Keskmiselt intelligentsemale. Tallinna Xdream 2013

Kaks aastat tagasi tehtud Tallinna Xdreami etapp oli vahva ja plaanis oli seekordki rajale minna, võistkonnas spordilinn koos Mati Preitofi ja Rene Käsikuga. Mõlemaga olen varem mitmes lahingus koos käinud.

Rogainis on koostöö Matiga sujunud, täiendame teineteist parematel ja kehvematel hetkedel, kuid  seiklusspordis pole asi alati ühene. Eriti võistlusel, kus rajameister nõuab osalejailt lisaks kiiretele ja tugevatele jalgadele-kätele ka keskmiselt kõrgemat intelligentsust. Kui keskmine IQ on 1, siis näit 1,2x1,2 (kaks tarka koos)=1,44, samas 0,8x0,8 (kaks lolli koos)=0,64. Mis tähendab, et kaks rabedat ja  initsiatiivikat lolli suudavad kokku keerata rohkem jama, kui üks loll seda üksi teeks. Rene oli sellest mängust väljas, sest tema kaartide jm jamaga ei tegele. Oli muidu mõnus, sõbralik ja tugev kaaslane.

Nii juhtus ka pühapäeval Tallinnas.

Võistlus algas politseiauto järel pika ja rahuliku jalgrattamatkaga Vabaduse platsilt Järve metsa. Selle aja jooksul oleks võinud terve raja pähe õppida, aga kus sa sellega, ikka pidi teiste vahel manööverdama ja natuke positsiooni parandama. Õige täringukülje pidime kaardilt siiski välja mõtlema, sest sellest sõltus esimesse punkti minek. Ühel hetkel ütles Mati enesekindlalt, et see on viis ja kuna mul ka paremat varianti polnud, siis jäin nõusse ja lõpetasin peamurdmise.
(Pildi autor Tomi-Andre Piirmets)

Hea, et esimese punkti järel ei saanud teada, et see polnudki 5, juba siis oleks moraal suurest karistusest (45 min) langenud. Kõrvalolevalt pildilt saate ise õige numbri välja mõelda. Kuid soovitan seda teha näiteks rattasõidu ajal või kükke tehes.

Edasi oli valida 2 erineva tulipi vahel, võtsime teise. Aga oh häda, juba esimese etapi järel hakkasin lugema esimese variandi legendi ja paremale pööramise asemel läksime vasakule. Sel ajal kui me Renega metsa kastsime, pani Mati B-rajakatega minema. Ei jäänudki muud üle, kui talle järgneda, ehkki ma olin tehtud veast aru saanud. Jõudsime koos karja beekatega mingisse punkti, mis polnud muidugi meie oma. Ainus võimalus edasiminekuks oli taastada kaardipildis tulipi rada ja üritada pääseda kuidagi oma rattalegendi peale.

See õnnestuski ja olime varsti järgmises punktis. Kuid mingil hetkel hakkas asi jälle kontrolli alt väljuma. Laudrajast keerasime vasakule, ehkki suurem osa tiimidest läks paremale?? Õnneks mõned võistkonnad järgnesid meile, üks neist Erko Virgepuu juhtimisel. Edasi oli asi kontrolli all üsna lühikest aega. 750m sai kiiresti otsa ja ühtegi nähtavat teed paremale ei näinud. Panime otse edasi, arvates, et ehk on orienteerumine Männiku kaardil ja läheme otse sinna. Ei olnud. Virgepuu tiim oli aga õiges kohas ära keeranud ja varsti ka punkti leidnud (!??). Meie aga kütsime edasi ja kui enam midagi mõistlikku teha ei osanud, siis pöörasime itta rabavahelisele teele, et jõuda Pääsküla-Harku orienteerumis-kaardile. No kuhu siis veel. Poolel maal saime ühe rattatiimi kätte, kes oli liikumas 6-sse ehk järgmisse punkti. Tegime kiire arvutuse ja leidsime, et pole mõtet enam tagasi sõita, 45 min karistust oli antud olukorras üsna leebe. Kuid edasine motivatsioon vajutada mingigi tulemuse nimel oli tugeva löögi saanud.

Järgmised suuremad vead oskasime teha rullietapil, kus liigselt nautisime hooaja esimest sõitu ning olime hädas mitme punktiga. Kord ei märganud kõrvalteed, kord sahmerdasime niisama. Ka kavalat 21. punkti ei osanud tagasiteel abilegendi järgi täpsustada, ehkki natuke varem olin vaadanud, et mis jura-kaart seal kõrval veel on. Ühesõnaga, aju ei olnud võimeline multitaskinguks, sest samal ajal mõtlemisega pidi ka ilusa tehnikaga uisutama. Mati oskas veel ühte valesse auku pulga toppida, AIDSi ei saanud, kuid 2,5 min trahvi tuli küll.

Üks apsakas juhtus ka teel kanuualasse, kus õigesti valitud teelt pöörasime äkki tagasi, sest üks meist lihtsalt nägi kaarti valesti ja teistel ei jäänud ka midagi üle, kui talle järgi kimada.

Kanuualas polnud pikka mõtlemist, põhiprobleem oli hea kanuu leidmine. Seda, et enamus kanuusid oli kaldal ja kõik seal kenasti puutumatult seisnud, ei osanud näha ega mõista.

Kaardist ei saanud esialgu midagi aru. Rene ja Mati kühveldasid alguses nii ägedalt, et kanuu juhtimisega oli tõsiseid raskusi. Isegi siis, kui mõlemad tõmbasid vasakult, kaldus paat vasakule ja vastupidi. Paat käis ka kahele poole, kohati oli hirm, et läheb ümber. Kevadisel Klooga järvel oli niimoodi juba juhtunud, kui Makuga keset järve jääkülmas vees ümber käisime.

Alles natukese aja pärast, kui mehed rahunesid, hakkas paat normaalselt liikuma. Siis sain ka kaarti vaadata ja esialgu tundus, et punktikohaks on kaugema neeme ots. Seal oli aga vale punkt (34, mitte 31). Kuid me polnud ainukesed lollid.

Siis võtsin aega natuke kaarti süveneda ja märkasin, et kaldal olevate teede järgi sai pildi kokku ning ka teiste punktide asukohad tuvastatud. Seda, et kõiki punkte sai võtta joostes nagu ka enamus parematest tiimidest tegid, kuulsin alles peale võistlust duširuumis ja hiljem GPS träkke vaadates. Miskipärast anti meile 10 min trahvi kanuuetapi lõpupunkti eest, mille põhjus on teadmata, kuid uurida ka ei viitsi.

Meie jaoks haledal, kuid tegelikult väga põneval võistlusel, kus väga hästi oli rahvast hajutatud, oli vinge lõpuosa. Peale pikka ja kiiret jooksu pidi Vabaduse platsi augus läbima sõudeergomeetril 1km ning seejärel  köiest üles tirima Rene, kes selleks tiritavaks objektiks oli kõige sobivam - kõige kergekaalulisem ehkki lõpuosas siiski piisavalt raske.

Lõpuatraktsiooniks oli julgestuseta 5m pikkuse poomi ületamine 6m kõrgusel. Sellise hiigelkonstruktsiooni ehitamine tundus nii lihtsa ülesande tekitamiseks liigse priiskamisena, kuid kui hiljem vaatasin videost inimeste kõrguskartust ja vastavaid liikumitehnikaid, siis oli lisaülesanne ikka väga vinge.

Tulemused 
Videod jm
Kaart1, Kaart2