Rogaini EM Leedus. Raskelt

Euroopa MV 24h rogainis, 5.-6.mail 2012.
Leedu, Moletai rajoon, Poveliškis
Koduleht
Tulemused

Siin on kaart meie rajaplaneeringuga. Ühe korrektuuri tegime jooksu ajal (KP54).
Jätsime välja 94 ja 34 ja jõudsime finišisse ca 2h varem. Täpselt nii olime ka planeerinud. Enamat ei julgenud, ikkagi kevad.
Sooja oli 23-24 kraadi, maastik meeldiv ja läbitavus hea, mistõttu oli alguses palju jooksu.
Pronksmedal tuli raskelt ja väga raskelt. Tulemusega rahul.

Lisan kaardi läbitud teekonnaga. Kokku tuli 113,7km, sh valges 55,0km, pimedas 31,5km, hommikul valges 27,3km.
Kaart suuremalt  (2,2Mb). Vigu kokku umbes 25-30min.




Jutt

Võistluseelne meeleolu oli kõigil hea, eestlasi oli kohal päris palju ja kaardijärjekorras olid kõik varakult kohal. Ka enda enesetunne oli hommikul mõnus, keha tundus kerge, jalad väge täis ja vaim võitluseks valmis. Vaid Marje tundis natuke muret, et toitu sai rajale vähevõitu kaasa võetud.

Planeering

Põhikontseptsioon sai kiiresti paika ja ega seal palju variante polnudki. Ise soovisin sisse võtta kõik punktid, kuid Marje kahvatus selle peale ja pikema vaidluse tulemusel jätsime siiski kaks järvetagust KP-d (94 ja 34) välja. Kui olime lõpuks niidi läbi nööpnõelte tõmmanud, selgus, et planeeritud linnulennulisest 100km-st ehk reaalsest 120km-st jäi üle 2tundi. Jälle toimus väike arutelu, kus lõpuks nõustusin Marjega, et väike varu kevadisel võistlusel on hea mõte. Suurema vea või ootamatute probleemide tekkimisel oleksime võinud jääda ajahätta ja kaotada hiljem rohkem kui 12 punkti. Tahtsime medalit, sest muidu poleks olnud mõtet Leetu sõita. Kullast ei unistanud, hirmkõvad lätlased Kaminskis-Liepina olid rajal. Neil olid juba mitmed edukad rogainid sel aastal tehtud, meie alles alustasime tõrksa organismi taltsutamist ja pika valu kannatamist.

Niisiis valisime "B-raja", kus kaks punkti oli vähem. "A-rada" sisaldas kõiki punkte. Kohe oli selge, et punktid pole sellel võistlusel olulised, tähtsaks sai, kes jõuab enne finišisse ja seda nii A-, kui B-rajal.

Võistlus

Stardialas ütles Silver, et nemad kohe 31-sse ei lähe, ei taha jalgu märjaks teha. Huvitav, kas ta oli seal juba luurel käinud, käis mõte peast läbi. Meie siiski läksime ja hooletusest käisin kitsal sooületusel kaks korda poole reieni mudasse. Marje pääses vaid märgade tossudega. Eensaartel oli olnud õigus.

Olime punktis tõenäoliselt esimesed, sellesse punkti jooksis stardist vähe tiime ja needki jäid tublisti maha (sh Mariann ja Neeme). Kui Mariann tuli meile rahulikult vastu, ca 400m maas ja kepid käes, siis mõtlesin küll, et neist meile täna vastast ei ole. Pealegi oli Mariann end kevadiste suurte treeningutega üle pingutanud ning nüüd tõsisemate terviseprobleemide küüsis. Aga hull inimene, et sellises seisus üldse EM-ile tuli.

Edasi tegime ühe rajakese puudumise tõttu kohe ca 3-minutilise vea.

Kui joostud oli 2h ja võetud palju punkte, oli tunne, nagu oleksime olnud rajal juba 8h. Palavus, intensiivne orienteerumine ja pidev jooksmine mõjusid väsitavalt. Olin 4 ja 6 tunni vahel üsna raskes seisus ja oleksin väga soovinud näha finišit. Marje, kes sellel perioodil tundis end päris hästi, oli jälle vahetult enne olnud vaevades. Kõige huvitavam oli aga see, et 6.tunnil olime oma graafikust 1.40h ees, mis koos lõpu 2h-ga tegi kokku 3.40h. Sellist asja polnud kunagi varem olnud ja ma hakkasin kahtlema, kas olin mõõteniidi õigesti ette valmistanud. 6h tunnil võtsin sisse Blue Shine ja enesetunne läks kohe paremaks. Sel hetkel möödusid Kaminskis-Liepina ja tõmbasid ka meid käima. Tempo tõusis. Mingil hetkel vajus Marje näost ära ja torises, et kas peab ikka niimoodi kihutama. See tempokiirendus mõjus talle vähemalt 2h-se kriisina ja ega ka edaspidi kergemaks läinud. Ainult Blue Shine lõi korraks vaimu värskeks ja tusatuju vahele tekkis ka helgem hetk.

Kell 22.00 otsustasime valmistada isesoojeneva toidu - kanalihatükid kartuli ja ketšupikastmega. Kõlab meeldivalt, kuid tegelikkuses sööginaudingut ei saanud, sest organism ei tahtnud enam süüa. Kusagil 5min valmistasin toitu ette ja 7min kandsin kuuma kotti käes. Liikumise pealt sõime, toit käis kaua suus ringi. Otsa ta sai ja kindlasti oli äärmisel vajalik, sest kõht täitus mingi normaalse ollusega ja valmistus ette järgmisteks geeli- ja dopingulaksudeks.

Ootasin pimedat aega juba varakult, sest siis sai tempot alla lasta. Tegelikult polnud tempot juba tunde enne ööd, lihtsalt öösel liikusime veel aeglasemalt. Ühel pikal teeotsal, kus natuke ka jooksime, oli isegi kõndimisega raskusi. Närvisüsteem või süda olid kurnatuse ebameeldivas pinges. Viskasime kruusatee ääres olevale tolmusele murulapile pikali ning lihtsalt lamasime vaikselt öös, kuulates 3-4min vaid iseenese hingamist. See aitas, läks natuke kergemaks. Ainult järsk püstitõus oleks peaaegu lõppenud minestamisega, sest vererõhk ei käitunud adekvaatselt.  Jalad olid juba ammu natuke hõõrdunud ja parajad pakud.

Öösel Marje kosus ning liikus kuni lõpuni minust kiiremini ja kergemalt. Tempolangus, aeglase läbitavusega pikad etapid (näit 88-47-63) ja väikesed vead kahandasid pidevalt meie ajavaru ja varsti olimegi boonusena kogutud 1.40h-st ilma jäänud.

Hommik oli väga ilus - punane päike, udu, krooksuvad konnad, millele järgnesid kenad loodeosa järved ja kõrged mäed, lõokeste laul heinamaadel ja väikesed armsad asfaltteed. Kaks tundi enne lõppu võtsime sisse Shlehad, väsimus kadus ja läbisime lõpu kenas jooksutempos. Enne seda tegime veel vea veetorni? kivipunktiga, otsisime soojärve KP-tähist ühe järsu nõlva alt (Mairolt ja Priit olid sellele vihjanud), lõpuks läbisime selle tähiseta punkti soos. Keegi oli KP tähise ära virutanud ja paarsada meetrit eemale viinud.

Probleem tekkis ka keskuses, sest ei pääsenud kuidagi aiast läbi finišijaama juurde. Nimelt oli loodepoolne värav suletud ja pidime seda lahti kangutama ja pisikesest praost hädaga läbi pugema. Ütlesin seda ka korraldajatele, aga vastati meeldivalt süütundega, et neil pole selle värava võtit.

Pildil võitjad finišis (see ja eelmine pilt on saadud võistluse kodulehelt).

Õnneks keegi selle manöövri ajal mööda ei läinud ja meie jaoks oli kõik OK. Aga ma ei tea, mis oleks juhtunud siis, kui näiteks 10 võistkonda oleks soovinud sealt korraga läbi murda.

Mariann ja Neeme tegid öösel tõelise tahtejõu demonstratsiooni ja võtsid kaks järvetagust punkti edasi-tagasi jooksuga läänest. Kõiki punkte nad seetõttu ei jõudnud võtta, kuid meist said kokku rohkem. Niipalju siis haigest inimesest. Kaotasime ka Mairoltile ja Priidule, 5 minutiga.

Reisikaaslased Tiit Tali ja Jaanus Reha tegid kena alguse, kuid 10. tunnil olid mõlemal jalatallad nahavabad. Võitlesid veel 10 tundi, et päikesetõusu näha, siis kooberdasid aeglaselt finišisse. Teised toredad autokaaslased  - väike Helis ja Heiki Pajuste tegid hea võistluse ja kogusid palju punkte.

Teisi muljeid:
Eensaared
Zazibea
Kristi (ingl.k)
Tutivaps
HP-Sport Team