Eilse koolituse tulemusel alustasin täna hoolikalt. Samas üsna kiiresti. Esimesed 5 punkti juhtisin, 6-ga tegin minutilise vea. Kõik tundus täna lihtne ja oli vist ka.Kaheksandas kaotasin natuke lätlasele Udrisele, ta on ikka kõva jooksumees.
Etapi 8-9 läksin kiire jooksu peale, mäest üles, takistusteta heinamaale. See oli hea plaan.
Peale joogipunkti otse edasi ja siis kontrollitult vasakule. Juba 100-ndat korda nägin Kalmer Keevendit M55 klassist.
Ja siis esimene aps. Esimest raiesmikku ei fikseerinud ära, pidasin suurt raiesmikku esimeseks ja jooksin 250m üle (!!?). Samas lugesin samme ja ei uskunud neid! Deliitisin kogu salvestatud informatsiooni läbitud teekonnast ja kinnisideena panin aga edasi.Viga 5-6 minutit.
Edasi tegin meistersportlase teevaliku - otse. Kõik justkui klappis, soised lagedad jooksid kõhu alt läbi, sihi fikseerisin ilusti ära ja hakkasin juba komposteerimiseks valmistuma... kui jõudsin tee peale. No kuidagi ei oleks tohtinud selles kohas olla. Esialgu arvasin, et olin kaldunud paremale, kuid tee oli liiga hea. Jooksin edasi ja ühel väikesel lagedal panin end 75%-lise tõenäosusega paika.
Õnneks olin õiges kohas, ehkki punktini oli sealt palju maad. Kuid KP40 oli paras trikikas. Seal hävisid paljud, minul selle etapiga jälle 5-6 min viga.
Tundus, et LIDARi järgi tehtud jooni oli liiga palju. Maastikul polnud selliseid vorme, kui igasugu pooljoonte järgi kaardilt välja lugesin. Ka see KP10/40 oli ebamäärases kohas, ehkki kaardilt väga selgesti välja loetav.
Lühidalt, jooks läks küll aia taha, kuid oli õpetlik. Oleks selliseid maastikke rohkem, võsa võiks muidugi vähem olla.
Täna ei olnud vähemalt selline
 |
| ... nagu eile |
SI-ajad
4 kommentaari:
Milleks oli etapil 8-9 vaja samme lugeda? Reljeef oli ju konkreetne ja nähtavus hea. Äkki sammude lugemine segabki keskendumist olulisele infole?
Timo
Naljakas, et peale jooksu mõtlesin täpselt sama asja peale. Et miks jooksu ajal salvestatud oluline info kipub ununema ja sarnaste objektide lugemine sassi läheb.
Ja põhjuseks arvasingi olevat selle sama sammulugemise, mis osa väikesest ajuressursist ära võtab.
Lapsest saati olen samme lugenud ja see on justkui taksomeeter sees. Pigem tuleb endale aeg-ajalt öelda, et ära loe.
Ja kasu polnud sammupaaride lugemisest ikkagi, sest kui sain sihilt kokku lugedes neid 89 ja mõned noored paremale üles punkti poole hakkasid liikuma (kuhu minagi kauguse järgi oleks pidanud minema), tuli pähe hoopis teine mõte, et ma pole veel raiesmikule jõudnud. Ja edasi hakkasin lugema kõike algusest peale järgmisest (suurest) raiesmikust, olles ise juba ammu punktist möödunud.
Siit saab kindlasti teha sellise järelduse, et mitmeid asju korraga mõelda on raske, kuid eriti vale on koormata aju ebavajalike protsessidega.
Nägin sind korra 9st punktist 150m põhja pool kitsal lagedaribal ja hiljem ka suurel raiesmikul, kuid kordagi polnud sa enda joonistatud trajektooril:P
Esmalt ületasid lagedariba enda joonistatust u 60m ida poolt kahe joonega künkast idas ning jätkasid paralleelselt joonistatud joonega, aga ikkagi 60 ida poolt. Teine kord (olles ise nr 43 lennult võtnud), nägin sind enda vasakul käel raiesmikul, jätkuvalt üle 50m joonistatust ida pool...
Peab vist GPS-iga kella muretsema, muidu päris piinlik kohe :)
Postita kommentaar