi kõndisime helkurpostide järgi nagu Jeesused vee peal. Seda mainiti ka möödasõitvast kanuust.

Peale KP20 jaotas Indrek järgnevad hajutuspunktid ära, mulle andis 21C. Pimedas tundus, et enne punkti oli ees suurem veekogu ja üritasin alguses minna lõuna poolt ringi. Mingil hetkel siiski loobusin plaanist ja võtsin suuna otse punktile. Kuni ühel hetkel olin tranšeede ristumiskohas, suure vee ääres, kõvasti punktist mööda tulnud. Edasi olin suunaga hoolikam ja sain punkti võsa servast ilusti kätte. Polnud seal ei järve ega muud veekogu. Antti Roose tuli vahetult enne seda punkti kõrvalt 20m mööda ja pani edasi sinna, kuhu ma ei soovitanud tal minna. Kuid see, mida tegi endine tipporienteeruja DUNCANi tiimist KP21C-ga, väärib esiletõstmist (vt pilti). Huvitavam on muidugi vaadata GPS-träkki liikumises. Nii mõnelgi tiimil jäi see punkt leidmata.

Järgnes jälle lühike rattaetapp ja seejärel pikk rulluisuetapp. Kihutasime kenasti, rulluisutaja Indrek tegi vedamisega ära kõva töö. Kahjuks eksisime Iru jaama juures tunneliga, suundusime ringiga hoopis põhja pool asuvasse raudteetunnelisse. Peale rulluisku olime 25. kohal, viimasel pikal rulluisuetapil 29-30 saime 2.(!!) aja (14:08), kaotades vaid Tridensile 3 sekundiga. Kaido, kes Tartu etapil oli esmakordselt uiskudel, liikus nüüd küll tehnikavabalt, samas aga hästi kiirelt. Kasutasime peamiselt üksteisest kinnihoidmise meetodit, st et esimene mees higistas ja hingeldas, teised vilistasid, ajasid juttu ja vaatasid ümberringi nii loodust kui eesolija uiske.

Järgev rattaetapp karjääri põhjaosas läks kenasti, ainult Indrek pidi käima alguses uisu vahetusalas seljakoti järel (6 minutit ajakadu + hulk kaotatud kaloreid).

Suur probleem tekkis valiketapi lõpus, kui sõitsime KP35-st vett täis tranšeede ristumiskohta kinni ja tekitasime niiviisi sinna piirkonda uusi rattasingleid.

Seejärel kihutasime rattaga Ülgase koobastesse. Ja sealt tuli ikka megapauk. Nimelt sõitsime rattaga otse klindi peale ja laskusime sealt otse koopasuu ette. Koopas käisime läbi suurema osa külgstrekke, peastrekist rääkimata. Külgstrekid olid lõpmatult pikad ja lõpus vajasid neljarattavedu, st roomamist. Veetsime koopas ligi 40 minutit, punkti polnud. Ekslejaid oli seal veel, kuid üsna vähe. Juba koopaürituse alguses hakkas Indrek kahtlema õiges kohas, sest polnud näha piiravat linti. Kuid me ei teinud sellest välja, muudkui väisasime neid madalaid tunneleid. Ma olin varem oma 5-6 korda Ülgase koopastes käinud, kuid selliseid süsteeme nägin nüüd küll esmakordselt. Põhjus selgus aga üsna pea.

Nimelt oli keelav lint ja KP tähis viidud hoopis teise koopasse, sinna, kus all olid fosforiidi rikastusvabriku varemed. Sealt saime punkti kohe kätte. Selle etapiga kukkusime 10 kohta (23.->33.) ja kaotasime üle 40 minuti. Nagu hiljem selgus, ei teadnud rajameister Urmo Liblik midagi teise koopa olemasolust. Samas oli kõndimine ja roomamine seal üsna ohtlik, käisime ikka üsna kitsastes urgudes.

Seejärel tuli natuke rattasõitu koos roosade beibedega, Kaido edukas golfi greenilöök, kõikuv rippsild koos 15 järgneva ratturiga ning õudus ise - ühe šumaariga tõus Linnamäe paisu alt üles silla peale. Pakkusin viimast ka kaaslastele, kuid keegi ei näidanud üles erilist entusiasmi. Mul käed nõrgad ja tehnikat pole, teadsin, et see ronimine saab olema väga raske. Isegi kahe šumaariga on raske tõusta, nüüd siis veel ühega ja võistluse 13. tunnil.

Ronimine võttis kõvasti aega, kuid eelnevate apsudega võrreldes oli see mikrokadu.

Jäi veel joonorienteerumine Linnamäe o-kaardil ja rattasõit finišisse. Joonorienteerumine toimus reljeefikaardil, mis oleks korralik treeningharjutus ka tipporienteerujate jaoks (B-rada tegi seda öösel!). Nüüd pidid siis kõik seiklejad selle ülesande sooritama ja joone pealt 4 punkti leidma (kõrvalolevale kaardile on punktikohad hiljem lisatud). Liikusime hoolikalt ja leidsime kõik üles. Samas jättis näiteks VAUDE punkti 73 vahele ja läks peale ülesande sooritust seda kõige kaugemat punkti uuesti võtma.

Peale Jägala joa ületamist ja punkti märkimist läks kõvaks rattasõiduks koos rogainiässadest Ilmäraeksimatute tiimiga. Ilmar Ansko vedas kogu kampa korraliku kiirusega, lootsime, et ehk tekib meil veel võimalus neile ära teha. Mingil hetkel küsis Indrek, et kas meil kellelgi on veel jõudu, et spurti vedada. Kahtlesin. Siiski tundsin enne Kostivere alevikku, et mul seda powerit veel jagub ja spurtisin täiega ette. Järgnesid küll Ansko ja Mirme, kuid kuna omad mehed järele ei tulnud, siis tundus kogu see üritus kasutuna. Ületasin finišieelse jaheda jõe, lõpusirgel üle põldude jõudsin küll esimesena finišisse, kuid kaaslased jäid konkurentide selja taha. Seega võeti meie eest ära traditsiooniline 27.koht, pidime piirduma 28.-ga (seda peale igasuguste trahvide mahaarvutamist). See, et pääsesime igasuguste trahvideta, oli sellel etapil omaette väärtus.

Jutt tuli pikk, kuid Kostivere ehk Jõelähtme Xdream oli seda ka väärt. Meeldiv oli see, et kogu võistluse vältel polnud kordagi väsimuse tunnet või lõpetamise soovi, toitu kulus vähe, jooki polnud samuti palju vaja. Kõige raskem oli minu jaoks Linnamäe šumaaritamine. Peale võistlust olid lihased väga mõnusas seisus, meeldivas toonuses. Midagi sellist pole näiteks peale rogaini võimalik tunda, seal on lihased-liigesed tavaliselt korralikult viga saanud.

Kuid selge on see, et seiklusspordi nautimiseks peab kõigepealt olema hea tiim, kus eesmärgid ja suhtumised on liikmetel sarnased, füüsiline võimekus samuti ning täiendatakse üksteist nõrkade külgede vähendamiseks.
Tundsin, et selline tiim on meil praegu täitsa olemas ja oleksime kindlasti natuke kõrgemaid kohti väärt. Kas oleme, seda näeme 6.septembril Haapsalus.

Tulemused
Pildid (Meelis Toom, põhiliselt B-rada)

Videokokkuvõte